Järgnevalt tuleb juttu sellest kuidas saada oma helilooming sentigi kulutamata müügile keskkondadesse nagu iTunes, GooglePlay, Spotify jne. Lisaks peatun veidi ühel lool, mida ühtlasi ka kuulata saab.
Mina kasutasin nüüd sellist distribuutorit ehk levifirmat nagu RouteNote, mis pakub võimalust lugude levitamiseks erinevates keskkondades nii sissemaksega kui ka protsenti võttes.
See tähendab, et kui tahate, siis võite maksta neile 10 dollarit singli (üks lugu), 20 EP (2-6 lugu), 30 albumi (7-18 lugu), 45 pikendatud albumi (üle 18 loo) eest ning lisaks veel 9.99 dollarit aastas, et nad neid levitaksid, saades ise 100% müügitulust ehk sellest rahast, mille erinevad müügikeskkonnad pärast oma tasude, mis võivad mõnel juhul moodustada suhteliselt suure protsendi lõpphinnast, võtmist üle kannavad.
Teine võimalus on see, et te ei maksa midagi, aga saate 85% müügitulust, ülejäänud 15% võtab RouteNote endale.
Mina valisin oma vana soga levitamiseks odavama lahenduse, sest muidu oleks pidanud maksma selle eest kohe sisse 84.99 dollarit, mis tähendab, et sissemakse tasuks ennast ära alles siis, kui müügitulu ületab 566.6 dollarit – ma ei ole päris kindel, et see juhtub.
Teenuse kasutamiseks peab teil olema konto PayPalis, ilma selleta ei saa. Ja ülekanne tehakse alles pärast seda, kui teie arvele RouteNote’is on kogunenud vähemalt 50 dollarit (või kui otsustate oma konto seal sulgeda).
RouteNote ei levita heliraamatuid. Levitatavate lugude autoriõigused peavad kuuluma teile. Kui olete kasutanud sämplinguid, siis tuleb edastada tõend selle kohta, et olete omandanud õiguse neid ärilistel eesmärkidel kasutada. Samuti on autoriõiguste omanike nõusolek vajalik kaverite puhul. Rikkumiste korral konto suletakse.
Kõik autoriõigused jäävad teile, aga lood ei jõua pärast üleslaadimist automaatselt müügile, vaid läbivad topeltfiltri.
Kõigepealt vaatab RouteNote kas need vastavad esitatud tingimustele (autoriõiguste jms. osas) ning veel mingitele kriteeriumitele, mida ma täpselt ei tea (üldiselt tundub, et nad levitavad ainult ingliskeelset muusikat, aga see võib muidugi tulla lihtsalt nende päritolust, kes seda teenust enamasti kasutavad, mitte mingisuguse keelefiltri olemasolust).
Seejärel vaatab iga keskkond, millele nad teie muusika saadavad, veel ka ise, kas soovib selle müügile võtta.
Tasub arvestada kokku umbes kahenädalase ooteajaga. Näiteks mina laadisin oma plaaditäied RouteNoute’i üles 4. ja 5. jaanuaril ning GooglePlay pani need müügile 18. jaanuaril.
Veel suurema viivitusega tulevad müüginumbrid.
Müügiaruanne tuleb ülejärgmise kuu 15. kuupäeval. See tähendab, et jaanuari kohta käiva sain nüüd teisipäeval. Kui sente sama tempoga edasi on tiksunud, siis peaks varsti juba 50 dollarit koos olema, aga teada saan ma selle alles mai keskel. Rahaülekanded tehakse müügiaruannete alusel.
RouteNote laseb ise valida neid keskkondi, kuhu te oma kraami müügile tahate suunata. Poe saab avada ka otse nende lehel (tasumine käib PayPaliga), kus seda nüüd lõpuks ka tegin. Panin sinna sellised hinnad (85% tuleb mulle, 15% võtab RouteNote, kolmandaid osapooli pole), et sealt saab asjad kätte kõige odavamalt.
Samuti pakutakse mitmesuguseid võimalusi YouTube’i ja SoundCloudi osas, aga kuna neid ma alles hakkan katsetama, siis tuleb neist juttu kunagi edaspidi.
Ja siis on veel selline värk, et kui registreerute siin toodud lingi kaudu nende kasutajaks, siis saan ma edaspidi ka 2% teie müügitulust (see tuleb sellest osast, mille RouteNote võtab endale).
Statistika saab neilt nii kokkuvõtlikul kujul kui ka väga detailselt. Vastavates tabelites on kirjas isegi kõik konkreetsed striimingud (mis lugu, mis keskkonnas, mis riigis kuulati). Ma sinna väga sügavale ei kaevunud, aga populaarseim pala oli mul jaanuaris “First Strike”, mida kuulati kõige rohkem Saksamaal, Rootsis ja Türgis – tegelikult päris üllatav, jääb mulje justkui olekski avastanud selle nüüd enda jaoks eelkõige türklased, sest ka Saksamaal ja Rootsis elab neid ju suht palju. Võimalik, et seda on mängitud mõnes türklaste veebiraadios vms. kanalis, kust see sedasi hoo sisse on saanud.
Kuna SoundCloudiga seotud võimaluste kasutamiseks on vajalik, et oleksin laadinud sinna oma kontole neid lugusid, mille RouteNote on juba heaks kiitnud, siis saigi nüüd ka sinna pandud “First Strike”, mis sai tehtud pealegi just 15 aastat tagasi märtsis.
Ma olin siis seotud sellise liikumisega nagu Bad Music Revolution, mis kujutas endast katset rakendada paradoxismi meetodeid muusikas (ametlikuks loosungiks “Let’s spoil the music!” ja stiililiseks määratluseks doubling buzz). “First Strike” on selle ehe näide.
Tegelikult oli algselt kavandatud loo nimeks “Knockout” ja olemas vaid üks löök, mille ümber sai ehitatud kõik ülejäänu, kandvaks ideeks Muhammad Ali kuulsa ütluse äraspidine versioon: lenda kui mesilane, nõela kui liblikas. Ühtlasi olin siis The Neon Judgementi laulu “Chinese Black” mõju all ning mõtlesin teha nende loost omamoodi helilise negatiivi, sealt samas midagi otseselt üle võtmata.
Välja tuli see, mis tuli. Tore, kui see nüüd türklastele meeldib, kuigi oleks huvitav näha, kes ja mis olukordades seda kuulavad. Suudan kujutada ette, et seda teevad mingid kutid kusagil Saksamaal türgi linnaosades klapid kõrvus tänaval ringi sebides, metrooga sõites või kiirteedel kimades, aga Türgi on liiga tundmatu territoorium, sinna minu kujutlusvõime ei ulatu.