Kui arvestada, et esimene film sai vaadatud juba 1. jaanuaril ja see on siin sel aastal neljakümne viies postitus, mis saab külge sildi “film”, siis võiks arvata, et filmiaasta oli päris hea.
Nii ja naa. Tegelikult hakkasid juba suvel ilmnema tõsised probleemid uute filmide kättesaadavusega interneti kaudu ning detsembris ei olegi ma nüüd ühtegi filmipostitust teinud, sest lihtsalt ei olegi midagi vaadanud (peale seriaali “Parks & Recreation”). Novembri lõpus sai küll käidud vaatamas dokfilmi “Meie viimane tango”, aga sellest jäi samuti kirjutamata.
Vahepeal sai tehtud aga veidi uurimustööd Eduard Vilde romaani “Külmale maale” võimaliku piraatekraniseeringu asjus, millega seoses Loomingus väike poleemika puhkes. Jõudsin välja sama linateoseni, millest neile kirjutas Urmas Tõnisson.
Vilde “piraatekraniseeringust”
See 1931. aasta alguses Tallinna kinos “Gloria Palace” näidatud film, millest üks reaalkooli õpilane Vildele rääkis, oli tõenäoliselt “Hearts in Exile” (USA, 1929), mis valmis hoopis Briti kirjaniku William Arthur Dunkerley pseudonüümi John Oxenham all 1904. aastal ilmunud samanimelise romaani ainetel. Eestis reklaamiti seda filmi nime all “Õelast saatusest – külmale maale”.
Filmist, mille lavastas maailmakuulus Michael Curtiz (tänapäeval tuntud eelkõige “Casablanca” režissöörina), ei ole teadaolevalt säilinud ühtegi koopiat, aga selle aluseks olnud Dunkerley romaan on veebis lugemiseks vabalt kättesaadav ja 1931. aasta veebruaris kirjutas Päevaleht, et “Gloria Palace’i” kava rahuldab “ka neid, kes armastavad vaadata tõsise sisuga filme. Draamas “Õelast saatusest – külmale maale” näeme kolme saatusest kiusatud inimese raskeid hingelisi elamusi poliitilistest intriigidest läbipõimitud ennerevolutsiooniaegsel Venemaal, Siberisse asumisele saadetute elu ja kannatusi.”
Segadust võis tekitada see, et Vildele räägitud jutu kohaselt oli filmi teinud Saksa filmikompanii UFA, aga “Hearts in Exile” valmistajaks hoopis Warner Bros. Tasub teada, et viimati nimetatu filmid jõudsidki toona siia just UFA kaudu Saksamaalt. Samuti kasutati vahepeal ka Saksamaal ja Austrias tegutsenud Curtizi puhul Euroopas veel kohati tema ungaripärast nimekuju Kertesz. Nii võis kergesti tekkida eksitus, mis kandus Vilde kirja kaudu edasi tänapäevani.
Filmiaasta kokkuvõte jätkub
Eesti Filmiajakirjanike Ühingu auhinnale nomineeritud viiest filmist sai nähtud ainult kaks, “Polaarpoiss” ja “Teesklejad”. Järgmisel aastal peaks ikkagi kõik uued Eesti filmid järjest ära vaatama.
Suvel tuli mõte vaadata ka uuemaid Vene filme, aga ei jõudnud siis esimesest kaugemale. Järgmisel aastal peaks selle plaani taas käiku laskma. Ja üldse regulaarsemalt, süstemaatilisemalt filme vaatama.