Esialgu tundus, et kokkuvõtte tegemine teatriaastast saab olema lihtne, sest teatris käisin ma suhteliselt vähe, aga kui hakkasin mõtlema ka nähtud tantsulavastustele, siis läks pilt silme ees päris kirjuks.
Ugalas käisin aasta jooksul kaheksa korda, aga neist pooled olid filmiseansid (“Mao embus”, “Sauli poeg”, “Dheepan” ja “Teesklejad”) ja ainult kaks teatrietendused: “Erakordselt heatahtlik mees” ja “Mäng on alanud”. Lisaks sai vaadatud “Moraal”, mida mängiti vanas lennukitehases.
See tähendab, et nähtud sai vaid kolmandik Ugalas välja tulnud uutest lavastustest – selle põhjal nende repertuaarist siin mingi ülevaate andmine oleks naeruväärne.
Küll aga võib seda teha järgmisel aastal, kui siis teatrikülastuste arvu vähemalt kahekordistada õnnestub. Kuna kevadel peaks Ugala kolima tagasi Valuoja orgu, kus see on mugavamalt ligipääsetav, siis võib see ehk isegi juhtuda.
Hulk lühemaid etendusi sai nähtud Tudengite Teatripäevade raames, kus üles astunud improteatri Ruutu10 aktsioone siin hiljem veel paaril korral vaatamas käisin. Samuti sai vaadatud Viljandi Gümnaasiumi teatripäeva.
Sildiga “teater” olen küll varustanud sel aastal juba tervelt 21 postitust, aga valdavalt sisaldavad need siiski hoopis rohkem muud juttu. Veidi pikemalt leidis käsitlemist veel vaid Grete Jürgensoni monotükk “Katariina”.
Samas on tosinkond postitust saanud tänavu külge sildi “tants”. Osaliselt kattuvad need “teatri” alla läinutega, aga osaliselt isegi mitte siis, kui sisuliselt võinuks. Ma pean seda sildimajandust ilmselt parandama.
Piiri tõmbamine tantsu ja teatri vahele on keeruline, sest sageli seda ei eksiteerigi. Kui liigitada teatri alla ka kõik Tantsunädala ja NOTAFE raames ning muul ajal vaadatud tantsulavastused, siis nägin ma sel aastal väga palju teatrit.
Viimase viie kuu jooksul ei ole ma samas vaadanud ühtegi tantsu- ega teatrietendust. Selleni on viinud prioriteetide muutus ajaliste ressursside kasutamises, mille ma üldiselt heaks kiidan, aga päris nii siiski jätkata ei saa.
Järgmisel aastal peaks vaatama iga kuu vähemalt ühe tantsu- või teatrietenduse ning võtma uuesti kavva ka Tantsunädala ja NOTAFE. Ambitsioonikate eesmärkide rida seega üha pikeneb.