See postitus on lihtsalt kokkuvõte möödunud ööpäevast, kildude kollektsioon, sest ma ei suuda hetkel ühegi teema peale nii palju keskenduda, et sellest eraldi pikem jutt välja venitada.
15. märts 2016 saabus värvidega mängides, seejärel sai vaadatud nachtmagazin, tšätitud ameeriklastega aktuaalsete valimisvõitluste teemal (meie öö on ju nende õhtu), toimetatud osta.ee-s, kuulatud YT muusikavoogu, kirjutatud eilne blogipostitus, lehitsetud läbi postkasti toodud Sakala, süüa tehtud ja söödud, loetud veidi Kafka kirju aastast 1920, kust mulle jäi silma selline lause: “On hea oma unistustele järele joosta, kuid halb, nagu see siis enamasti lõpeb, kui nemad sind tagant kihutavad.” Vaat kus sentents!
Pärast seda mõtlesin, kas lähen kohe magama või viin enne sendid panka. Tegin viimast. Ühe- ja kahesendiseid oli kogunenud ühte potti, nagu masin luges, täpselt 884 tükki. Nende kontole kandmise eest võeti vahelt nii palju, et edaspidi oleks neid ilmselt mõttekam siiski kohe kasutada või jäädagi potti koguma, teha rahapada ja see lõpuks kuhugi maha matta.
Tagasiteel astusin läbi poest, ostsin leiba, piima ja makarone, seejärel läksin magama.
Kolmveerand viis ärkasin Meelis Kaldalu telefonikõne peale. Kaldalu rääkis, et oli mõelnud kah just rahvaalgatus.ee lehele ühe petitsiooni panna ja üritanud minu oma allkirjastada, aga tuli välja, et osade op-süsteemidega ei ole see võimalik. Samas rääkis vajadusest teha ikkagi ära kunagiste rahvakogulaste ühing. Nõustusin.
Olles veidi söönud, läksin aita, kus Hannes Praks pidas loengu, mis on juba veebis järelvaadatav. Sealt edasi jazziklubi üritusele Fellinis, kus esinesid Cool Vibes ja Peedu Kiisud ehk kultuuriakadeemia tudengid. Tore, nagu ikka.
Tagasi jõudes sõin kõvasti makarone ning vaatasin põhjalikumalt üle FB uudisvoo, mida juba päeva jooksul pisteliselt jälginud olin. Seal viidatust tõstan esile Bradley Burstoni arvamusloo Haaretzis (tasuline), mõned väljavõtted:
Here in Israel it’s the middle of the night. The television’s on. I’m watching Jews in Florida talk about why they’re supporting Donald Trump. And I’m thinking about the German Jews who voted for Adolf Hitler.
I’ve never felt comfortable about equating present-day political figures to Hitler. I always felt that it represented a form of Holocaust denial. My discomfort has only grown over the years, as the epithet Nazi has been thrown around so often and so loosely, by so many sides to so many conflicts.
But this time is different. Because this time, the echoes are getting much too close.
/—/
When I was small, my favorite aunt, who was a concentration camp survivor, told me that there had been Jews in Germany who, when Hitler was just starting his rise to power, supported him.
But now we all know better, other relatives were quick to add. Something like that won’t happen again. We wouldn’t let it.
I figured they were right. Until this week. Until I began to hear reminders of the observations of the Jews who’d once placed hopes in Hitler. How a leader like that could bring stability, restore a broken country to greatness. How you shouldn’t pay too much heed to what he says – it’s just what politicians need to do to get elected.
Trump is only speaking the way he is in order to win office, but once in power he will dial back, Trump supporter Chaim Bitterman said at Trump’s mass campaign rally Sunday in Boca Raton, Florida.
Meenus üks hiljutine kild selle kohta, et kui NY Times mainis esimest korda Hitlerit, siis kinnitasid mitmed allikad, et tema antisemitism ei ole nii siiras ja vägivaldne nagu see kõlab, vaid on mõeldud lihtsalt masside lollitamiseks.
Tasub arvestada siiski alati võimalusega, et poliitikud mõtlevadki just seda, mida nad suust välja ajavad, kuigi mõnikord võib see tunduda uskumatuna.
Lisaks sain eile õhtul lõpuks kätte andmed selle kohta, kui palju Coldwave’i vana kraam mulle jaanuaris tulu teenis, ning tegelesin veidi nende asjadega, aga selle kohta tuleb siin küll eraldi postitus, kas homme või ülehomme.