Kui eelmisel nädalal sai mainitud, et kokkuvõtted arvamuskülgedele jäetud kommentaaridest hakkavad tulema siin edaspidi tõenäoliselt mitte iga nädal, vaid iga kahe nädala tagant, sest ma lihtsalt ei viitsi nii palju kommentaare kirjutada, et selleks iga nädal põhjust oleks, siis nüüd võib kogu selle tüütu eksperimendi üldse lõppenuks lugeda, sest jõudsin eile välja punkti, kus Postimees minu kommentaari oma veebilehel lihtsalt ei avalda.
Ma ei tea, kas põhjuseks on mingi ülikarm sõnafilter, mis selle automaatselt kinni pidas, või ongi mind seal mingil põhjusel bännitud, kas siis ideoloogilisel (olen järsku nende silmis liiga radikaalne) või seetõttu, et Postimehe toimetajate arvates ei ole sellist inimest nagu mina tegelikult lihtsalt olemas (muide, ma kahtlen selles vahest ka ise – okei, tegelikult mitte, aga ma ei saanud jätta seda siia vahele torkamata), aga kui kommentaar seal kuidagi ei ilmu ja selle kohta ei tule leheküljele ka mingit selgitust, mis aitaks mõista selle põhjust, siis ei ole Postimees ilmselgelt huvitatud sellest, et ma sinna kommentaare kirjutaksin.
Tu l’as bien compris, nagu laulis kunagi Sandie Shaw. Jutt käis viimasest alltoodud kommentaarist. Kui ma alguses arvasin, et see kasutajate tuvastamine võib tõesti kommentaariumitele kasuks tulla, pannes kommentaare kirjutama ka neid, kes ei tahtnud varem anonüümsetes kommentaariumites sõna võtta, siis nüüd… Jaan Kaplinski ei saanud isegi kommentaatoriks registreeruda, minu täiesti viisakas ja heatahtlik kommentaar ei läinud seal samasuguse pika katsetamise peale ikka kuidagi läbi. WTF?! See on mõttetu juramine – kui need probleemid on lihtsalt tehnilist laadi, siis on Postimehe tehniline lahendus praak; kui mitte, siis on kogu asi nonsenss.
Jüri Luik: Lennart Meri pärand
Mida ütleks Lennart Meri praeguses sõjapõgenike draamas, seda saab küll ainult oletada, aga põgenikega seonduvat puudutas ta korduvalt ka presidendina peetud kõnedes. Järgnevalt mõned näited, mis võivad olla abiks oletuste tegemisel.
1997. aastal: “Eesti jagab arusaama, et sisemine julgeolek tähendab EL ja Schengeni kontekstis vajadust vältida ühe liikme riigisiseste probleemide (põgenikud, kuritegevus, salakaubandus jne) ülekandumist teistele liikmetele. See tähendab korra ja sisemise julgeoleku tagamist oma riigis. Eesti võib kinnitada, et ta ei ole “probleemide eksportija” Euroopasse. Piiri tõhusal kontrollimisel on meie edusammud üldtunnustatud kogu Ida-Euroopas…”
2000. aastal: “Pärast sõda leidsid viis tuhat Eesti soost sõjapõgenikku esimese ulualuse Geislingeni linnas Baden-Württembergis. Ma asetasin sinna täna pärja. Põgenike vastuvõtmine pole kunagi kerge ja see ei olnud lihtne ka Geislingenile. Täna, viiskümmend aastat hiljem, tänab Eesti Vabariik teid kogu südamest tolleaegse samariitluse eest.”
2001. aastal: “Kosovo ja Bosnia ei olnud kauged sündmused kaugetes paikades; need mõjutasid vahetult meie endi riiklikku julgeolekut. Kui ühel Euroopa riigil puudub julgeolek, siis puudub see kõikidel. Me võime suuta vältida otsest kokkupõrget, kuid me ei saa hoiduda põgenikest ja raskustest, mida säärased sõjad kaasa toovad.”
Anu Toots: presidendivalimistest ehk miks ma kadestan ameeriklasi
Avalikud arutelud omavad mõtet siis, kui neist midagi sõltub, aga Eestis praegu kehtiv presidendivalimiste kord neile märkimisväärset mõju ei anna. Ka see on üks põhjus, miks inimesed nende valimiste suhtes nii passiivseks on muutunud. Kui valiku teevad lõpuks nagunii parteikontorid, siis miks peaksid tavakodanikud üldse raiskama oma aega selle teema peale mõtlemisele? See hoiak, mille poliitiline klass on võtnud rahva suhtes, tuleb lihtsalt nüüd lõpuks bumerangina tagasi.
Evelin Võigemast: paneme tule põlema ja näitame, et kapis ei ole kolli
Hea kõne, aga ka ühiskond on tegelikult vaid fiktsioon ja “meist” rääkimine liiga üldistav. Mulle näiteks tundub, et suur pagulashirm on mitte meil, vaid ainult osadel kaasmaalastel, kelle hääl võimendub meediareaalsuses, kus müüb alati paremini dramaatika, mitte rahulik jutt. Kui öelda, et see on “meil”, siis kas meie (need, kes seda hüsteerilist paanikat omaks ei ole võtnud) ei kuulugi “meie” hulka? Nii asetaksime ennast justkui ise väljapoole “meid” (seda kujuteldavat ühiskonda) või võtaksime juba vaikimisi omaks nende poolt “meile” antud tähenduse. Aga see ei ole ju meie “meie”, see on juba väike lüüsaamine võitluses “meie” tähenduse pärast. Lihtsalt selline väike märkus selle pika jutu juurde.