Kolm malefilmi, mis sobivad juba 10-11-aastastele lastele, ei räägi küll palju sellest mängust endast, kuid peaksid kannustama noori seda mängima, tekitama male vastu huvi ja mõjuma tiivustavalt.

“Endgame”

Lugu on väljamõeldis, kuid saanud inspiratsiooni tõsielust. Tegevus leiab aset väikeses Texase piirilinnas nimega Brownsville (selles piirkonnas elab tegelikult pea sama palju inimesi nagu Tallinnas), kus elab koos ema ja vanema vennaga paskaak nimega Jose, kellele kõrvalmajas elav vanaema on õpetanud väikesest peale maletamist. Jose värvatakse kooli malevõistkonda, mis jõuab lõpuks välja Texase osariigi finaalturniirile. Vahepeale mahub muidugi ka mitmesuguseid muid teemasid. Tegelasteks põhiliselt latiinod.

“Magnus”

Päris dokumentaalfilm, kus jälgitakse Norra maletaja Magnus Carlseni teekonda imelapsest maailmameistriks, tema suhteid oma perekonnaga jms. Film sisaldab arvukalt meenutusi ja on tehtud pärast mainitud tiitli saamist, kuid ilmselt huvitavam vaadata lõpplahendust teadmata. Juttu on siin küll mitmetest partiidest, aga male enda kohta saavad vaatajad teada tegelikult isegi vähem kui lastefilmist “Endgame”.

“Queen of Katwe”

Tõestisündinud lool põhinev küllaltki korralik mängufilm, mis räägib Uganda pealinna Kampala suurimast slummist pärit Phiona Mutesi tõusmisest riigi esimaletajate hulka. Filmi nime võib mõista tähenduses Katwe tugevaim nupp, kes kaitseb värvi ja hoiab kõrgel oma kodupaiga lippu, kuigi lõpplahenduseks on siin siiski pääsemine vaesusest ning kolimine teise kohta, mis tänu malele võimalikuks saab. USA naissoost filmikriitikute ühendus valis selle eelmise aasta parimaks perefilmiks.

“Endgame” ja “Queen of Katwe” kannavad endas mõlemad sõnumit, et male abil võib tõusta kõrgemale kehvadest sotsiaalsetest oludest, saada tunnustust, stipendiume jms. “Queen of Katwe” rõhutab seda materiaalset poolt rohkem, “Endgame” veidi vähem. “Magnus” räägib lihtsalt ühest imelapsest, kes käib oma rada.

Neile, kes tahavad vaadata lihtsalt mõnda head filmi, sobib neist kolmest kõige paremini “Queen of Katwe”, mis peaks olema loona huvitav isegi siis, kui male kui mäng üldse ei huvita (selle heliriba on samas minu meelest täiesti kohutav, aga ilmselt elutruu, st. sellist muusikat seal slummides kuulataksegi). “Magnus” on mõeldud ikkagi rohkem fännidele ning “Endgame” on selline ameerikalik lastekas, mis ei pruugi paljudele meeldida.

Henry Kissingeri “Maailmakord” ei ole akadeemiline uurimus maailmakorrast, kuigi sobib sissejuhatuseks selle erinevate kontseptsioonide juurde. Pigem näib see olevat kirjutatud eesmärgiga anda USA ajakirjanduslik-poliitilise kompleksi liikmetele (kongresmenid, kolumnistid jms. tegelased) esmane ettekujutus antud temaatikast, et parandada nende arusaamist maailmast.

Kõige põhjalikumalt käsitleb Kissinger loomulikult ameeriklaste endi tegevust ning arusaamu maailmakorrast, kuid enne seda viib lugejad väikesele ekskursioonile läbi Euroopa, islamimaailma ja Aasia ajaloo (kuni tänapäevani välja). Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast eraldi juttu ei ole ning kui vaadata mainitud riikide nimesid, siis näiteks Soome, Läti ja Leedu ei ole üldse registrisse jõudnud (Soomet tegelikult mainitakse, aga mitte Kissingeri enda, vaid toimetaja poolt tehtud märkuses).

Nõrk detailides, aga toob välja olulisi nüansse

Eestit on mainitud vaid seoses pronkssõduri kriisi ajal toimunud küberrünnakutega. “Venemaa küberrünnak Eesti vastu 2007. aastal halvas arvutiside päevadeks,” kirjutab Kissinger. See on kõik, aga juba see üks lause juhib tähelepanu mõningatele selle raamatu puudustele. Esiteks jääb mulje, et arvutiside oligi siis Eestis päevi halvatud (internet täiesti maas). Teiseks olid nende rünnakute taga siis ilmselt ikkagi rohkem lihtsalt vene häkkerid, mitte riiklikult koordineeritud tegevus. Reformierakonna lehekülje ründamises mõisteti ju lõpuks süüdi üks Tallinnas elanud 20-aastane üliõpilane ning asjatundjate hinnangul oligi üldiselt tegemist selliste mitteriiklike tegijate kätetööga, keda vihastas Eesti valitsuse käitumine, mitte Venemaa poolt riiklikult organiseeritud rünnakuga.

Lühidalt: sellised nüansid ja detailid ei ole Kissingeri tugevaim külg. Raamatu algupoolel on isegi selle eestikeelse tõlke toimetaja viinud korduvalt sisse väikeseid parandusi, aga hiljem sellistest märkustest loobunud. Õige kah, sest muidu oleks pilt läinud võib-olla liiga kirjuks. Samuti võib heita autorile kohati ette sedagi, et ta esitab informatsiooni väga valikuliselt, kuigi seda saab muidugi alati pareerida väitega, et raamat ei ole kummist, selle maht on piiratud.

Eestist küll eraldi juttu ei ole, aga veidi pikemalt on peatutud ka sellistel meid vahetult puudutavatel teemadel nagu Euroopa Liit ja NATO. Teada võib saada isegi midagi üllatavat. “Tuues välja erinevuse ajalooliste liitude ja NATO lepingu vahel, esitasid nad senati välissuhete komisjonile analüüsi, mis leidis, et NATO ei ole seotud territooriumi kaitsmisega (kindlasti uudis Ameerika Euroopa liitlastele),” meenutab Kissinger seda, kuidas USA administratsioon selgitas kunagi Kongressile äsja loodud Atlandi süsteemi. “Selle eesmärk ei ole mõjutada muutuvat jõudude tasakaalu, vaid tugevdada tasakaalu põhimõtet.” Huvitav nüanss, mida meil tasuks alati meeles pidada (Kissingeri hinnangul oli ajalooliste liitude nõrkus selles, et need kaldusid vedama suurjõude konfliktidesse perifeersete riikide pärast).

Tugev põhimõtetes, kuid mitte nende rakendamises

Kissingeri sõnul peab iga rahvusvaheline kord varem või hiljem seisma vastamisi kahe tendentsi mõjuga, mis esitavad väljakutse tema ühtsusele: kas legitiimsuse uus määratlemine või oluline nihe jõudude tasakaalus. Kriisi üks põhjused ongi nüüd siis see, kui rahvusvaheline kord ei ole võimeline kohanema suurte muutustega võimusuhetest.

“Leida tasakaal nende kahe korra aspekti – jõu ja legitiimsuse – vahel on riigivalitsemise olemus,” rõhutab Kissinger. “Võimukalkulatsioonid ilma kõlbelise dimensioonita muudavad iga erimeelsuse jõutestiks; ambitsioonid ei tunne mingit puhkepaika; riigid tõugatakse jätkusuutmatutele, raskesti tabatavatele kalkulatsioonidele muutuvate võimukonfiguratsioonide üle. Kõlbelised ettekirjutused, mis ei tunne muret tasakaalu pärast, kalduvad teiselt poolt kas ristisõdade või impotentse poliitika suunas, mis tõmbab ligi väljakutseid, või äärmuslike riskide poole, mis ohustavad rahvusvahelise korra ühtsust ennast.”

Sellised üldsõnalised mõtteavaldused on Kissingeri tugevam külg. Kui asi läheb konkreetseks, näiteks seoses Iraagi sõjaga, mida ta toetas, siis on temast vähe tolku. Selle avantüüri kaugeleulatuvat mõju rahvusvahelisele korrale ta ei lahka (Kosovo pretsedenti ei ole üldse mainitudki), kuigi ta vähemalt tunnistab, et “Iraagi sõda võib pidada katalüseerivaks sündmuseks piirkonna suuremas ümberkujundamises, mille põhiolemus on seni teadmata ja mis ootab Araabia kevade, Iraani tuuma- ja geopoliitilise väljakutse ning Iraagile ja Süüriale tehtud džihaadi rünnaku pikaajalist tulemust.”

Raamatut tasub kindlasti lugeda ka Eesti poliitikutel ning välisteemadega tegelevatel ametnikel ja ajakirjanikel – pidades eriti silmas seda, et Kissinger on selles vallas üks vähestest korüfeedest, kelle autoriteeti tunnistab ka USA praegune president Donald Trump.

Michael D. Kirby, kes oli 1996-2009 Austraalia ülemkohtu kohtunik, kirjutab Ilmar Tammelost, silmapaistvast õigusteadlasest, kes oli tema õppejõud Sydney Ülikoolis. Tammelo sünnist möödus veebruaris 100 ja surmast 35 aastat. Kirby peatub mitte üksnes Tammelo elukäigul, vaid veelgi enam tema tööl, arutatud teemadel.

“Igas ühiskonnas on teoreetikuid, kes varustavad kaitsvate ja kritiseerivate argumentidega poliitilisi organisatsioone, mida nad esindavad. Nõukogude doktriinis, mille järgi riik ning selle autoritaarne aparaat ja asutused surevad kommunismis välja, oli palju valskust. Ometi andis puhkenud arutelu nõukogude teooria petlikkuse ja illusoorsuse üle meile õppetunni, et ka Austraalia ühiskond on esitanud enda kohta mitmesuguseid vääri, tõest kaugel olevaid seisukohti,” meenutab Kirby. “Ehkki Tammelo võis koos teistega kritiseerida nõukogude õigusdoktriini ja selle hukka mõista, nõudis ta samasuguse rangusega, et üliõpilased pööraksid oma juriidilise analüüsi ja realismi valgusvihu omaenda riigi õigussüsteemile.”

“Marksistliku õigusteooria tuumaks olev tõetera seisneb selles, et iga hüpotees sünnitab antiteesi ja neist kahest kerkib lõppkokkuvõttes – kui mitte päris loogiliselt, siis vähemalt loomulikult – esile süntees,” leiab ta samas. “Just nõnda juhtus viimaks Nõukogude Liiduga, kui see kokku varises, osadeks lagunes ja lõpuks Vladimir Putini oligarhiliseks Venemaa Föderatsiooniks arenes. Samuti käib see Eesti kohta tema järjestikustes esinemisvormides. Ja vähem vägivaldsel moel käib see ka Austraalia kohta, mis samuti on läbinud pika arengutee, kui pidada silmas tema kohta Briti impeeriumis 1917. aastal ning tema praegust ühiskonda ja õigussüsteemi.”

Luuletustega esinevad Toomas Kiho (üks helevalge rahatuvi lendas üle eestimaa) ja Indrek Hirv (vanad puud ümber raamatukogu / on mõtetest rasked).

Jätkub Eli Pilve kirjutis Eesti Rahvaerakonna ja Eesti Maarahva Liidu maapoliitikast ning selle kujunemisest 1919. aasta maaseaduse eel. Autor ei suuda kuidagi mõista, millele nad lootsid, kui olid Asutavas Kogus radikaalse maareformi vastu. “Jääb mulje, et olnud kuni selle ajani rahva hulgas austatud ja vaikimisi järgitud kui esimesed eestluse ja eestlaste eestkõnelejad, ei osanud nad enam sellest aupaistest välja tulla ega tegelikkusega kontakti saavutada. Teravate klassivahede kaotamisega, mida vasakpoolsed taotlesid, oleksid kaotanud oma ainulaadsust, aristokraatset aupaistet ka poliitilised ja ideoloogilised juhid ise,” kirjutab ta etteheitvalt.

Mulle tundub, et nende vastuseisu taga oli pigem siiski põhjapanevalt teistsugune suhtumine eraomandisse. Mõisate riigistamine ja laiali jagamine läks ju vastuollu eraomandi puutumatuse põhimõttega. Sellest tulenesid ka plaanid mõisnikele võõrandatud maade eest tasu maksta. Samuti ei tahetud ajada suhteid veelgi teravamaks baltisakslastega. Vasakpoolsed esindasid vaesemaid kihte, kodanlikud erakonnad loomulikult jõukamate klasside huve. Ja olukorras, kus sõda oli toonud kaasa toiduainete puuduse, ei maksa alahinnata ka hirme, et radikaalne maareform seda veelgi süvendab. Seda, kui hästi tegelikkust mõisteti, näitab minu meelest just Rahvaerakonna seisukohtade muutumine (enne valimisi räägiti seda, mida massid siis kuulda tahtsid, aga pärast seisti selle eest, mida peeti tegelikult õigemaks).

Aleksei Lotman ja Kuno Kasak kirjutavad Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast, rõhuasetusega küsimusel, kuivõrd roheliseks seda pidada saab. “Otsetoetused, mis moodustavad lõviosa Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eelarvest, kujutavad endast ilmselt keskkonnakaitseliselt kahjuliku subsiidiumi näidet,” leiavad nad lõpuks. “Kõnealusest rahajagamise viisist ei paista olevat ka nähtavat sotsiaalmajanduslikku kasu, sest kriis tabas turuolukorra muutudes tootjaid toetustest hoolimata. Toetuste ebavõrdsus moonutab konkurentsi ühisturul, nende osaline ümberjagamine tekitab samuti vaid kibestumist. Ilmselt ei leidu mõistlikku põhjust, miks peaks sellist ebaratsionaalset rahakulutamist pärast 2020. aastat jätkama.”

Avaldatud on ka tänavu surnud Inglise kirjaniku John Bergeri pikem mõtisklus loomade vaatamisest. Berger kirjutab: “Loomaaiad, realistlikud loomamänguasjad ja loomakujutiste laialdane kaubanduslik levitamine said kõik alguse siis, kui loomad hakkasid argielust taanduma. Võiks arvata, et niisugused uuendused midagi kompenseerivad. Aga tegelikult on need uuendused ise osa samast halastamatust liikumisest, mis ajas laiali loomad. Loomaaiad oma teatraalse, vaatamiseks välja pandud dekooriga demonstreerisid tegelikult seda, kuidas loomad on muutunud täiesti marginaalseks. /—/ Loomade marginaliseerimisele on nüüd järgnemas selle ainsa klassi marginaliseerimine ja kõrvaldamine, kes on läbi ajaloo jäänud loomadega tuttavaks ning alal hoidnud tarkust, mis niisuguse tuttavlikkusega kaasas käib: kesk- ja väiketalunikud.”

Indrek Männiste kirjutab D. H. Lawerence’i industrialismi- ja modernsusekriitikast. “Kui enamikus oma romaanides ja esseedes mõistab Lawrence võrdlemisi ühemõtteliselt industriaalsuse ja hüsteerilise söekaevandamise hukka, siis näiteks oma hilisemas essees “Nottingham and the Mining Countryside” (1929) on ta võrdlemisi leebe ning kirjutab isegi mõnevõrra üllatavalt, et “kaevandusšaht ei mehhaniseerinud mehi” ja et söekaevurid ei haletsenud ennast enne, kui “agitaatorid ja sentimentalistid õpetasid neid seda tegema”,” märgib Männiste. “Neid tema tavapärasest vägagi erinevaid väljaütlemisi võib ehk seletada kasvava nostalgiaga noorusaja mälestuste vastu vanaisast, isast (mõlemad olid kaevandusega seotud) ning “põllumajanduslikust Inglismaast”.”

Meelis Sütt ja Ants Parktal jätkavad oma sõnaseiklust Wilfred R. Bioni ainetel. “Sõna uni ja unenägu (uni on läänemeresoome-mordva tüvega) viitavad nii puhkeseisundile kui mitmes sugri-mugri keeles ka unustamisele, meelest minemisele. Reverie olemus on lähedane unenägemisele ärkvel olles, kuid unenägemises puudub seos meelesõõlaja teadliku keskendumisega patsiendi materjalile. Samas viitab unenägemine siiski inimese teatud võimele näha sõnalisi tähendusi sisaldavaid pildilisi vaatemänge. Siit sündis meie ettepanek reverie ümberpanemiseks eesti keelde: ilmamine.”

Arvustusi selles numbris kahjuks ei ole, aga tavapärane järjejutt Galileo Galilei sulest läheb ikka edasi.

“Paterson”

Jim Jarmuschi filmikeeles esitatud eepiline poeem õhutab inimesi olema loomingulised, tegelema hobidega. “Paterson” räägib Patersoni linnas elavast bussijuhist nimega Paterson, kes kirjutab luuletusi, aga on ühtlasi mõeldud sümboliseerima nähtavasti kogu seda linna – vaatajatel avaneb võimalus saada vähem kui paari tunniga ülevaade tema igapäevasest elust ühe nädala jooksul. Meid viiakse ekskursioonile läbi linna ja tema ajaloo, kohtuma tema elanikega. Väga peenekoeline lugu. Ja ka inspireeriv.

Vaatasime filmi kolmapäeva õhtul. Järgmisel hommikul läbi linna kõndides hakkasin ühe hetkel oma peas lihtsalt sõnu ritta seadma ning välja tuli luuletus…

Kõik algab tähtedest

Tähtedest saavad sõnad,
sõnadest laused, lausetest jutt
ning raamat on terve galaktika,
raamatukogu omaette universum,
lugeja nagu maadeavastaja,
vaid üks paljudest,
otsatus ilmaruumis,
mis üha paisub…

“La Tortue Rouge”

Hollandi animaatori Michaël Dudok de Witi kaheksakümmend minutit kestev sõnadeta multikas, kus laevahukust pääsenud mees satub asustamata saarele. Olles olukorraga tutvunud, ehitab ta bambusest parve ja üritab sellega lahkuda. Korduvad katsed seda teha ebaõnnestuvad tundmatu veealuse olendi tõttu, kes parve altpoolt ründab – kolmandal katsel selgub, et nende rünnakute taga on suur punane kilpkonn. Kui mees näeb teda ühel hommikul rannaliival roomamas, siis saabub kättemaksu tund. Mis pärast edasi saab, seda vaadake juba ise.

“Sophie and the Rising Sun”

1941. aasta sügisel leitakse ühe Lõuna-Carolina väikelinna bussipeatusest läbipekstud asiaat, keda peetakse esimese hooga hiinlaseks (hiljem selgub, et ta on Ameerikas sündinud jaapanlane). Mees pannakse elama ühe lese aiamajja, kus ta aegamisi terveneb, sõbrunedes samas ka ühe naisega, kelle nimi on Sophie. Kui toimub Jaapani rünnak Pearl Harborile, siis on idüll hetkega läbi – filmi lõpus asuvad nad juba koonduslaagris, kuhu jaapani päritolu ameeriklased Teise maailmasõja ajal topiti, kuid vahepeal juhtunu järel tundub see lausa pääsemisena.

Film põhineb samanimelisel romaanil, mille autor on Augusta Trobaugh. Lavastaja ja stsenaariumi autor Maggie Greenwald on teinud varem ka sellised huvitavad filmid nagu “The Ballad of Little Jo” (1993) ja “Songcatcher” (2000), mida samuti vaadata soovitan.

Käisime eile teatris. Ugala vana maja on läbinud põhjaliku uuenduskuuri ning näeb nüüd välja umbes sama uhke nagu kolmkümmend aastat tagasi. Interjöör ei ole väliselt küll palju muutunud, kuid tehniliselt on tase teine.

Eks sisuliselt uue maja puhul tuleb alguses välja veel ka väikeseid vigu, aga küllap ka need parandatud saavad.

Nii et vana teatrimaja on tehtud uueks, kloonitud nooreks.

Suurim probleem on selle juures nähtavasti suurenenud kohtade arv. Ugala suures saalis on neid varasemast küll vaid mõnikümmend rohkem, aga seinad on muudetud nüüd nii helikindlaks, et samal ajal saab mängida ka väikeses saalis. Tulemuseks on ummikud parkimiskohtade leidmisel, maja ees ning garderoobis. Vähemalt siis, kui saalid on rahvast täis.

Kahjuks ei tasu loota, et olukord selles osas lähiajal paraneb, sest kõik tahavad ju seda “uut” maja vaatamas käia. Pealegi näib Ugala lähtuvat ka oma repertuaari koostamisel sellest, et meelitada teatrisse võimalikult palju inimesi. Ugala uusvana maja avalavastuseks valitud Pedro Calderón de la Barca komöödia “Nähtamatu daam” näib olevat nüüd selles mõttes kindla peale minek. Kindlasti mitte nii riskantne nagu olnuks näiteks “Dorian Gray portree”.

Lavale astuvad nooruslikud tegelased 17. sajandist. Trupi kümnest näitlejast vanim on 1974. aastal sündinud Aarne Soro, ülejäänud kõik alles teises või kolmandas kümnendis. Lavastajaks on seevastu vana Lembit Peterson.

Veidi kahju, et seda maja ei avatud nüüd mõne praeguse ugalase lavastusega, aga küllap oli ka Petersoni kutsumine mõeldud kui kindla peale minek. Üleriigiliselt tuntud lavastaja nimi aitab kindlustada ju suurema publikuhuvi.

Tegelaskuju, kellele viitab tüki nimi, kehastab Laura Peterson (Theatrum), kes on lavastaja tütar. Petersoni abikaasa Ott Aardam, kes on Ugala loominguline juht, mängib üllast aadlimeest, keda “nähtamatu daam” kummitama asub.

Vaatajate silme ees rullub lahti lustakas mäng, kust ei puudu mõõgavõitlus, suured tunded ja hiilgavad kombed, mis võivad näida tänapäeval kohati küll isegi veidi liiga grotesksed. Läbivateks teemadeks on selles loos au, sõprus, armastus.

Publikut suutis eile kõige enam naerutada Martin Mill teener Cosme rollis. Noor näitleja Laura Kalle teenijatüdruk Isabelina samuti silma paistis (muu hulgas oma hea kõlava häälega).

Esimesed etendused on harva täiuslikud, sest nende ajal asjad alles loksuvad laval paika.

Kui ma alguses silmad kinni panin ja lihtsalt kuulasin, siis ei kõlanud see veel nagu kuuldemäng, vaid jäi mulje nagu vuristaksid näitlejad teksti alles selleks, et see neile paremini meelde jääks. Hiljem, kui mäng juba käima läks, ei tulnud enam meelde seda katset korrata.

Tundus, et lavastaja, kes istus paar rida eespool, tegi etenduse ajal vahepeal märkmeid.

Nüüd tagantjärele mõeldes võinuks selles tükis olla rohkem laulmist. See oleks lisanud värvi ja romantilisust, mis pikkade tekstimassiivide sisse aeg-ajalt kaduma kippus. Praegu kõlas nii vaid mõni fraas, mis tekitas minus vaatajana üksnes isu kuulda rohkem.

Publik oli üldiselt siiski vaimustuses. Nagu nädalavahetusel toimunud avamisel, nii plaksutati ka teisel etendusel püsti seistes. Eks paistab, kui kaua need ovatsioonid jätkuvad. Täita tuleb nüüd ikkagi poole suurem saal kui vahepeal kasutatud UBB.

Tartu Ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis käesoleva aasta esimese numbri juhtkirjas kuulutatakse Eesti kõigi võimaluste maaks.

Uudistel ma siin ei peatu.

TÜ raamatukogu kogude arenduse osakonna juhataja Kertu Uri juhib oma kolumnis tähelepanu asjaolule, et uute ingliskeelsete õppekavade loomisega tekib vajadus ka uue õppekirjanduse järele, milleks ei ole seni piisavalt vahendeid eraldatud.

Pikema persooniloo peategelaseks on loodus- ja täppisteaduste valdkonna üliõpilaste tagasiside põhjal aasta õppejõuks valitud Ivo Leito, kes ütleb oma tudengiaega praegusega võrreldes, et üliõpilased oskavad väga hästi inglise keelt ja ei teki enam üldse küsimustki, kas ta saab kellelegi ingliskeelset materjali soovitada. “See ei ole üldse mingisugune küsimus ja seda loetakse iseeneslikult sobivaks,” räägib Leito asjade seisust meie rahvusülikoolis.

Siseaudit, millega uuriti bakalaureusetööde juhendamisprotsessi, tõi peamise probleemina välja juhendajate suure koormuse. Sellele pühendatud loos märgib Margit Sutrop, et tema kõige raskem juhendamiskogemus oli ühe avatud ülikooli tudengiga, kes ei osanud üldse inglise keelt. Kuna tegemist oli väga motiveeritud ja sihikindla tudengiga, siis lasi ta kogu tööks vajaliku kirjanduse enda jaoks ära tõlkida.

Artiklis, milles käsitletakse muudatusi õppeosakonna struktuuris, mainitakse, et vastuvõtutalitusse pandi nüüd kokku nii rahvusvaheliste õppekavade kui ka eestikeelsete õppekavade vastuvõtt. Varem oli eraldi välisüliõpilastalitus, mis kujundati ümber rahvusvahelise õpirände keskuseks.

Pikk intervjuu on tehtud ka Volli Kalmuga, kes räägib oma rektoriaja väljakutsetest, õnnestumistest ning ülikoolile olulistest teemadest, märkides muu hulgas: “Uues koalitsioonileppes on kirjas, et doktoristipendium tõstetaks kahekordseks. Mitte, et see teeb doktorandid rikkaks, aga kui see juhtuks, oleks see suurepärane samm. Praegune 422 eurot on püsinud pikki aastaid ning suurem stipendium oleks kindlasti suur tugi.”

Eraldi toon välja veel Kaja Kallase essee sotsiaalmeedia kasu ja kahju piiridest poliitikute jaoks ja artikli, milles käsitletakse lastega seotud asjade kajastamist meedias, rõhutades tänuväärselt ka ajakirjanike vastutust.

Huvitavad on ka teised artiklid, aga neile kõigile siin viitama ei hakka. Kes tahab, see saab ju ise neid kõiki veebist vabalt lugeda.

“A United Kingdom”

Amma Asante, kelle eelmisest filmist “Belle” (2013) siin alles mõne aja eest veidi juttu oli, käe all valminud “A United Kingdom” põhineb tõestisündinud lool. Seretse Khama sündis saatuse tahtel ühe tsvana hõimu pealikuks, Betšuaanamaa troonipärijaks. Pärast Teist maailmasõda Suurbritannias õppides armus ta inglannasse nimega Ruth Williams. Peagi nad abiellusid. Kui alguses olid pea kõik teised selle abielu vastu (nii naise perekond, Betšuaanamaa rahvas ja hõimupealikud kui ka Briti impeerium, mida mõjutas otse samas kõrval asuva Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidipoliitika), siis lõpuks läks kõik ikkagi hästi. 1966. aastal sai Betšuaanamaal asunud Briti protektoraadist iseseisev Botswana riik ja Seretse Khamast selle esimene president. Botswana praegune president Ian Khama on tema vanim poeg. Filmis kujutatakse katsumusi, millega Seretse ja Ruth pidid seisma silmitsi umbes kümne aasta jooksul (1947-1957), kui nad võitlesid alles õiguse eest üldse koos olla ja Betšuaanamaal elada. Tugeva rahvuslikku vabadusliikumist ning võrdõiguslikkust toetava, antiimperialistliku sõnumiga romantiline film. Mõned näitlejatööd on kohati puised, aga Rosamund Pike teeb minu meelest väga hea rolli.

“The Last Keepers”

Maggie Greenwaldi, kelle värskeimast filmist “Sophie and the Rising Sun” siin hiljuti veidi juttu sai tehtud, eelmine täispikk mängufilm, 2013. aastal linastunud “The Last Keepers” näeb kokkuvõttes välja küll nagu mõne telesarja pilootosa, kuid infot selle kohta, et taolist sarja oleks plaanitud, mul leida ei õnnestunud. Nähtavasti jättis oma jälje see, et vahepeal tegigi ta ainult telefilme – tema eelmine kinodes jooksnud film oli “Songcatcher” (2000). On näha, et “The Last Keepers” väga suure eelarvega ei olnud. Kinodes seda eriti vist ei näidatud, lasti kohe DVD peale. Tegemist on iseenesest armsa noortekaga, mida on isegi huvitav vaadata, kuid lõpp on ühe mängufilmi kohta tõesti ebaõnnestunud, sest jätab mulje, et läbi sai alles sissejuhatav osa, milles tutvustati vaatajale sarja peamisi tegelasi. Lugu räägib muidu ühest toredast keskkoolitüdrukust, kellel hakkavad avalduma üleloomulikud võimed. Kahju, et see ongi lihtsalt üks omaette film, mitte pikema teleseriaali avaosa. Viimasel juhul olnuks huvitav vaadata, mis seal edasi saab, aga praegu jäetakse vaatajad lõpuks nõutult küsima: kas see ongi kõik?

Tartu Ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis käesoleva aasta teise numbri juhtkiri räägib uskumise jõust, juhatades kaitsemaagiast pajatava artikli juurde, mis lõpeb sel teemal doktoritöö teinud Reet Hiiemäe tõdemusega: “Nii kummaline kui see ka ei ole, aga turvalisuse tagamise huvides kirjeldame vahel elu hirmsamaks, kui see on. Selleks, et end siis nendesamade hirmude eest kaitsta.”

Uudistest saab teada, et tänavu sai kandideerida kahekümnekahele ingliskeelsele õppekavale, kuhu oodati peale välistudengite õppima ka Eesti üliõpilasi. Meie rahvusülikoolis avati viis uut ingliskeelset õppekava.

Ajakirja kaanelugu räägib Pärnu kolledži viis aastat kestnud projektist, mille käigus lasti lehmadel taas rannaniite pügada. Selle käigus uuriti ka elanike hoiakuid ning ilmnes, et “kuigi vanemad inimesed ei tundnud keerulisemaid loodusmõisteid, oli nende looduskäitumine- ja tajumine täiesti olemas ning nad saavad eri protsessidest hästi aru. Seda ei saa öelda aga noorema põlvkonna kohta.”

Marilyn Mägi avaldab arvamust, et “isegi meie riik ning iseolemine, mille sünnipäeva puhul see kolumn ilmub, sündis suuresti heade juhuste kokkulangemise ning mitte aasta(kümne)id toimunud järjekindla tegutsemise tõttu.”

Nojah, nii ja naa, juhuste roll on ajaloos suur, aga needki ei sünni ju vaakumis, vaid tärkavad sageli pinnasest, mida on kujundanud juba aastakümneid kestnud arengud. Selles mõttes ei ole Eesti omariiklus minu meelest küll juhuslik nähtus – ilma selles suunas liikumise ehk pikema ettevalmistustööta ei oleks ju kunagi selleni jõutud.

Eno Tõnisson, esimese eestikeelse MOOC-i üks loojatest, räägib pikemas persooniloos, et seesuguste e-kursuste loomine ja nende kaudu õpetamine ongi koht, kus Tartu Ülikool saab olla päriselt rahvusülikool. “See kursus on eestikeelne ning see on kindlasti väga suur väärtus inimeste jaoks. Eesti keeles õppimine on väga tähtis,” rõhutab ta. “Minu meelest on ülikooli roll ühiskonnas väga oluline, meil on kõrge maine ja vastutus ning nende e-kursuste abil saame anda haridust kõikidele, kes seda soovivad.”

Pikemalt tutvustatakse veel ülikooli kunstimuuseumis avatud muumiakambrit, noore õpetaja huviklubi, võimalusi tulemusstipendiumi saamiseks ja õpilasfirmat, mis valmistab biojäätmeid lagundavaid prügikaste.

Avaldatud on huvitav intervjuu professor Alireza Fazeliga, kes toob ühe murekohana välja, et “doktoriõppes ja järeldoktorantuuris on inimestel nii palju lisaülesandeid, millega tuleb tegeleda. Ja need ülesanded ei ole alati seotud nende teadustööga. /—/ Doktorantuuris võiks kursuste arv olla võimalikult väike ja kõik kursused peaksid olema seotud üliõpilase teadustööga.”

Rektor Volli Kalm kirjutab samas teaduse baasrahastusest ülikoolis, märkides muu hulgas, et “lühivaatelised poliitilised seisukohad eelistavad rakendusteadusi kõrge mõjuga alusteaduste ees, mõistmata, et arendus ja uuendus põhinevad tippteadusel ja -haridusel. /—/ Piiratud vahendite tingimustes tippu jõuda on võimalik, juhul kui kõik ei tegele kõigega, vaid teeme ülikoolidevahelist erialast koostööd ning tööd on jaotatud.”

Lähemalt saab kõigi nende ja veel paljude muudegi teemade kohta lugeda ajakirja veebilehelt. Rektorikandidaate võib näha-kuulda aga täna õhtul telesaates Foorum.

Loomingu kõnealuse numbri kõige huvitavamaks osaks on ilmselt ülevaated möödunud aastal avaldatud luulekogudest ja proosaraamatutest.

Maarja Pärtna andmetel ilmus 2016. aastal 99 täiskasvanutele mõeldud algupärast eestikeelset luulekogu. Kõiki neid ta loetlenud ei ole. Minul on nimetatutest loetud ainult Aleksandra A. T. “Minu armastusest jätkub meile mõlemale?”, millest ka siin veidi juttu sai tehtud.

Ega ma neid uusi luulekogusid palju rohkem lugenudki, vähemalt mitte klassikalise luuleraamatu kujul. Ste Wou oma sai loetud veebist, Juhan Aru “Vähemalt täna” oli vormistatud plaadiümbrisena, Contra “Minu Läti” mahutatud reisiraamatusse. Sedasi arvestades koguneks neid uusi luulekogusid eelmise aasta kohta tõenäoliselt üle paarisaja.

Esialgu üllatas, et Pärtna ülevaates ei olnud üldse mainitud Silvia Urgase debüütkogu “Siht/koht”, aga siis vaatasin, et see oli sees juba eelmises aastaülevaates. Mõneti eksitav, sest raamat ilmus tegelikult 2016. aasta jaanuaris, kuigi sisse märgiti aastaks 2015. Nii jäi eelmise aasta kõige hinnatum ja enim tähelepanu saanud luulekogu Loomingu aastaülevaatest nüüd täiesti välja.

Kui uusi algupäraseid luulekogusid ilmub Eestis mahus, mis võimaldaks ühel inimesel neist hea tahtmise korral tõesti täieliku ülevaate saada, siis proosa puhul oleks see muidugi mõeldamatu. Kaupo Meiel ei ole hakanud selles osas mingit statistikat tegema, vaid esitab ülevaate ilukirjandusliku dialoogi vormis. Tema poolt mainitud teostest on käinud siit (minu silme alt) läbi Kai Aareleiu “Linnade põletamine” ja Katrin Johansoni “Atlantis abajas”, aga ka Mart Kadastiku “Nüüd ma siis kirjutan”.

Kuna korraliku ülevaate koostamine aasta jooksul ilmunud proosaraamatutest on ühe inimese jaoks sisuliselt ülejõukäiv ülesanne, sest isegi parima tahtmise korral ei suudaks ju keegi neid kõiki üksinda läbi lugeda, võiks Looming lasta kirjutada edaspidi selliseid ülevaateid vähemalt romaanide ja novellikogude kohta eraldi. Viimaste hulgast on käinud siit läbi näiteks Elo Viidingu “Lühikesed ja lihtsad lood”, mida Meiel ei maini üldse.

Täiesti omaette teema on selliste autoritega, kes on küll tihedalt Eestiga seotud, kuid kelle teosed ilmusid algselt mõnes teises keeles, nagu Sofi Oksaneni “Norma” ja David Messeri “Sigmund”. Minu arvates vääriksid ka nemad eraldi aastaülevaadet. Samuti debüütromaanid, sest kui panna seal kõik asjad ühte patta, siis on lõpuks tulemuseks lihtsalt laialivalguv heietamine, mis ei anna head ülevaadet millestki.

Luuletistega esinevad Loomingu selles numbris Asko Künnap, Indrek Hirv, Marko Kompus, Alo Lõhmus, Kärt Hellerma, Kai-Mai Olbri (raamatud laual / on toit, mida süüakse / vaid silmadega ja muusiku käed on / pillidesse peidetud / helide leidjad ja kui sul puudub suund, / siis ei piisa sellest, et / on paat ja vesi). Avo Üprus on kirjutanud kaks lehekülge loetamatut teksti… lühivormidega astuvad üles veel Mats Traat, Mihkel Mutt (loetav), Mari Saat (asjalik), Ira Lember (huvitav teema, vanadest näitlejatest), Elvira Mihhailova (samuti põnev, unustatud luuletajast), Toomas Kall (kuidas Jan Kaus “Kevadet” kirjutaks).

Andrus Kivirähk on kirjutanud näidendi “Vaimude tund Koidula tänavas”, mille tegevus leiab aset Tammsaare muuseumis (esietendub täna). Avaldatud on Toomas Haugi kõne tiitli “Klassiku sõber” (seda jagab Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts) üleandmisel Heidi Sarapuule; Maarja Vaino mõtisklus, mille kohaselt Tammsaare loomingu võtmeprobleemid on seotud kiusatusega (haakub hästi Kivirähki näidendiga, mõlemas muu hulgas juttu sellest, et Tammsaare lähtus sisuliselt Piiblist).

Toomas Pauli juba 2011. aasta lõpus kirjutatud esseest “Teksti polüfoonilisus”, mis räägib raamatutest tema elus: “Olen kirjeldanud oma noorpõlve lugemisi ja lektüüri ühes autobiograafilises raamatus, ja korrata ei ole mõtet. Pigem mõtiskleda, miks siis mind kuigivõrd ei paelu ilukirjandus ega romaanid, vaid tarbekirjandus.” Skeptikud ütleks selle peale muidugi, et ka tema armastatud teoloogia on rohkem ilu- kui tarbekirjandus, segu vanadest muinasjuttudest, fantastilistest väljamõeldistest ja luuludest, mida tajutakse millegi praktilisena üksnes usu tõttu. Võib-olla on siis asi lihtsalt selles, et Piibel on nii võimas kirjandusteos, mille kõrval muu looming ei olegi usklike silmis enam väga tähtis.

Eda Ahi arvustab Berit Kaschani luulekogu “Ma naeran magades”, leides, et see ei meenuta tervikuna ühegi teise nüüdisaja luuletaja loomingut, ent “kui tahta tõmmata kirjandusloolisi paralleele, kipub kogu lugedes temaatiliste põhihoovuste, leidlike kujundite ja stiilse iroonia poolest vägisi meenuma Betti Alver, eriti tema “Torma ja tuli”, mis…”

Rolf Liiv kirjutab Kaur Riismaa kogu “Soekülm” kohta, et see “on väga selgepiirilise kompositsiooniga teos, mis on üles ehitatud kontrastidele ja vaheldusele” ning see “on selgelt vertikaalse, sakraalse mõõtmega teos.” Asta Põldmäe aga kirjutab, et Mathura “Jääminek” on “väga terviklik teos”, milles “näib tuikavat uute proosateoste tõotuslikku kuma.”

Leo Luks arvustab Kalle Käsperi “Filosoofilisi novelle”, märkides, et “pealkiri ongi selle kogumiku kõige suurem õnnestumine, kuid ometigi on ta eksitav, omamoodi vingerpuss lugejale”, sest filosoofilised probleemid vilksatavad aeg-ajalt üksnes taustal. “Filosoofilisi novelle” on “kerge ja põnev lugemisvara, segu olmekirjandusest, põnevikust ja krimikirjandusest. Sobilik näiteks suvel randa kaasa võtta…”.

Janika Kronberg kirjutab kirjanduskriitik Arno Oja artiklite kogust “Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989-2016”, leides sealt ka üht-teist, mis väärib arvustamist, näiteks: “Ka raamatu koostamine, tekstide järjestamine, komponeerimine on looming, mida ma Arno Oja raamatu juures kohati ei taba…”.

Eesti PEN-i president Kätlin Kaldmaa, kes valiti eelmise aasta sügisel ühtlasi organisatsiooni PEN International välissekretäriks, kirjutab selle ühenduse töödest-tegemistest. Tänavu toimub nende iga-aastane suur rahvusvaheline kongress Ukrainas.

Kai Aareleid kirjutab pikemalt 2016. aastal Finlandia preemia saanud Jukka Viikilä romaanist “Akvarellid Engeli linnast”, mis peaks ilmuma eesti keeles selle aasta sügisel. Peeter Olesk aga Hannu-Pekka Lappalaineni raamatust “Lukijan silmin. Matkalla Kafkaan, runoon ja Viroon”. Avaldatud on veel kirjanike liidu järelehüüd Lembit Kurvitsale.

Tartu Ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis toimetaja Sandra Saar juhib käesoleva kuu juhtkirjas tähelepanu sellele, kuidas osad peavoolumeedia suhtes umbusklikud kodanikud kalduvad usaldama pimesi alternatiivmeediat, soovitades lõpuks “kõigil vähem Objektiivi lugeda, siis tundub see maailm vähem põrandaaluseid salasepitsusi täis olevat.”

Uudiste all on muu hulgas juttu juba vähem kui paari tunni pärast algavast häkatonist.

Kultuurikorralduse 2. aasta tudeng Ragne Toompere kirjutab oma kolumnis sellest, kui ebameeldivaid tundeid tekitab see, et stipendiumite jagamisel eelistatakse ühtesid erialasid teistele. Ajakirja veebilehel on jäetud artiklile ka paar sisukat kommentaari.

Persoonilugu räägib Serbia noormehest, kes käis vahetusüliõpilaseks Eestis ja hakkas pärast seda hoopis oma kodumaal eesti kunstiajalugu õpetama. Kõige enam olevat ta õppinud siin sallivust. “Esimest korda Euroopa Liidus õppides sain aru, kui oluline on töötada lõimumise ja ühiste eesmärkide nimel, aga seejuures tuleb siiski säilitada oma eripära,” lausus ta.

Margit Sutropiga on tehtud intervjuu nii hea teadustava teemal kui ka seoses rektorivalimistega, kus ta ütleb muu hulgas: “Praegu õpib ülikoolis ligi 13000 üliõpilast ja neist ligi 1000 on välisüliõpilased. Arvan, et üliõpilaste arvu langus on peatunud, aga välistudengite hulk vähemalt kahekordistub. Palju sõltub aga riigi kõrghariduspoliitikast, mida rektor peaks mõistlikus suunas suunama. Kui Eesti ülikoolid jäävad edasi dubleerima õppureid, siis muutuvad õppekavad väga kiiresti ingliskeelseteks. Seega on eestikeelse kõrghariduse säilitamiseks vajalik jõuda kokkuleppele ja liikuda ülikoolidevaheliselt konkureerimiselt koostööle.”

Nüüd rektorina jätkav Volli Kalm avaldas oma valimisplatvormi tutvustades arvamust, et viie aasta pärast õpib Tartu Ülikoolis 14000 üliõpilast, neist ligi 20% on välisüliõpilased. “Täiskoormusega õppivatele doktorantidele elamist võimaldava sissetuleku tagamine nende nominaalse õppeaja jooksul on ülesanne, mis vajab kiiret lahendamist ning ülikool peab selleks peale stipendiumi lisavahendid leidma. Nominaalajaga doktorantuuri lõpetamise ja elamisväärse sissetuleku tagamisel ei piirata doktorantuuri vastuvõtuarvu,” ütles ta samas.

Lähemalt tutvustatakse töörahulolu uuringut, mis tõi peamiste murekohtadena välja madala rahulolu palga suurusega, tagasiside saamise vähesus ja selle, et töö Tartu Ülikoolis ei jäta inimestele piisavalt aega oma isikliku elu jaoks.

Selgub, et ülikoolis võeti tänavu ametisse nõustaja-kaplan (Tõnu Lehtsaar), kelle poole on pöördutud seni eelkõige tööalastest suhetest tulenevate muredega. “Eks see töökoht kasvaski välja vajadusest, kuna pingelised ajad peegelduvad ka inimeste hingeelus ja suhetes,” seletab ta ise. “Tõsiasi, et inimesed pöörduvad minu poole eri küsimustega, näitab seesuguse vajaduse olemasolu.”

UT toimetaja Sandra Saar jagab Viljandis toimunud Tudengite Teatripäevadel kogutud muljeid. “Viljandi kultuuriakadeemiast olen ma korduvalt autoga mööda sõitnud, sisse astunud polnud aga enne teatripäevi kordagi,” kirjutab Saar. “Tõepoolest, kultuuriakadeemiasse sisse astudes ei jäänud küll muljet, et oleks koolimajja sattunud.” Näib, et kõige meeldejäävama etteastega esines seal tänavu Linnar Priimägi (kavaväline, improviseeritud perfoormants). Kahju, et see nüüd endal nägemata jäi.

Lisaks leiab huvitavaid artikleid veel erivajadustega inimestele suunatud turimsireiside läbiviimise, konverentside korraldamise ja muudel teemadel.

Viio Aitsami “Lugulaul krahv Hermannist, kes Raikkülas eestlaseks kätte ära läks” on väike raamatuke, mis anti välja Raikküla/Raela esmamainimise 800. aastapäeva puhul ehk eelmisel aastal.

Lugulaul ise, mille esmaettekanne oli Raikküla vallas Kabala mõisapargis 4. juunil 2016, koosneb viiekümne seitsmest salmist. See räägib Raikkülas krahviks olnud Hermannist, kes läheb suurele jalutuskäigule läbi samanimelise valla.

Kord Raikkülas krahviks oli Hermann,
kes pikk ja kena, palju reisind.
Ta hommikuti tegi joogat.
Ka oma valla servast serva
mees otsustas, kui trepil seisis,
ta rändab läbi ühe hooga.

Krahv seikleb külast külla, tutvustades nii lugejatele Raikküla valda, kohtudes teel ka erinevate inimestega. Ta jahib eestlaste olemust ja leiab selle lõpuks endast – tegelaskuju on inspireeritud Hermann von Keyserlingist, kes pidas ennast tema poja sõnul eestlaseks. Teksti saadavad fotod, millel peategelast kehastab Margus Mikomägi.

Poole raamatu mahust moodustavad peenes kirjas seletused ja kommentaarid, mis autori sõnul ei tugine laiahaardelisele ajaloo uurimisele, kuid annavad siiski küllaltki laiahaardelise pildi lugulaulus mainitud kohtadest ja inimestest.

Huvitav kodulooline materjal.

Näiteks, kui ühes salmis on kirjutatud “Üks rändur läbi Raela sammus, / vist kuskil Ärma kandis peatus, / end jutuks korraks pingil toetas”, siis selle kohta lisatakse selgituseks: “Hermanni peatumine Ärmal viitab talule, kus tegutses ka mõisate piima kokku ostev meierei. Seal käis tihti ka päris Hermann Keyserling.”

See vald, mille Hermann lugulaulus läbi rändab, on siiski praegustes piirides, mitte varasemates. Hetkel on sealt kolm küla üleandmisel Märjamaa vallale ja sügisel saab ülejäänud Raikküla vallast osa suurest Rapla vallast, aga vähemalt täna kehtivad veel need piirid, mida võib näha ka selles raamatus toodud kaardil.

Seda kohta Henriku Liivimaa kroonikast, kus Raikküla praegu teadaolevalt esmakordselt mainiti, ei ole samas ära toodud. Olgu öeldud, et see räägib ristisõdijate esimesest sõjakäigust Harjumaale.

“Õndsa neitsi taevaminemise päeval [rukkimaarjapäeval, 15.08.1216] aga tungisid nad Harju provintsi, mis on keset Eestimaad, kus ka kõik ümbruses asuvad hõimud tavatsesid Raikkülas iga aasta nõupidamiseks kokku tulla,” kirjutas kroonik. “Kui me sinna jõudsime, jaotasime oma sõjaväe nii kõiki teid ja külasid kui ka selle maa provintse pidi laiali, pannes põlema ja laastades kõik, tappes, mis iganes meessugu, võttes naised ja lapsed kinni, ajades palju kariloomi ja ka nende hobuseid ära. Lõpuks me tulime kokku suure Loone küla juurde, mis on oja taga keset metsa, ja seal kolm päeva puhates rüüstasime kogu maa ümberkaudu ja jõudsime Revala küladeni välja.”

Ajaloo verisemast küljest kõnealuses raamatukeses eriti juttu ei ole, seal keskendutakse positiivsematele asjadele. Ja tõe huvides tuleb ka märkida, et Keyserling võis küll nimetada ennast elu lõpupoolel eestlaseks ning igatseda tagasi Raikküla kanti, aga Eesti Vabariigi asemel taotles ta isegi veel pärast Landeswehri sõda hoopis Balti ühisriigi loomist, kus pidanuks mängima vähemalt esialgu juhtivat rolli kohalikud sakslased. Eestlased olid tema arvates siis pooleldi bolševikud, kõlbmatud omariikluseks ja enese valitsemiseks. Nii et inspireerivalt võis tema isik nüüd küll mõjuda, aga otsustaval hetkel krahv Hermann ennast tegelikult siiski eestlaseks ei pidanud.

Raamat on ilmselt kasutatav ka teejuhina, mille järgi igaüks saab ise Raikküla mail ringi kolada, vahepeal kommentaaridest läbitavate paikade kohta infot ammutades. Tegelikult võiks ju igal vallal mõni sarnane raamat olla. Kas just lugulaulu sisaldav (kui seda matkima asutaks, siis ei oleks see enam omapärane, välja võib ju mõelda ka midagi muud), aga vähemalt sedasi valla ajalugu, sellega seotud inimesi ja külasid tutvustav.

Kõik mõtlevad, et Kristiina Ehin on ingel. Ingleid ei ole olemas, on regivärss.

Margus Mikomägi mõttekogu “Mina olengi regilaul. Koguja raamat 2015-2016” sisaldab ligi veerandsada mõtisklust, mis ilmusid peamiselt Maalehes. Need on tegelikult kõik vabalt loetavad Teatritasku lehelt, aga kuna raamatul puudub sisukord, mille järgi neid sealt otsida, siis tuleks lugeda huvilistel läbi ilmselt kõik eelmise kahe aasta jooksul Teatritasku läinud postitused – neid on muidugi mõnevõrra rohkem kui jõudis raamatukaante vahele. Lühidalt: lihtsam on lugeda seda mõttekogu paberkandjalt.

Mikomägi kirjutab teatrist, ajakirjandusest ja kirjandusest, üldse kultuurist, ajaloost, poliitikast, maailmast ning lihtsalt elust. Tema mõtisklusi on raske liigitada või selgelt piiritleda. Ta teeb neis juttu nii endast, oma vanematest ja vanavanematest kui ka teistest inimestest, kellega on kokku puutunud või kes on teda kuidagi mõjutanud. Palju on elulisi näiteid Rapla kandist.

Viitan siin kõige esimesele mõtisklusele, mis peaks andma maitse kätte neile, kes ei ole tema kirjutistega varem tutvunud.

Autoriga on võimalik kohtuda järgmisel nädalal Raplas toimuval temaatilisel kontsertkõnelusel, mille kohta leiab lähemat infot kultuur.info portaalist. Nüüd laupäeval esitleb seal oma uut luulekogu muide Kristiina Ehin, kes ka Mikomägi mõtisklustest korduvalt läbi käib, nagu selle postituse alguses toodud katkest (üheaegselt nii teravmeelne kild kui ka sügavamõtteline tõdemus) mõista võib.

Kui võrrelda seda valikut hiljuti loetud Mihkel Muti teosega “Mõtted”, siis Mikomägi mõttearendused on pikemad, mitte nii lakoonilised, hargnevad rohkem laiali. Kõigega ei pruugi muidugi nõustuda.

Mõtlesin näiteks juba eelmisel aastal, kui lugesin Mikomägi kirjutatud Maalehe juhtkirja “Me nägu ei kõla enam tuttavalt”, et probleem on mitte selles, et meedia asus Ilvest kritiseerima, vaid asjaolus, et see juhtus alles pärast tema teise ametiaja lõppu, kui see ei omanud enam suuremat tähtsust, kuigi paljudele oli juba enne tema esimese ametiaja algust teada, milline väiklane inimene ta on (repressioonid teisitimõtlejate vastu algasid kohe pärast tema ametisse saamist).

Minu silmis esindas Ilves ülimalt kahepalgelist poliitilist kultuuri, mille puhul kõlavate loosungite varjus levis laialdaselt moraalne korrumpeerumine, mis laastas kogu Eesti ühiskonda (kala hakkab mädanema peast). Kaljulaidi tulekuga saabus seevastu nagu värske tuuleiil, mis puhastas õhku sinna kümne aasta jooksul kogunenud saastast, tuues muu hulgas päevavalgele eelmise presidendi sahker-mahkereid, millele enam läbi sõrmede ei vaadata. Mina ei näe küll mingit põhjust Ilvest haletseda.

Niisiis. Peaks siin nüüd otsad kokku tõmbama, et jutt liiga laperdama ei läheks. Selle pealkirjas kasutatud regilaulu-kujundi kohta kirjutab Mikomägi ise järelsõnas: “Nüüd meeldib mulle mõtelda, et need, kes seda raamatut loevad, ongi Eesti regilaul. Laul, kus on kordused sees ja kus “sink sale proo” ei tähenda mitte midagi, vaid on lisatud ilu pärast. Selleks, et mõte jõuaks. Kui ilu ära võtta, ei tähenda ka regilauluks olemine mitte midagi.” Kõlab ju täitsa kaunilt.

PS. Vikerraadio intervjuud autoriga saab kuulata selle lingi taga.

Päris hea lühikokkuvõtte sellest raamatust annab teoses endas autor ise. “Rääkisin Fionnale oma romaani kavandist. Minu idee oli täpsustunud: raamatu keskmes on siiski lennureis Bilbaost New Yorki. Eesmärk on rääkida ühe perekonna kolmest põlvkonnast, aga mitte XIX sajandi romaanide vaimus. Näidata raamatu kirjutamise protsessi ja fragmentaarselt, väga fragmentaarselt kolme põlvkonna lugu,” teatab minajutustaja lugejatele keset lennureisi, mille käigus meenutab muu hulgas ka õhtusööki, kus rääkis ühele kirjastajale kavandatavast romaanist.

Kirmen Uribe on baski kirjanik, kelle esikromaan “Bilbao – New York – Bilbao” (2008) võitis Hispaania riikliku romaanipreemia. Baski keelest tõlkis selle Merilin Kotta, kes on kirjutanud nüüd raamatule ka väga põhjaliku ja hariva saatesõna, kus annab hea ülevaate baski kirjanduse, aga ka üldisemalt baski keele ja kultuuri olukorrast nii minevikus kui ka tänapäeval.

“XXI sajandi üks levinumaid motiive baskikeelses proosas on möödunud sajandi vägivald, mille vallandavad kodusõda, diktatuur ja ETA,” märgib Kotta. “Kõik kolm viimast teemat on esindatud ka käesolevas Uribe romaanis.” Tõlkija mainib muu hulgas, et Franco režiimi ajal oli keelatud isegi Uribe eesnimi Kirmen, baski keeles ei tohtinud avalikult rääkida ega kirjutada ja hispaaniakeelsetes õppematerjalides kujutati baske “halbade hispaanlastena”.

Huvitav, mida arvaks sellest raamatust kunagi Franco apologeedina esinenud Peeter Helme? Kuidas kommenteeriks tema seda kirjanduskriitikuna, aga ka ajaloolasena?

Uribe romaanis on palju juttu kunstist ja merendusest, kalapüügist, baski kalameestest, kellega seonduvat autor veidi uurib. Muu hulgas kirjutab ta sellest, kuidas käis 2004. aastal rahvusvahelise kirjanike grupiga Käsmus, seal räägitust ja kuuldust. Ta vahendab ühte Doris Kareva räägitud vana lugu ja toob ära isegi ühe tema luuletuse.

Kirjastus ja kriitikud on nimetanud seda romaani “autofiktsiooniks”, mis peaks tähendama autobiograafiliste sugemetega väljamõeldist. Kotta märgib, et “Uribe siht on olla ühtaegu nii uuenduslik kui ka arusaadav.” Minu meelest see tal ka õnnestub. Raamatu lugemiseks kulub 3-4 tundi. Soovitan. Allpool on toodud väike katkend (pikemat saab lugeda ERR-i kultuuriportaalist).

Pablo Picasso “Guernica”

Olin Artetast ja tema iseloomust palju kuulnud. Oma eluajal oli ta väga armastatud kunstnik. Temast pidasid lugu nii konservatiivid kui ka rahvuslased ja sotsialistid. “Võimalik, et selle põhjuseks oli tema uje loomus,” selgitas Bakedano.

Ma olin kuulnud ka sellest, kuidas ta kodusõja ajal Mehhikosse põgenes. Pärast Gernika pommitamist tellis valitsus Artetalt suurejoonelise maali. Kogu maailmale tuli teada anda, mis Gernikas oli juhtunud, näidata natside korraldatud veresauna. Tellitud maalist oleks võinud saada Arteta elutöö. Ometi lükkas ta pakkumise tagasi. Ta põhjendas keeldumist sellega, et on sõjast väsinud, et tahab olla koos perekonnaga ja Mehhikosse eksiili minna. Seejärel tehti pakkumine Pablo Picassole. Järgnev on juba kõigile teada. Gernika sündmusi kajastav maal oleks tähendanud Arteta karjäärile otsustavat hüpet, kuid ta loobus sellest. Ta valis kunsti asemel elu. Eelistas pere seltsi sellele, et tulevased põlved teda mäletaksid.

Tõenäoliselt tundub paljudele, et Arteta valik oli vale. Kuidas võis ta hetkeoludest sõltuvalt lasta käest oma elu võimaluse? Kuidas sai ta seada kunsti asemel esikohale armastuse pere vastu? Küllap on neidki, kes talle seda otsust eal ei andesta, ja arvavad, et loomeinimese peamine kohustus on looming.

Olen endalt korduvalt küsinud, mida oleksin teinud mina Arteta asemel? Millise tee oleksin mina valinud?

Luuletustega esinevad Jüri Kolk, Hanneleele Kaldmaa, Maarja Kangro. Lühiproosat pakuvad Motojirō Kajii, Mart Kuldkepp, Tõnis Vilu, Armin Kõomägi. Kolmekümne viie lehekülje peale kokku vaid kaks rida, mis mulle veel järgmisel hommikul meenuvad.

ma olen enesele mõistatus
mis teistele on põhjusteni selge

Jüri Kolk. Lööv, tabav, tähenduslik. Üldiselt aga… liiga palju põhku. Ma ei jõua lugeda nii palju sõnu, mis mulle midagi ei ütle. Selline tüütu avang muudab apaatsemaks ka järgneva suhtes.

Silvia Federici, Piret Karro, Keiu Virro, Paavo Piik ja Janek Kraavi kirjutavad kokku üle poolesaja lehekülje seksuaalsusest, seksiärist ja muudel sellistel teemadel, mis peaksid olema nähtavasti müüvad, aga ma läbin selle vahemaa vähem kui viie minutiga. Loen küll siit ja sealt, kuid sirvin edasi, midagi pikemalt lugema ei hakka, sest ei viitsi.

Margus Ott kirjutab Maarja Kangro romaanist “Klaaslaps”. Mõtlen, et selle loo loen nüüd küll läbi, aga siis hakkab kohe pihta selline heietamine, mis sunnib ikkagi lehekülgesid kiiremini keerama, neist silmi vaid põgusalt üle lastes.

Harold James võrdleb “Trumpi revolutsiooni” bolševike omaga. Lühike lugu, loen läbi, aga ise mõtlen, et see on täielik idootsus. Trumpil puudub selge ideoloogia ja suur visioon tulevikust, aga bolševikel muud ei olnudki. Adekvaatsem oleks võrrelda tema toetajaid mustasajalistega. Ja see, mida nimetatakse “Trumpi revolutsiooniks”, on kõigest sähvatus, mis kaob järgmiste valimistega.

Kunstilugu. Elo-Hanna Seljamaa “Elu võimalikkus masinavärgis ja Britta Benno loomingus” on väga hea artikkel, loominguline, sisukas, kunstniku teoste vastu tõepoolest huvi äratav. Lasin enne tema joonistustest lihtsalt üle, neid vaatamata, aga nüüd kerisin tagasi.

Krabisevas kilekotis liigub õhk, andes märku ja kinnitust elu võimalikkusest.

See üks lause on väärt rohkem kui 35 lehekülge põhku.

Jõudsin kõige huvitavama osani. Arvustused. Marju Lepajõe kirjutab pikalt Jaan Unduski “Eesti kirjanike ilmavaatest”. Raamatust endast on juttu tegelikult suhteliselt vähe, palju auru läheb tausta maalimisele ja autori suureks kirjutamisele, aga nähtavasti on tegemist teosega, mis väärib siiski kohta riiulis, et sealt aeg-ajalt kätte sattuda.

Hanna Linda Korp kirjutab Lauri Sommeri “Lugusid lõunast. 2012-2016” kohta, et Sommer on “avaldanud nüüd teose, mis lähtub kindla struktuuriga narratiivist ja kuhu tema enda lugu on vaid näpuotsaga sisse kirjutatud. Kogumikku korjatud jutud on pärit autori lähikondsetelt, aga ka Seto- ja Võrumaalt, Peipsi ja Lämmijärve äärest ning isegi Venemaalt. Sommer rändas, diktofon taskus, Eesti kaguosas ringi ja kogus lugusid inimestelt, kelle nooruspõlv jäi pigem sõjaeelsesse aega ja kelle jutud kujutavad niisugust maailma, mida enam alles ei ole.” Tundub huvitav.

Meelis Oidsalu kirjutab, et Mihkel Muti “Eesti ümberlõikaja” on “poliitiline pamflett. Häda on aga selles, et pamflettide ajastu on läbi. /—/ See raamat on vile, kulunud ja skemaatiline. /—/ Nõukogude ajal oleks “Eesti ümberlõikaja” ehk mõne tsensori tähelepanu pälvinud, tänapäeval ootaks ühiskonnakriitikalt suuremat nüansseeritust.”

Triin Toomesaar arvustab Mart Sanderi romaani “Litsid”. Kuna varasemalt on jäänud mulje, et see liigitub minu jaoks ebaolulise bulvarikirjanduse alla, siis ei hakka seda arvustust lugema.

Vilja Kiisler kirjutab Mart Kadastiku elutööraamatust “Nüüd ma siis kirjutan” ja Juku-Kalle Raidi koostatud artiklite kogust “Paradokside puntras: Mart Kadastik kirjutab”, keskendudeksi seejuures just Kadastiku ja Margus Linnamäe vastasseisule. Tundub, et Kiisler ei ole Kadastiku raamatut ise tegelikult lugenudki. Või siis on teinud seda väga pisteliselt, pealiskaudselt. Aga kirjutab samas muidugi veenval, enesekindlal toonil. Kohe näha, et vana hack writer.

Andra Teede kirjutab Jim Ashilevi “Armastuskirju teatrile” kohta, et “autor on ülikriitiline nii enda rollide, teda ümbritsevate teatraalide kui kogu kunstiliigi vastu.” Raamatu suurim nõrkus oli Teede jaoks see, et ta kõikus “tõsise teatriraamatu ja kergema eluloo vahel”, kuid kokkuvõttes “oli raamat huvitav ja eriti oleks ma tahtnud midagi sellist lugeda teatrikooli ajal, kui otsisin just enda vanusekaaslasi, mitte kõrgeid ja kaugeid ammu surnud iidoleid, kes aitaksid mõtestada ning kellega saaksin samastuda.”

Terje Toomistu kirjutab Zygmunt Baumani ja Rein Raua teosest “Iseduse praktikad”, mida Akadeemias arvustas Leo Luks. “Jääb vaid loota, et Baumani ja Raua personaalse poliitilisega sidunud dialoogil on ka reaalsed tagajärjed,” märgib Toomistu. “Tuleb endalt küsida, kuidas luua tingimused, mis lubaksid olla ja samas jääda ka iseendaks.”

Maleõpetaja Al Lawrence, endine USA Maleliidu tegevjuht, ja rahvusvaheline suurmeister Elshan Moradiabadi (pärit Iraanist, aga esindab nüüd Ameerika Ühendriike) on kirjutanud õpiku, kus selle mängu tutvustamisel tuginetakse Sun Zi kanoonilisele teosele “Sõjakunst” ehk “Sõja seadused”, mida riigi- ja väejuhid on kasutanud juba tuhandeid aastaid oma strateegiate ja taktikate kujundamisel.

“Male pärineb sõjast ja on seega tsiviliseerituks muudetud lahing,” teatavad nad sissejuhatuseks, lisades, et “Sõjakunst” on “kõige mõjukam raamat, mis kunagi on kirjutatud sellest, kuidas armeed lahingutes juhtida.”

Samas rõhutavad nad, et “erinevalt sõjast toob male inimkonnale kasu. Male parandab keskendumisvõimet, loogilist ja kriitilist mõtlemist, visadust, eneseusaldust, enesekontrolli ja sportlikkust. Seda teeb ta nii laste kui ka täiskasvanute puhul.”

Kõnealune õpik sobib kasutamiseks kõigile, mingeid eelteadmisi malest ei ole vaja – alustatakse malelaua, nuppude ja nende käikude tutvustamisest, liikudes lihtsade asjade juurest keerulisemateni, avangust lõppmänguni. Viimane peatükk on pühendatud näidislahingutele.

Kogu õppetegevust saadavad tsitaadid Sun Zi kuulsast traktaadist:

“Vaenlast segadusse viia, eksitada ja üllatada on sõja üks esimesi põhimõtteid.”

“Kui su vastane on keevalise temperamendiga, proovi teda ärritada. Teeskle nõrkust, et tema võiks muutuda upsakaks.”

Jne.

Raamat on kergesti loetav, peatükid hästi liigendatud, jutt selge ja arusaadav – asju seletatakse lihtsalt, kuid põhjalikult. Suured leheküljed, palju pilte ja skeeme.

Kui seda tõesti õpikuna kasutada, siis võiks selle järgi umbes 10-12 tunniga maletama õppida, kuid mitte ühe päeva jooksul, vaid lastes omandatud teadmistel ja oskustel vahepeal settida, erinevaid kombinatsioone harjutada jne. Väärt raamat.

Ja tänapäeval ei ole ju vaja otsida vastasmängijaks isegi teist inimest, vaid võib pöörduda arvuti poole. Maletamisega saab tegeleda seega igaüks, kes seda teksti siin praegu loeb.

Ajakirja Ajalugu käesoleva kuu numbris on Eesti autoritelt kaks pikemat lugu.

Andres Adamson kirjutab usunditest Eestis muinasajast reformatsioonini, esindades vaadet, mille kohaselt kristlus saabus siia ristisõdadeta, enne seda valitses barbaarsus, aga pärast rikkus reformatsioon jälle kõik ära, eestlaste “muinasusund” on tuletatud alles uusajal kristlusest ning inkvisitsioon oli luterlikes maades toimunuga võrreldes näide “tervest mõistusest ja humanismist” (nii ongi kirjutatud).

Katoliiklased on vaimustuses, aga noh…

Hanno Ojalo on kirjutanud suhteliselt hea ülevaate 1944. aasta veebruaris toimunud Meriküla dessandist, mida rikuvad vaid mõned veidi vaieldavad spekulatsioonid.

“Plaani kohaselt pididki dessantlased ja 8. armee väeosad koos läbi lõikama maantee ja raudtee (Auvere jaama juures) ning seejärel oleks kogu armeegrupp “Narva” olnud sissepiiratud. Ilmselt nägi Leningradi rinde juhtkond juba oma unistustes uue “Stalingradi” korraldamist Narva juures ja sellele järgnevat ordenitesadu ning edasist pealetungi Tallinna suunas,” kirjutab Ojalo.

“Märkida tasub sedagi, et igal juhul on üks selgitus Meriküla dessandi toimumisele ka selline, et Balti laevastiku juhataja admiral Vladimir Tributs tahtis sellega lihtsalt ülemustele ja Narva rindel võitlevale maaväele näidata, nagu ka tema laevastik ikkagi sõdiks, mitte ei istuks tegevusetult,” lisab ta hiljem.

Esiteks, võrdlus Stalingradiga on küll ebaproportsionaalne, sest seal olid vastamisi miljonid mehed, kuid õige selles mõttes, et nähtavasti oli tõesti ka siin plaanis vaenlane kotti võtta ja sundida alistuma, nagu juhtus kindral Pauluse armeega. Seda arvestades oligi ju täiesti loomulik, et plaani kaasati ka Balti laevastik. Kummaline olnuks pigem see, kui taolist dessanti ei oleks proovitud. See ebaõnnestus, aga õnnestumise korral kujunenuks 1944. aasta Eestis ilmselt veidi teistsuguseks.

Teiseks, ordenid võivad sõjaväelastele küll olulised olla, aga ma ei usu, et need olid siis peamised asjad, mis Leningradi rinde juhtkonda motiveerisid. Alles mõned nädalad varem oli murtud Leningradi blokaad, mille ajal Nõukogude poolel langes ja suri nälga miljoneid inimesi. Tundub tõenäoline, et ordenitest rohkem motiveeris venelasi siis soov vaenlased kas täielikult hävitada või Venemaast võimalikult kaugele lüüa, nagu lõpuks juhtuski.

Ojalo seda ei maini, aga toona levitati Eesti ajakirjanduses ka võigast fotot tapetud noorest emast koos väikese lapsega, kes oli mõrvatud täägipistega pähe, ning vangistatud mereväelaste väidetavaid ülestunnistusi, mille kohaselt oli neile antud käsk tappa ka kõik ettejuhtuvad tsiviilisikud, sõltumata soost ja vanusest, sest tegemist olevat valdavalt vaenulikult meelestatud mittevene elanikkonnaga, mis võib osutada abi vaenlasele. See mõjus 1944. aastal Idarindel vastupanu osutanud eestlastele kindlasti motiveerivamalt kui lootus saada Raudrist.

Sõda on üldiselt ikkagi väga jõhker ja julm nähtus ning ordenid sageli ju vaid särav tänu veretööde eest, et inimeste tapmine näiks millegi ülla, mitte ebainimlikuna.

Arvustatud on kolme teost, kõik tõlkeraamatud.

Florian Illies “1913. Sajandi suvi” räägib sellest, mida tegid kunstnikud, kirjanikud ja riigimehed 1913. aasta suvel, enne ilmasõda (“Huvitav on lugeda, milline keiserliku Saksamaa patrioot oli 15-aastaselt hilisem maailmakuulus punakirjanik Bertold Brecht.”).

Stephen Hawkingi “Universum pähklikoores” olevat mõeldud olema veel lihtsam kui tema “Aja lühilugu”.

Carl Mothanderi “Rootsi kuninga valge laev” räägib rannarootslaste Eestist lahkumisest, aga ka muust. “Iseäranis vaenulikud olid tema [Mothanderi] tegevuse suhtes [rannarootslaste ümberasustamisel] aga hoopis eestlased, täpsemalt siinne poliitiline politsei ja omavalitsustegelased, kes olid natsimeelsemad kui sakslased ise ja püüdsid talle igal võimalusel takistusi teha,” kirjutab arvustaja.

Tuleb välja nagu teinuks eestlastest siis “natsimeelsed” see, et ei aidatud kaasa sajandeid siin elanud rootslaste lahkumisele nende etnilisele emamaale. Väga omapärane “natsluse” vorm. Peaks seda raamatut kunagi lugema.

Kaks kõrbefilmi, mis põhinevad mõlemad tõestisündinud lugudel.

“Tracks”

Robyn Davidsoni samanimelise autobiograafilise raamatu ainetel valminud mängufilm, kus peategelast kehastab Mia Wasikowska.

Davidson rändas 1977. aastal koos nelja kaameli ja koeraga tuhandeid kilomeetreid läbi Austraalia kõrbemaastiku. Esialgu ei olnud tal kavas sellest üldse kirjutada, aga oma reisi rahastamiseks nõustus ta lõpuks siiski artikliga ajakirjale National Geographic, mille fotograaf Rick Smolan (Adam Driver) temast selle retke kestel fotosid tegemas käis. 1978. aastal avaldatud artikkel äratas nii palju tähelepanu, et Davidson otsustas kirjutada sel teemal terve raamatu, avades seal oma lugu laiemalt.

Raamat osutus väga edukaks, aga 1980-ndatel ja 1990-ndatel ebaõnnestus vähemalt viis katset seda ekraniseerida. Esimesel korral pidanuks saama peaossa muide Nicole Kidman, kes täidab just seda rolli filmis “Queen of the Desert”. Täiesti juhuslikult, seda teadmata, viis “Tracks” mõtteni vaadata ka seda teist kõrbefilmi.

“Queen of the Desert”

Werner Herzogi film Gertrude Belli elust ja seiklustest valmistas kriitikutele üldiselt pettumuse ega ole leidnud palju vaatajaid. Ja tõele au andes tuleb tunnistada, et see on suur film, mille potentsiaal jääb realiseerimata. Minu meelest küll vaadatav, aga võinuks olla huvitavam ja parem.

Häda on selles, et kokku on kuhjatud tegelasi ja seiku ajaloost, mis ei ütle palju neile, kes neist varem midagi ei tea, aga võivad mõjuda ebausutavalt vaatajatele, kes neid asju juba varasemast teavad. Nii saab kokku ühe ligadi-logadi kildude kogu, mida ühendav lugu jääb liiga nõrgaks ja ähmaseks. Üleminekud pole eriti sujuvad ning kokkuvõttes on see film nii nagu kimp visandeid, millest igaühe põhjal võiks valmida omaette maal, aga praegusel kujul need väga head tervikut ei moodusta.

Mõlemal filmil on pikk sissejuhatus ja mõlema vaatamine nõuab vaatajatelt kannatlikkust.

Anneli Saro “101 Eesti teatrisündmust” on huvitav raamat, aga mitte täiuslik. Provintsist vaadates on häda selles, et pea kõik kirjeldatud sündmused leiavad aset Tallinnas või Tartus. Nii võibki jääda lugejatele mulje, et tõeline elu käib ainult seal.

Seda muljet süvendavad aeg-ajalt pillatud märkused, mis lasevadki asjadel paista just selles valguses. Näiteks, kirjutades Oskar Lutsu “Kevade” jõudmisest teatrilavale, teatab Saro möödaminnes: “Kõigepealt lavastati “Kevade” Ugalas autori enda versioonis, kuid see jäi siiski kohalikuks teatrisündmuseks.”

Viljandis tehtud lavastustest on tõstetud üleriigiliseks sündmuseks ainult “Armastus kolme apelsini vastu” (1991) ja sedagi paljuski ilmselt tänu televisioonile. “Kuna selle videoülesvõtet näidatakse regulaarselt ETV kanalitel, siis on “Armastusest kolme apelsini vastu” kujunenud omamoodi kultusteos, mille naljad ei kulu ka mitmekordsel vaatamisel,” teatab Saro.

Eessõnas tunnistab teatriteadlane, et peab selliste raamatute kirjutamist mänguks, sest “see on subjektiivne, autorikeskne nägemus teatrist”, kuid samas ei püüa ta enese sõnul “kehtivat teatrilookaanonit lõhkuda ega lammutada, pigem ikka kinnitada, edasi ehitada ja pisut laiendada.”

Seda silmas pidades ei ole tulemus Viljandi vaatepunktist kõige parem.

Näiteks muusikalist “Oklahoma”, mille lavale tulekut Ugalas 1988. aastal võib pidada Eesti teatriloos kindlasti üheks märgilise tähtsusega sündmuseks, ei ole raamatus juttu sõnagi. Saro hinnangul “kuulutas muusikaližanri peatset uut jõulist sissetungi Eesti teatrisse” hoopis järgmisel aastal Draamateatris lavastatud “Viiuldaja katusel”, mis läks ju tegelikult edasi juba mööda “Oklahoma” küntud rada.

Ugalat mainitakse veel seoses sellega, et Jaan Tooming oli Vanemuises töötades “1979-1983 ka Ugala peanäitejuht”, aga lisatakse, et “kahel vastutaval kohal ja kahes linnas töötamine oli väga kurnav.”

“1981. aastal avati Ugala uus maja Osvald ja Jaan Toominga kompositsiooniga “Rahva sõda” Vilde romaanide ja arhiividokumentide põhjal. Seda lavastust peeti täiuslikkuseni viidud vormiks ja ühtlasi ka Toominga folkloorse kooriteatri lõpp-punktiks,” kirjutab Saro.

Carl Robert Jakobsoni “Arthur ja Anna” saab teatrisündmuseks lavastusena Vanemuises. “Viljandi esietendusele (1873) autor halbade teeolude tõttu ei jõudnud,” torkab Saro samas, “kuid lavastuse menu oli tohutu.”

Viljandit on möödaminnes mainitud veel seoses sellega, et mõni näidend jõudis lavale ka siin (Maksim Gorki “Põhjas”, August Jakobsoni “Elu tsitadellis”), keegi on siin õppinud (Marika Vaarik, Juhan Ulfsak), õpetanud (Merle Karusoo) või suvelavastusi teinud (Paul Sepp), kuid üldiselt ei ole tulemus kiita.

Kui lavaka avamine on omaette sündmus, siis Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnast sedasi eraldi juttu ei ole. Koidu seltsist või Giuseppe Verdi ooperi “Traviata” lavastamisest Viljandis 1928. aastal ammugi mitte. Selles raamatus ei ole mainitud kordagi isegi Jaak Allikut. Nüüdistantsust on küll juttu, aga mitte NOTAFE-st.

Kokkuvõttes: iseenesest väga huvitav raamat, aga tugevalt kaldu Tallinna ja Tartu poole. Viljandlastele kuluks nüüd seetõttu ära eraldi “101 Viljandi teatrisündmust”, mis oleks sama põhjalik ja ülevaatlik, aga keskenduks just sellele, et tutvustada laiemale lugejaskonnale siinset kohalikku teatrilugu.

Kolm filmi, mida ühendavad rivist välja löödud, üksildased ja veidrad peategelased. Kõigis neis leidub romantikat, draamat ning huumorit, nagu ka reetmise, valetamise, surma ja leinaga seotud teemasid.

“Carrie Pilby”

Caren Lissneri samanimelisel romaanil põhinev drameedia ehk draama-komöödia, mille lavastas Susan Johnson, nimitegelane on 19-aastane neiu, keda kehastab Bel Powley. Raamat oli suunatud eelkõige teismelistele ja sama sihtgrupp on ilmselt ka filmil, aga see sobib vaatamiseks ka vanematele inimestele. Tegevus leiab aset New Yorgis. Peategelane Carrie Pilby peaks olema justkui imelaps, lõpetas juba Harvardi ja loeb väidetavalt iga nädal läbi 17 raamatut, aga tegelikult rohkem lihtsalt üks veidi ekstravagantne tütarlaps, kes on muutunud natukene küüniliseks. Ta saab oma psühhoterapeudilt nimekirja asjadest, mille tegemine peaks aitama tal elust rohkem rõõmu tunda. Carrie veab kihla, et nii see küll ei lähe, ja hakkab kuulekalt nimekirja täitma. Kerge meelelahutus, kuid tugeva moraalse sõnumiga.

“Collateral Beauty”

Pärast oma 6-aastase tütre traagilist surma on reklaamihai Howard (Will Smith) täielikult rivist väljas. Elurõõmsast ärimehest on saanud üksildane, kapseldunud, masendunud kuju, kes ei suuda juhtunuga kuidagi leppida. Firma käsi ei käi enam kuigi hästi ning partnerid tahavad selle maha müüa. Aktsiate kontrollpakki omav Howard lihtsalt ignoreerib neid, elades mingis oma mullis. Tema töökaaslased ja vanad sõbrad Whit (Edward Norton), Claire (Kate Winslet) ja Simon (Michael Peña) palkavad detektiivi, et selgitada välja, millega Howard üldse tegeleb. Nii selgubki, et ta on kirjutanud kummalisi kirju ajale, armastusele ja surmale. Sõbrad palkavad neid kehastama juhuslikult leitud näitlejad (Jacob Latimore, Keira Knightley ja Helen Mirren), kes saavad ülesandeks Howardi mulli tungida, kutsuda esile reaktsioone, mis jätaksid temast süüdimatu mulje, et nad saaksid firma maha müüa, kuid aeg, armastus ja surm mõjutavad ka neid. Puänt on hollywoodilikult romantiline ja lugu lõpuks ebausutav, aga mulle meeldis selle ülesehitus.

“The Last Word”

Seda nime kandvaid filme on tehtud vähemalt kümmekond. Tahtsin vaadata küll seda, mis jõudis kinodesse alles käesoleval aastal, aga kuna see ei olnud veel üldkasutatavate filmilevivõrgustike kaudu kättesaadav, siis on siin nüüd juttu hoopis 2008. aasta mängufilmist. Evan (Wes Bentley) on üks omamoodi veidrik, kes elatub hüvastijätukirjade kirjutamisest tulevastele enesetapjatele. Kui ta viibib vaatlejana ühe endise kliendi matusel, kõnetab teda ootamatult kadunukese õde (Winona Ryder). Evan valetab, et tundis tema venda ülikooliajast. Ta ei räägi oma tegelikust tööst. Nende vahel arenevad lähedased suhted. Kui tõde viimaks päevavalgele tuleb, kas on siis veel lootust, et naine võiks talle andestada? Mis te ise arvate?

Rootsi kirjandusklassiku Hjalmar Bergmani (1883-1931) samanimelisel romaanil põhinev perekonnadraama või tramöödia ehk traagiline komöödia, mille läbivalt pessimistlik alatoon muudab raskeks naermise isegi nende kohtade peal, kus seda publikult ilmselgelt oodataks (hea küll, tegelikult oli mul lihtsalt kurk valus, aga ikkagi). Rohkem kurb kui naljakas.

Kui “Vanaema ja Issand Jumal” valiti 2013. aastal SVT kirjandussaate Babel ekspertide poolt nende viie raamatu hulka, mis peaksid kuuluma Rootsi kirjanduskaanonisse, siis tutvustati seda televaatajatele lühidalt nii: “Veidi unustatud klassika. Täiuslikult jutustatud lugu, mis on üheaegselt nii traditsiooniline kui ka modernistlik. See raamat asub kusagil kodanliku perekonnaloo ning ekspressionismi ja sümbolismi vahepeal. Raamat, mis paneb nii naerma kui nutma…”

Bergmani romaan ilmus rootsi keeles 1921. aastal (e.k. 1994), tegevus leiab aset 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatu esimeses osas meenutab vanaema Agnes Borck voodiserval istudes oma elu möödunud kuuekümne aasta jooksul, tõusmist teenijatüdrukust mõisaprouaks, kemplemist oma uute sugulastega, laste sündi jne. Teises osas leiab tegevus aset tema 75. sünnipäeval. Vanaema on otsustanud mõisa maha müüa.

Kuna ma ei ole ise seda raamatut lugenud, siis ei saa lavastust siin sellega küll hästi võrrelda, aga koosneb see kahest vaatusest, mis põhinevad selle aluseks oleva romaani erinevatel osadel. Enne esietendust (eelmise aasta sügisel) avaldatud info kohaselt pidi see olema ligi neljatunnine maratonlavastus, aga nüüd kestab see tervelt tunni vähem. Vaadates jääbki mulje, et sealt on midagi välja kärbitud, lugu mõnevõrra lühendatud, mistõttu jäävad rõhuasetused kohati veidi segaseks.

Etendusi reklaamides on toodud näitlejatest suurelt esile Luule Komissarov, kelle peagi saabuva 75. sünnipäeva puhul see tükk lavale toodigi, aga kuna teda on esimeses vaatuses näha tegelikult suhteliselt vähe (põhitöö teeb seal Jaana Kena vanaema mälestustes esineva noorema Agnesena), siis võivad osad vaatajad juba pärast seda pettunult lahkuda. Kas nimelt selle pärast, aga vähemalt mingil põhjusel mõned inimesed otse minu ees olnud reast eilse etenduse vaheajal ära läksidki – ja tagasi ei tulnud.

Bergmani romaani on mujal maailmas juba varem korduvalt lavale seatud. Rootsis on mängitud seda raadioteatris ja tehtud selle põhjal kuueosaline teleseriaal. Tegemist ei ole väga paksu raamatuga, kuid hõlmatav periood on siiski ajaliselt pikk ja nii kujunes nüüd eriti esimene vaatus, mis põhineb raamatu esimesel osal, kiireks galopiks läbi erinevate sündmuste. Pildikeste hoogne vahetumine ei jätnud piisavalt aega nende lähemaks vaatamiseks. Viimaks tundus, et etendus saigi juba läbi, kuigi teine pool oli veel ees.

Teises vaatuses domineerib Komissarov. Seega peaks jääma lõpuks ikkagi rahule ka need, kes lähevad seda lavastust vaatama just tema pärast. Kuid lisaks Agnesele on selles tükis loomulikult ka palju teisi tegelasi. Olulisima meesliini moodustavad tema abikaasa Joonatan (Janek Vadi), poeg Gabriel (Rait Õunapuu) ning pojapoeg Naatan (Vallo Kirs). Seda viimast tegelaskuju arendas Bergman hiljem edasi sügavalt autobiograafiliste sugemetega romaanis “Kloun Jac” (1930), mis jäi talle viimaseks.

Bergman suri 1931. aasta 1. jaanuaril, põhjuseks ilmselt morfiini ja alkoholi üledoos. Spekuleerimine selle üle, kas tegemist oli tahtmatu või tahtliku enesetapuga, jätkub veel tänapäevalgi, aga “Vanaema ja Issand Jumal” on just üks selline depressiivne lugu, mida ühelt oma elu nii lõpetanud kirjanikult võib oodata. Peaks minema hästi peale ka neile, kellele meeldis “Niskamäe kired”.