Kunstiaasta 2016 algas minu jaoks 13. jaanuaril, kui käisin Hobusepea Galeriis, kus avati Tõnis Saadoja “Etüüdid klaverile ja lõuendile”. Ja sai läbi 12. detsembril, kui Sakala Keskuses avati kunstiõpetajate maalilaagris valminud tööde näitus “Kiviküla maalides”. Nende 11 kuu jooksul sai vaadatud umbes poolsada näitust (järgmisel aastal peab täpsemalt arvet pidama) ehk keskmiselt näitus nädalas.
Põhilised kohad, kus neid vaatamas käisin, olid muidugi Kondase Keskus, Sakala Keskus, Viljandi Linnagalerii ja teised kohalikud asutused, kus pilte vaatamiseks välja pannakse. Kõiki neis toimunud näitusi ma samas siiski läbi ei käinud, mõned jäid ka vahele. Ja tegelikult mitte ainult mõned, vaid terve hulk. Seega ei oma ma täit ülevaadet isegi Viljandi kunstisaalides eksponeeritust. Eks järgmisel aastal paistab, kas see siis saada õnnestub, aga uue aasta üheks eesmärgiks võiks selle seada küll.
Viljandis oli sel aastal minu jaoks suurimaks avastuseks kindlasti R. Paul Firnhaberi kollektsioon, millega sai tutvutud nii tema kodugaleriid kui ka juubelinäitusi külastades. Kümnete ülejäänud näituste hulgast on raske siin vaid mõnda üksikut eraldi välja tuua.
Või siiski… Jean-Louis Cerisier’ näituse avamisel kuuldud jutt tema kodupaigas asuva naivismimuuseumi ümber koondunud naivistidest ning festivali Arteground raames üleval olnud Soome kunstnikerühma näitus aitasid kaasa sellele, et meil sündis mõte asutada Paul Kondase nim. Viljandi naivistlik kunstiring. Praegu on see küll väikeses varjusurmas, aga tuleval aastal ehk tegevus jätkub.
Lisaks toon Viljandis toimunust eraldi esile Johann Köleri 190. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi, millest siin samuti veidi juttu oli, ning näituse “Tänapäeva Soome plakat”, mis tundub tagantjärele mõeldes isegi huvitavam kui seda vaadates.
Aprillis käisin Tallinnas Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, kus oli lisaks püsiekspositsioonile avatud Grete Saluste nukunäitus “Hakiplika unenägu”, ning vaatasin Eesti Muusika Päevade raames Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muutumist elavate helide majaks.
Juunis aitasin panna Tammsaare pargis üles Iris Kivisalu heategevusliku fotonäituse, käisin Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festivali TASE’16 peanäitusel ja graafilise disaini osakonna näitusel EKA galeriis. Väga tore oli ka Tallinn Art Weeki avamine. Need üritused peaks ka järgmisel aastal kavva võtma.
Tegelikult sai käidud veel mõningatel näitustel paaris väiksemas kohas, aga need olid juhuslikud kõrvalepõiked ja neist ei ole ma siin midagi kirjutanud.
Kokkuvõttes on saanud siin sel aastal sildi “kunst” külge 40 postitust, aga osad neist sisaldavad rohkem muid teemasid, niisama heietamist, käivad mitme näituse kohta vms. Järgmisel aastal peaks ka selles osas korrapärasemalt kirjutama hakkama.
Ja vähemalt korra peaks käima siis Tartu Kunstimuuseumis, kuigi selle direktor Rael Artel ütles, et nende näitustest ülevaate saamiseks peaks seal käima viis korda aastas, ning Pärnu galeriides ja kunstisaalides. Arenguruumi on kõvasti.