Kaks filmi, mis kandideerivad mõlemad Oscarile kolmes kategoorias, kuid need kategooriad ei kattu kordagi. Mõlema peategelasteks on naised, aga nad ei ole üldse sarnased.

“Jackie” osaleb võiduajamises naispeaosatäitja (Natalie Portman), kostüümide ja muusika osas. Ma ei usu, et see neist üheski Oscari napsab. Natalie Portman on hea näitleja, keda olen siin varemgi kiitnud, ning on selle rolli kallal ilmselgelt palju tööd teinud, aga tema kehastatud Jacqueline Kennedy ei mõju nagu Jacqueline Kennedy. Ta on justkui tegelane mingist teisest reaalusest.

Ja kogu see film on kuidagi õõvastav – täpselt nagu see lugu, mida selles räägitakse.

Näitlejad ei ole väga sarnased enda poolt mängitud ajaloolistele isikutele, kelle näod, olek ja maneerid on paljudele tuntud dokumentaalkaadritest, vaid üksnes meenutavad neid. Juba see tekitab väikese ebakõla, mis ongi ilmselt taotluslik. Tundub, et lavastaja Pablo Larraín tahab viia vaatajad traumajärgse stressihäire seisundisse, kus elatakse uuesti läbi sündmusi, mis mõjusid šokeerivalt. Seda eesmärki toetab ka filmi heliriba.

See šokk, mille JFK mõrvamine ameeriklastes tekitas, on vaadates täiesti tajutav. Selles mõttes suudab “Jackie” oma ülesande täita.

Mängufilmid ei ole kunagi päris tõetruud ega tugine lõpuni faktidele, aga tõenäoliselt jääb “Jackie” veerand sajandit varem valminud Oliver Stone’i “JFK” kõrval nüüd üheks olulisimaks teguriks, mis mõjutab nii Ameerika Ühendriikides kui ka mujal maailmas laiemate rahvahulkade ajalooteadvust ehk ettekujutust USA 35. presidendi lühikeseks jäänud ametiajast, tapmise asjaoludest ja sellele järgnenust.

Muide, mõrvari kuuli läbi langes ka USA 25. president William McKinley. Enne seda tapetud Abraham Lincoln ja James A. Garfield olid USA 16. ja 20. president. Seega võib 45. president Donald Trump langeda juba puhtalt numeroloogilistel põhjustel ehk selle pärast, et ameeriklastel ongi saanud kombeks umbes iga kümnes president maha lasta, kuigi tappa on üritatud pea kõiki – võim on ohtlik hobi.

“Hidden Figures” keskendub mõningate vahetult JFK presidendiks valimisele eelnenud aastatel NASA heaks töötanud matemaatikute, kes olid juhtumisi naissoost mustanahalised, käekäigule ja katsumustele toonases USA ühiskonnas, kus valitses veel osaliselt segregatsioon ja naisi ei peetud alati võrdväärseteks meestega, kujutades siis toimunud muutusi, mis olid paljuski ka JFK presidendiks saamise taga.

See film võib küll kohati samuti pisara silma tuua, aga on tehtud üldiselt palju helgemates toonides, lootusrikka ning lootust sisendava, mitte masendust tekitava sõnumiga.

Kui “Jackie” vaatamise ajal tundus, et see on tehtud näidendi järgi (tegelikult oli stsenaarium kirjutatud esialgu miniseriaalile), siis “Hidden Figures” põhineb Margot Lee Shetterly raamatul “Hidden Figures: The Story of the African-American Women Who Helped Win the Space Race”, mida ma ei ole lugenud, aga mis on nähtavasti korralik ajalooraamat, mitte romaan.

“Hidden Figures” kandideerib Oscarile parima filmi, naiskõrvalosatäitja (Octavia Spencer, kelle kehastada on NASA nn. “arvutite” rühmaülem Dorothy Vaughan) ja kirjandusteose ekraniseeringu kategoorias. Ma usun, et mõne kuldmehikese võib see isegi saada, tõenäoliselt viimase, kuigi nii see film tervikuna kui ka Spenceri näitlejatöö seda ehk samuti vääriks.

Kui valida neist kahest filmist vaatamiseks üks, siis oleks minu valik “Hidden Figures”. Mõlemad põhinevad tõestisündinud lugudel, aga “Jackie” oma on juba üldiselt teada ja antud selles filmis edasi veidi liiga depressiivsel moel. “Hidden Figures” valgustab ajaloo varjatumaid telgitaguseid ning teeb seda kaasahaaravamalt, sisaldades nii draamat, romantikat kui ka huumorit.

Ja selle peategelased mõjuvad realistlikumalt, elulähedasemalt kui reaalsusest välja löödud Jackie. Nad on nagu rohkem päris inimesed. Jackie on liiga tehislik, peaaegu karikatuurne.

Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Looming sai sel aastal uue kujunduse, mis harmoneerub hästi Loomingu Raamatukogu omaga, sest mõlema autoriks on Asko Künnap, kes on kasutanud seal sarnaseid motiive. Mulle meeldib isegi see, et ajakiri sai endale maskoti. Pegasus võib küll näida vanamoodne, aga samas rõhutabki see seda, et Looming on klassikaline kirjandusajakiri. Minerva mõjuks võib-olla liiga sõjakalt.

Kui vaadata esimese numbri sisu, siis on kõige nõrgemaks kohaks luuletused, mille kohta sobivad üldiselt Jüri Kolki sõnad: keegi kurat ei vaja mu värsse / võta ükskõik milline mõõtkava / peale egotsentrismi. Kui see tabav hinnang kõrvale jätta, siis leiab selles osas midagi huvitavat ainult Vaapo Vaheri kirjutisest Asta Willmanni kohta, kes tegutses muu hulgas ka luuletajana. Paul-Eerik Rummo 75. sünnipäeva puhul tõstatab Sirje Kiin küsimuse, kas “Saatja aadressi” sõnum on pärale jõudnud, aga seda mõtisklust lugedes jõudsin järeldusele, et sellel ei olegi enam kuhugi jõuda (Rummo kuulus luulekogu pakub tänapäeva kontekstis veel vaid kultuuriloolist huvi).

Andrus Kivirähk esineb Loomingu Raamatukogu 60. sünnipäeva puhul eaka haritlase juubelikõnega, mis on üheaegselt nii pilge kui ka ülistuslaul ja sellisena vist omamoodi märk autori enda vaimsest lõhestumisest, kahetisest suhtumisest antud teemasse. Avaldatud on üldse suht palju mälestusi, minevikukaemust.

Ingvar Luhaäär meenutab usuelu nõukogude ajal. Paavo Matsin toob kilde ajast, kui ta töötas 1990-ndate keskpaigas Vilde ja Tammsaare muuseumis. Maarja Vaino on teinud temaga intervjuu, kus põgusalt juttu ka Viljandist. Urmas Vadi näidend “Kus sa oled, Juhan Liiv?”, mis juba lavalt läbi käinud, on hea lisa Eeva Parki “Geeniuste algkursusele” – Vadi on teinud Liivist Jumala poja, kes tuleb maa peale luulet looma, justkui lausa Jeesus Kristuse. Jällegi see… üheaegselt nii pilge kui ka ülistuslaul – nähtavasti mingi tänapäeva eesti kirjanike hulgas laiemalt levinud suhtumine minevikupärandisse, kohalikku kultuurikaanonisse.

Jan Kausi novell “Üle mere” jättis mulle päris hea, mitte lödi mulje. Vahepeal küll mõtlesin, et kuhu see jutuke välja viib ehk mis see point üldse on, aga lõppu jõudes meenus Aleksandr Grin. Väga hea on Livia Viitoli “Ristimisvaagen tammepuust põranda all”, mille pealkiri küll alguses eriti lugema ei kutsunud, aga mis osutus vist Loomingu selle numbri kõige kestvamat, püsivamat väärtust omavaks tekstiks. Võiks minna kuhugi antoloogiasse, kooliõpikuisse (lugemikesse) jms. raamatuisse.

Oskar Lutsu 130. sünniaastapäeva puhul avaldati uus osa Toomas Kalli sarjast “Kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid”, kus sel korral kujuteldavaks autoriks Olev Remsu, kes ise kirjutanud arvustuse Toomas Raudami raamatule “Vihm”. Mõlemad on omapärased. Huvitavad. Ja mulle meeldivad.

Jaak Jõerüüt kirjutab riiklusest ja riigimehelikkusest, teatades muu hulgas: “Riigikorralduste paljususe mitteteadmine, mittetundmine ja mitteanalüüsimine raskendab mu meelest meie koduseid vaidlusi suurtel poliitilistel teemadel, eriti neid, mis puudutavad põhiseaduslikke institutsioone või põhiseadust ennast. Mul on alatasa tunne, et vaidluses Eesti riigi, selle korralduse ja toimimise üle tuleb meil liiga sageli ette lahmimist, tundelist tõmblemist või oma kinnisideede tõestamist, argumentide asemel kasutatakse aga väljamõeldisi. Või siis tardutakse kuiva juriidikasse, milles puuduvad kogemuste vürts ja loorber ning teised elu halja puu viljad, millest kirjutas juba Johann Wolfgang von Goethe.” Kahjuks ta sel teemal pikemalt ei peatu, detailidesse ei lasku, heietab niisama üldist juttu.

Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg kirjutab territoriaalsest terviklikkusest. Seda nii traditsioonilises mõttes kui ka… “Mida on sel kõigel pistmist eesti keele ja kirjandusega? Kui Juhan Liiv ütles, et tema erakond on eesti keel, siis ma tahaksin eelneva jutu jätkuks öelda, et eesti kirjanduse territoorium on eesti keel, ühtne, jagamatu ja terviklik oma rikkuses ja mitmekesisuses, kõneldagu, kirjutatagu või loetagu seda kus tahes ja kuidas tahes. Meie keel ja meie kiri kannavad meie kultuuri, me oleme kirjaoskaja ja lugeja rahvas ning oleme selle üle õigusega uhked. Vahest teisiti meid ei olekski – ei eestlasi ega Eesti riiki,” kirjutab Kronberg.

Kõigel siin peatuda ei jõua. Eraldi mainin veel Heli Alliku ülevaadet 2016. aasta Prantsuse kirjandusauhindadest, millega seoses tahaks väga loota, et vähemalt Goncourt’i auhinna võitnud Leïla Slimani “Chanson douce” (“Unelaul”) ka eesti keelde tõlgitakse.

Järelvaatasin täna eilset “Foorumit”. Poliitikute jutt inspireerivalt ei mõjunud, aga nähes neid seal pidevalt pastakaid hoidmas, et sõna saada, ja kuuldes kui palju aega kulus sõna andmisele, tuli mõte, et selle saate juhtimise võiks edaspidi täielikult automatiseerida.

Kui stuudios on kuue parlamendierakonna esindajad, siis peaks neist igaüks saama võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes sõna umbes üheksa minutit, aga praegu ei ole võimalik seda tagada. Kõik üritavad pidevalt sõna saada ja siis võimalikult kaua rääkida. Saatejuht peab neid katkestama, et ka teised rääkida saaksid.

Kõik oleks palju lihtsam, kui selle saate juhtimisel võetaks kasutusele täisautomaatika.

See tähendab, et kõigile osalejatele eraldatakse võrdselt eetriaega. Kui keegi tahab sõna saada, siis peab vajutama nupule, läheb sõnasaajate järjekorda. Mikrofon lülitatakse sisse alles siis, kui järg jõuab temani. Vahepeal teistele peale rääkida ei saa. Ükski sõnavõtt ei saa kesta üle minuti. Kui tahetakse lõpetada varem, siis tuleb vajutada teist nuppu. Kui mõni osaleja pole juba seitsme minuti jooksul kordagi nupule vajutanud, kõnesoovi väljendanud, siis jagatakse üks minut tema kõneajast teiste vahel, aga… see, kes räägib kõige viimasena, saab juurde mõned lisaminutid, mis jäävad pärast saate lõpuni.

Stuudios on suur ekraan, millelt on näha kõnesaajate järjekord, konkreetse sõnavõtu lõpuni jäänud aeg, aga ka see, kui palju kõneaega kellelegi on veel jäänud. Kõik osalejad seisavad pultide taga, nagu praegu, aga nende esiküljel on valgusfoorid. Roheline tuli põleb selle fooris, kes parajasti räägib; kollane aga sellel, kes on järjekorras järgmine; ülejäänutel põlevad punased tuled. Loomulikult käib selle juurde ka vastav helikujundus, mingid veidrad kõllid.

Sellist lihtsate reeglitega kõnemängu oleks minu arvates huvitavam vaadata kui praegust teleraadiot. Samuti õpetaks see meie poliitikuid kasutama paremini neile eraldatud eetriaega.

Saksa-Prantsuse-Briti koostööfilm, mis põhineb Hans Fallada (1893-1947) kuulsal romaanil, mille pealkiri on saksa keeles mitte “Allein in Berlin”, vaid hoopis “Jeder stirbt für sich allein”.

Romaan põhineb omakorda tõestisündinud lool.

Otto ja Elise Hampel olid tavalised saksa tööinimesed, kes toetasid natsionaalsotsialiste, kuid muutusid siis nende režiimi oponentideks, mistõttu nad lõpuks selle poolt hukati.

Otto (1897-1943) töötas Siemens-Schuckertwerke kaablitehases ning kuulus aastatel 1928-1933 paramilitaarsesse organisatsiooni Teraskiiver, mis kujutas endast rahvuslik-konservatiivse Saksa Rahvusliku Rahvapartei sõjalist haru.

See erakond tegi natsidega tihedat koostööd ja aitas neil Saksamaal võimule tulla, saates ennast pärast, kui erakondi juba keelustama hakati, ise laiali. Paljud selle liikmed astusid 1933. aastal NSDAP ridadesse, kuid teised leidsid, et saksa rahvuslus ja natsionaalsotsialistlik ideoloogia ei sobi kokku. Sellegi poolest jätkasid nad natsidega koostöö tegemist.

Nimetatud erakonda kuulusid muide ka paljud 20. juuli vandenõuga seotud tegelased, kes hukati 1944. aastal Hitlerile sooritatud tapmiskatse pärast. Nende sündmuste kunstilise käsitluse annab näiteks mängufilm “Valkyrie” (2008), kus mängib peaosa Tom Cruise.

Elise (1903-1943), neiupõlvenimega Lemme, töötas koduabilisena ning osales 1936. aastast alates aktiivselt natsionaalsotsialistliku naisteühenduse, see tähendab NSDAP naisteorganisatsiooni tegevuses.

Pärast seda, kui Elise vend 1940. aastal Prantsusmaa okupeerimise käigus langes, hakkas abielupaar aga levitama postkaarte, millele oli kirjutatud lühikesi üleskutseid osutada vastupanu natsionaalsotsialismile ja saboteerida sõjaplaanide täideviimist.

Kahe aasta jooksul jätsid nad Berliinis avalikesse kohtadesse üle kahesaja sellise postkaardi, mis anti peaaegu kõik leidjate poolt üle gestapole. Lõpuks tabati nad tänu ühe pealtnägija vihjele, mõisteti süüdi sõjajõudude õõnestamises ja riigireetmise ettevalmistamises ning hukati.

Kui 1943. aastal sai nad üles andnud naine kohtus antud tunnistuse eest 3 riigimarka ja 10 penni, siis 1948. aastal mõisteti talle kaks aastat vangistust. Teda süüdistati kaasaaitamises inimsusvastastele kuritegudele.

Fallada sai Hampelite toimiku enda kätte 1945. aasta sügisel. Selle andis talle saksa kommunist Johannes Becher, hilisem DDR-i kultuuriminister, kellest oli saanud nõukogude okupatsioonitsoonis loodud Saksamaa demokraatliku uuendamise kultuuriühenduse president.

Becheri juhtimisel hakati ehitama üles uut, antifašistlikku kultuuri, ning ta pakkus, et Fallada võiks kirjutada Hampelite kohtuasjale tuginedes raamatu. Fallada lükkas selle pakkumise esialgu tagasi, öeldes, et ta ei osutanud ise mingit vastupanu, läks kaasa suure vooluga ega taha näidata ennast paremana kui ta oli.

1933. aastal Fallada tegelikult isegi korraks vahistati natsivastase tegevuse eest ja kuulutati hiljem vahepeal ametlikult ebasoovitavaks autoriks ning 1938. aastal oli ta juba Saksamaalt põgenemas, kuid mõtles siis viimasel hetkel ümber.

Lõpuks kirjutas ta siiski ka selle raamatu, mis valmis kõigest nelja nädalaga ning jäi tema viimaseks tööks, ilmudes trükist mõned nädalad pärast autori surma. Esimene väljaanne avaldati tugevalt kärbitud ja toimetatud kujul, et see vastaks paremini nõukogude okupatsioonitsoonis valitsenud ideoloogilistele nõudmistele. Nii ilmus see 1959. aastal pealkirjaga “Igaüks sureb omaette” ka eesti keeles.

2009. aastal tõlgiti romaan esimest korda inglise keelde, tuginedes seejuures Fallada algsele versioonile. Raamat osutus ootamatult edukaks ning uued tõlked ilmusid pärast seda ka itaalia, rootsi, soome, norra ja mitmetes teistes keeltes. Saksamaal oli tehtud selle ainetel filme juba varem, aga nüüd siis jõuti ka ingliskeelse linateoseni.

Romaan tugineb küll tugevalt Hampelite loole, aga ei järgi seda täpselt kõigis detailides ning film erineb omakorda romaanist. Saksa kriitikud on heitnud sellele ette liigset puisust ja emotsioonitust. Samuti seda, et kui ingliskeelsed näitlejad üritavad matkida saksa aktsenti, siis mõjub see tahtmatult naljakalt. Minu meelest sellest hoolimata täiesti vaadatav.

“Art Plastique” rhymes with “Poème électronique”, but it is a bit more poétique. Divided into multiple tracks, from “Le Baiser Géométrique” to “L’Amour Est Clair”, the album is polished and complex, just like the world famous Philips Pavilion.

“Art Plastique”, the title track, is not exactly “In Contempt Of Common Sense”, but it does remind me a bit of that, so… typographic composition is not merely an abstraction, something to be mentioned in the lyrics. It is more than that.

Celluloide, the French band responsible for this work of art, owns a lot to the avant-garde experimentations of the past century. They are standing on the shoulders of giants to inspire us to think and dream.

To create new and unusual inventions. To help each generation see further and go farther. To bring on the future. In a past tense, since “Art Plastique” was released in 2014 and is now an artefact worth saving (currently available online).

Lampedusa vürsti Giuseppe Tomasi di Lampedusa (1896–1957) elu sisuks oli suurelt osalt kirjandus, kuid ilukirjandusliku loominguni jõudis ta vähem kui kolm aastat enne surma. Juba varem on eesti keeles ilmunud tema peateos, romaan “Gepard”.

“Jutustused” (itaalia keelest tõlkinud Heete Sahkai) sisaldab kogu tema ülejäänud ilukirjanduslikku pärandit: alustatud mälestusteraamatu esimesed visandid, novell “Rõõm ja seadus”, jutustus “Sireen” ning katkend kavandatud romaanist “Pimedad kassipojad”.

Kuna tegemist on osaliselt lõpetamata jäänud tekstidega, mis vajanuks veel viimistlemist, siis on kogumikust jääv mulje väga ebaühtlane. “Sireen” väärib kindlasti lugemist, võib-olla loen seda kunagi isegi uuesti, aga teisi ma siin küll kellelegi soovitama ei hakka.

Ligi poole kogu tekstist moodustavad lapsepõlvemälestused, mis võivad pakkuda ehk rohkem huvi sitsiillastele, kes teavad neid paiku ja on kuulnud midagi inimestest, kellest seal juttu, aga võivad kohati isegi neis segadust tekitada.

Näiteks kirjutab autor seal erinevaid tegelasi loetledes: “Montalbano, samuti suurmaaomanik, tüüpiline nürimeelne ja matslik “külaparun”, minu teada praeguse kommunistist rahvasaadiku isa…”

Esmaspilgul kõik justkui selge, aga juhtumisi tuli Sitsiiliast eelmisel sajandil kaks kommunistist rahvasaadikut, kelle mõlema nimi oli Giuseppe Montalbano. Tomasi peab silmas esimest, aga tänapäeva lugejad mäletavad ilmselt pigem viimast.

Või siis seostub nimi Montalbano neile hoopis esimese rahvasaadiku insenerist pojaga, samuti Giuseppe, kes vahistati 2001. aastal ning mõisteti seitsmeks aastaks vangi süüdistatuna seotuses maffiaga.

Või tuleb neile lugedes meelde hoopis inspektor Montalbano, detektiivijuttude ning nende ainetel valminud teleseriaalide kangelane. Võimalusi assotsiatsioonide tekkeks on palju, aga seda paika ja selle ajalugu lähemalt tundmata on need raskemad tulema.

Millest rääkis “Rõõm ja seadus”, selle unustasin ma juba lugedes, aga sealt jäi meelde üks täiuslik lause: “Ta sammus kodu poole mööda räämas tänavat, millele olid andnud viimase lihvi viieteistkümne aasta tagused pommirünnakud, ja jõudis kummituslikule platsile, mille vastasküljel kössitaski viirastuslik kortermaja.”

Selliseid pärle leidus teisigi, kuid rohkem oli vähemalt minu jaoks igavaid kirjeldusi, mis muutusid oma detailsuses lausa tüütuks. Viimase katkendi lõpetamata jäänud romaanist “Pimedad kassipojad” jätsin üldse pooleli.

“Sireen”, olgu veel rõhutatud, väärib aga lugemist.

Kolm väga erinevat filmi, mis on samas siiski mõneti sarnased – kõigis neis näidatakse teekonda, mis algab ühest punktist ning näib viivat sellest järjest kaugemale, aga jõuab lõpuks justkui tagasi algusse.

“Arrival” on mõistatuslik ulmedraama, kus maale saabuvad tundmatud lendavad objektid, mis sisaldavad tulnukaid. Nende eesmärk jääb esialgu täiesti ebaselgeks. Inimeste katsed neid mõista näivad üksnes suurendavat segadust.

Dr. Louise Banks on lingvist, kes värvatakse ühte töörühma, mis üritab tulnukatega kontakti astudes mõistatust lahendada. Sellega kombineeruvad pildikesed, mis pärinevad justkui tema enda minevikust, kuid annavad samas niidiotsi, mis viivad edasi.

Viimaks selgub, et tulnukad on tulnud andma inimkonnale keelt, mis võtab ajalt lineaarsuse, võimaldab näha tulevikku. Nii jõuab see lugu lõpuks tagasi sinna, kust see näis algavat.

“Lion” räägib väikesest India poisist, kes satub eksikombel rongile, mis viib ta kodukülast tuhandete kilomeetrite kaugusele. Ta ei leia sealt enam tagasiteed, vaid satub tänavalt lõpuks kolooniasse, kust lapsendatakse Austraaliasse.

Paarkümmend aastat hiljem, olles täielikult läänestunud, tuleb talle uuesti meelde lapsepõlv Indias ning ta hakkab jälle oma sünnikodu otsima. Lõpuks jõuabki ta sinna tagasi ning kohtub taas emaga, kes on vahepeal vanaks jäänud, kuid ei lõpetanud kunagi tema otsimist. Lisaks veel ka romantiline liin jms.

Film põhineb tõestisüdinud lool. Lõputiitrites kirjutatakse, et Indias jääb igal aastal kadunuks enam kui 80 tuhat last. Eestis jäi (politsei andmetel) eelmisel aastal kadunuks 99 inimest, aga neist 51 oli jaanuari alguseks siiski üles leitud. India rahvaarvu puhul teeks see umbes 97 tuhat kadunuks jäänut, neist 47 tuhat veel leidmata.

“Youth in Oregon” kannab veidi eksitavat pealkirja. Sellest võib jääda mulje, et film räägib noortest, aga tegelikult on siin tegelaseks, kelle ümber lugu keerleb, 80-aastane vanamees, kes tunneb, et on muutunud koormaks endale ja oma perekonnale. Ta tahab, et sooritataks eutanaasia.

Tema lähedased ei võta seda juttu esialgu tõsiselt, aga lõpuks peab väimees sõidutama äia ikkagi vastutahtsi Oregoni, kus eutanaasia on seaduslik, et ta saaks uurida seal oma võimalusi. Muidugi loodetakse, et ta sellest plaanist siiski loobub.

Lühidalt: road trip. Draama, mis on klassifitseeritud ühtlasi ka komöödiaks, kuigi õigem oleks seda nimetada tragöödiaks, mis sisaldab ka mõningaid naljakaid kohti. Kurb lugu tõsisel teemal.

Vaatamiseks kõlbavad kõik kolm filmi. “Lion” ja “Arrival” on suurejoonelisemad kui “Youth in Oregon”, aga viimase teema puudutab paljusid juba võib-olla lähemalt, kuigi ka teised kaks pakuvad piisavalt võimalusi tegelastega samastumiseks.

Lühike kokkuvõte Akadeemia käesoleva aasta esimesest numbrist.

Marju Lepajõe kirjutab reformatsiooni mõjust hariduskäsitlusele Eestis. “Kui haridus on suunatud kogu rahvale, siis vallandub selles tohutu potentsiaal, nagu ajalugu on näidanud. Eesti puhul ei ole see potentsiaal absoluutselt ammendunud, vaid pigem alles avanemas ning seepärast peab haridusega praegu eriti vastutustundlikult ümber käima, et mitte seda haaramatut tunnetuslikku potentsiaali ja vabadust läbi lõigata, mis on emakeelses hariduses, kui haridusametnikud oma ühepäevahuvides survestavad keelevahetusele ülikoolides,” kõlab tema loo moraal. “Praegu on esmase tähtsusega, et Eesti noored ei pööraks Eesti ülikoolidele selga, sest neid ei lasta lihtsalt õppida oma emakeeles. See oht on väga suur ja see soov on sügavalt luterlik.”

Tõnu Viik mõtiskleb veidi selle üle kuidas tähed ja tähtkujud on saanud oma nimed. “Vanad eestlased ei jäänud üldises klassifitseerimise ja nimede panemise tuhinas teistest sugugi maha ja nii on nad nimed andnud taimedele ja loomadele, ilmastikunähtustele, maastikuvormidele jne. Samamoodi pole nad tähelepanuta jätnud tähistaevast,” märgib Viik. “Siinkohal ilmneb aga suur probleem, sest taevas on vähe selliseid tähtede moodustatud kujundeid – tähtkujusid –, millele kõik vaatlejad oleksid andnud sama tõlgenduse ja ühtlasi sama nime.”

Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho luuletab pealkirja “Nende suud on mulda täis” all muu hulgas järgmist:

nad müüsid oma metsa
nende suud topiti kulda täis

/—/

nad müüsid oma liiva
nende ninast niriseb nüüd hõbe

/—/

nad müüsid kivid müüsid kruusa
neil püksis punane rubiin

Mati Rahu ja Talis Bachmann on kirjutanud päris hea, pika ülevaatliku käsitluse teadusartiklite eelretsenseerimisest, kogu sellest protsessist, mida tasub ilmselt lugeda kõigil neil, kes sellega ühes või teises rollis kokku puutuvad.

Avaldatud on väike valik Ingeborg Bachmanni luulet (tõlkinud Aare Pilv). Üks stiilinäide luuletusest nimega “Eksiil” näeb välja nii:

Mina saksa keelega
selle pilvega enda ümber
mida ma koduks pean
vean läbi kõigi keelte

Ilmunud on teine osa Üllar Petersoni käsitlusest Süüria kodusõjani viinud sündmustest islamimaailmas ja eriti Süürias, mida tasuks eriti lugeda meie riigi välispoliitika kujundajatel, et mõista sealse olukorra keerukust.

Indrek Peedu arvustab Rein Raua kirjutatud õpikut “Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse” (2013), tuues välja, et “tegelikult leidub ka paar kultuuri mõtestavat ja uurivat valdkonda, mida Raud üldse ei käsitle. Eriti märkimisväärseks võib neist pidada evolutsioonilist kultuurikäsitust, mis on viimasel paaril kümnendil väga palju tähelepanu ja vastukaja leidnud.” Samuti “tuleks vähemasti esitada põhjalik selgitus, miks teoloogilisi arutelusid kultuuri üle ei käsitleta teoses, milles lubatakse anda ülevaade kõigist kultuuriteoreetilistest valdkondadest.” Lõpuks leiab ta, et “kokkuvõttes võib Rein Raua teost pidada siiski väärt lugemiseks, mis annab selge, sidusa ja sujuvalt loetava ülevaate kultuuriteooria põhilistest koolkondadest ja mõtestamissuundadest.”

Lisaks esinevad autoritena Marina Grišakova, Martin Heidegger ja Galileo Galilei, aga nende kirjutisi ma praegu ei lugenud.

Ugala dramaturgi Liis Aedmaa autorilavastus “Emadepäev” on üks hoogne jant, tragikoomiline pillerkaar, mida on raske arvustada, sest tegijad ise on asetanud selle sisuliselt väljaspoole kriitikat.

“Emadepäev” on läbi #ugala #teater

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on Feb 20, 2017 at 11:12am PST

Kui sissejuhatuseks kuulutatakse, et Eesti teater tegeleb valdavalt keskealiste meeste probleemidega, sest lavastajad on keskealised mehed ja naislavastajatel ei ole sageli samuti lapsi, aga nüüd on siin üks tükk, mille on teinud emad, kes tõesti mõistavad emasid, siis ju diskvalifitseeritakse igasugune kriitika, millega võivad esineda need, kes ei ole emad.

Emade endi puhul rõhutakse solidaarsustundele. Näitlejad teatavad kohe alguses, et neil on nelja peale kokku kaheksa last ja miski sellest, mida järgneva paari tunni jooksul laval esitatakse, ei muuda seda, et nad neid väga armastavad.

Näitlejad hüppavad laval ühest rollist teise, aga tegelased kannavad seejuures nende endi nimesid. Nii etenduse käigus kui ka väljaspool seda on peetud oluliseks mainida, et emadel on justkui eelsoodumus võtta loomingu pihta tehtavat kriitikat kordades isiklikumalt kui meestel (või lasteta naistel), sest nad ei suuda loomingut endast eraldada.

Ma ei taha sellega öelda, et kõnealuse lavastuse kritiseerimine on muudetud nii täiesti võimatuks, vaid juhin tähelepanu üksnes tõsiasjale, et see mõjutab kindlasti retseptsiooni.

Kui lavastaja oleks mees ja näitlejad kõik lasteta naised, siis mõjuks sama asi lavalt vaatajatele tõenäoliselt teisiti. Võib-olla nähtaks selles siis lausa irvitamist, aga nüüd annab asjaosaliste emadus neile justkui omamoodi indulgentsi, tükile teistsuguse tähenduse.

Mõtlesin, et mõni hüpoteetiline keskealine meeskriitik võiks öelda, et naised elavad seal lihtsalt välja enda frustratsiooni, aga reaalsuses kirjutas Sakala reporter Margus Haav hoopis, et “Emadepäev” on vaimukas ja südamlik uuslavastus, mis hiilgab teema suurepärase ning elulise läbitunnetusega.

Tõenäoliselt jäävadki arvustused nüüd üldiselt kiidulaulude tasemele, sest ülaltoodud põhjustel ei taha keegi öelda selle tüki kohta midagi kriitilist, kartes, et asjaosalised võivad seda liiga südamesse võtta.

Ja ega seal ei olegi eriti midagi kritiseerida. Omas võtmes on asi ju üsna hästi tehtud, mängitakse südamega jne. Mina olen lihtsalt võib-olla liiga tõsine inimene ega saa hästi aru, miks on kõik vaja keerata naljaks. Samas on nali teatavasti omamoodi kaitserefleks, järelikult on seda siis vaja. Vähemalt kellelegi.

Tegemist on sõnalavastusega, kus räägitakse palju, aga see ei mõju uinutavalt, sest lavalt kostuv on päris vali ja närviline. Mõni ütleks, et neurootiline. Korduvalt esineb ka laulmist, esitatakse näiteks “Shout” (eestikeelsete subtiitritega). Päris ürgkarje-teraapia praktiseerimiseni ei jõuta, kuid selles suunas liigutakse küll.

Tegelased on kohati stereotüüpsed (püüdlik lasteaiakasvataja, kes mõjub pealetükkivalt; väliselt igati edukas naine, kes on alkohoolik), aga eks stereotüübid olegi sageli elust võetud. Oleks siiski huvitav teada, mida arvavad sellest päris lasteaiakasvatajad, kes üritavad anda endast parima, või sellised naised, kes ei ole alkohoolikud, aga vastavad muus osas antud tegelaskujule.

Mida arvavad teised emad, vanaemad… emakriitikud, kriitikemad, emadest kriitikud, kriitikutest emad.

NB! Need vaatajad, kes ei talu kirsitubaka lõhna, ei tohiks istuda kõige ette. Mitmed vanemad inimesed hakkasid seal selle peale köhima.

Kaks filmi, mis on esmapilgul ehk täiesti erinevad, kuid neis mõlemas on üheks läbivaks tegelaseks varateismeline tütarlaps ning teiseks täiskasvanud mees, kes aitab jõuda tüdrukul seatud eesmärgini.

“The Book of Love” kandis algselt nime “The Devil and the Deep Blue Sea”, aga see nime muutmine filmi paremaks küll ei teinud. Tähendab, et uus nimi sobib umbes sama hästi nagu eelmine (loe: mitte väga hästi). Imelik film, lühidalt: liiga logisev.

Lugu ei ole küll eriti realistlik ega usutav, aga selles on mõningaid häid kohti.

Kui arhitekt Henry armas abikaasa Penny autoõnnetuses hukkub, siis variseb mehe maailm kokku. Üks viimaseid asju, mida naine talle ütles, oli see, et Henry võiks abistada tüdrukut, kes nende maja juurest ehitusjääke minema veab.

Tüdruk, nimega Millie, ehitab parve, millega sõita Atlandi ookeanile, järgi oma isale, kes kadus kunagi seda teed tundmatusse.

Henry hakkabki teda abistama.

“The Eagle Huntress” on dokumentaalfilm, kuigi sisaldab ilmselt ka lavastatud elemente. See räägib 13-aastasest kasahhi tüdrukust, kes tahab saada nn. kotkakütiks ehk tungida alale, millega on traditsiooniliselt tegelenud mehed. Mõne kriitiku sõnul on see lugu feminismi jõust, aga tegelikult ju ka ühest küllaltki barbaarsest meelelahutusest.

Filmis jälgitakse peategelase Aisholpan Nurgai teekonda oma unistuse täitumise poole, kus teda saadab tema isa, kellega koos treenitakse, röövitakse pesast tüdrukule kotkas, minnakse suurele võistlusele ja püütakse hiljem rebaseid.

Kui kunagi oli kotkastega küttimine tingitud elulisest vajadusest hankida toitu, siis tänapäeval on sellest saamas nähtavasti ikkagi järjest rohkem lihtsalt omamoodi spordiala, atraktiivne traditsioon, mida näidatakse turistidele. Selles mõttes võiks ju teha sarnase filmi ka mõnest naisest, kes tahab saada näiteks härjavõitlejaks.

Kuna ma ei pea loomade kasutamist taoliseks meelelahutuseks põhimõtteliselt õigeks, siis tekitas see film veidi vastakaid tundeid, aga vaadata soovitan ikkagi pigem seda.

See on ka veidi lühem, kestab alla pooleteist tunni.

Vikerkaare käesoleva aasta esimest topeltnumbrit hakkasin lugema reedel, 17. veebruaril.

Kõigepealt kolm klassikalist asjaluuletust, mis ei avaldanud sügavat muljet ega olnud kuigi meeldejäävad. Neile järgnes selle luuležanri lühike tutvustus, millest inspireerituna panin aga ise kirja read…

Kuna mulle tuli juba vaikselt uni peale, siis läksin ära magama.

Järgmisel õhtul lugesin edasi. Kristjan Haljaku ja Marko Kompuse luuletusi ei suutnud lugeda. Proovisin, pisteliselt, aga üle paari rea järjest ei suutnud.

Mudlumi ja Margit Lõhmuse novellid olid loetavad, kuigi esimese puhul oli kõige parem osa puänt (“Kas pärast nii suurejoonelist mõttekäiku on üldse võimalik veel sõnagi öelda? Võib-olla ainult seda, et 60% kaasaegsest nööbitoodangust ja 80% maailma tõmblukkudest tuleb Qiaotou linnast. Kosmilise haardega nööbiteadlasel jälle lihtsam – see ju Qiaotou nööp, ütleb ta maailma vaadates.”) ja teise puhul ei saanud alguses aru kas autor teeb nalja või kirjutab tõsiselt või mis imelik jutt see selline üldse on (“See ongi väga täpne ühiskonna peegeldus. Ja kuidas see küll alguse sai? Näiteks ka see, et mulle nii meeldib see? Ma üldse ei tea.”).

Anti Saare päeviku puhul oli idee (“Päevik kujuneb kindla reegli alusel: kokkulepitud päevadel ja kokkulepitud kellaajal saadab ajakirja toimetaja mulle Facebooki teel ühe sõna, mille valikul tema jaoks piiranguid pole. Täpselt viieteist minuti pärast saab ta minult vastu spontaanse teksti selle sõna (st sellega tähistatava asja, tegevuse, kvaliteedi vms) kohta. Ühtegi parandust, lisandust ega kärbet tagantjärele teha pole lubatud. Toimetaja tohib korrigeerida ainult ortograafiat. Niisugune kirjutamispraktika välistab ettevalmistuse, pühitseb rutiini, silmapilksust ja mööduvust.”) huvitavam kui sisu. Ilmselt tasuks võtta kirjutamiseks natukene rohkem aega, näiteks pool tundi, et jõuaks mitte üksnes laused kirja panna, vaid need enne ikkagi ka veidi läbi mõelda. Usun, et tulemus saaks sedasi parem, kuigi ei oleks enam nii spontaanne.

Edasi… Vikerkaare toimetus palus aastalõpu eel mõningatel inimestel mõelda, millest võiks kõnelda 21. sajandi Eesti mütoloogiad. Mulle tuli seda sissejuhatust lugedes kohe esimese asjana pähe e-riik, aga seal on valitud teemadeks hoopis: sült, kamm, pekk, auto, kingitus, tikutops, päkapikumüts ja hommikumantel. Lood on nii ja naa – mõned head, mõned mitte.

Järgmised 30 lehekülge jätsin vahele. Jätkasin lugemist pühapäeval rongis, kus sai läbitud Francisco Martinezi “Remondi igapäeva-afektid Eestis”, millele järgnes õhtul Kirsti Jõesalu ja Raili Nugina “Asjad ja linnakeskkond nõukogudejärgses mälukultuuris”. Mõni väide on ehk vaieldav (näiteks kamašokolaad ei ole minu arvates pelgalt nostalgiatoode, vaid see ongi tõesti maitsev), aga mõlemad artiklid on päris huvitavad.

Järgmised 57 lehekülge lasin läbi sõrmeda. Lauri Sommeri puuraiduri märkmeid ja järgnenud intervjuusid üritasin küll lugeda, aga lihtsalt ei suutnud. Johannes Saare “Inim-seadeldised kultuuris” sai loetud. Sealt tuleb ka järgnev lõik:

“See heidab tagantjärele valgust ka siinkirjutaja lapsepõlvele Viljandis, nimelt mälestusele legendaarsest viljandlasest Aleksander Otist, keda laiem rahvahulk teadis peamiselt Kandle-Otina, seda ilmsetel põhjustel. Ehkki paljud olid teda aastakümneid kohanud vaid jalgrattal linnatänavail saalimas, kuulus hr Oti kultuurilisse kuvandisse ja nimesse lahutamatult hoopis hr Kannel, selle mängimise oskus ja lust ning kõigest sellest tulenev vältimatu tagajärg – kinnistumine laiemasse kultuurimällu elutu ja elusa mängulise hübriidina, kodanikunimeta küborgina, kes astub kultuurilises kujutluses esile vaid elulises sõltuvuses eluta mateeria võluvõimust lasta kõlada reilendril, “Viljandi paadimehel”, “Saaremaa valsil”…”

Kandle-Otti mina veel veidi mäletan, aga nooremad viljandlased ei ole temast üldiselt vist eriti midagi kuulnudki. Vanasti ma arvasin, et Ott on tema eesnimi. Samas ei tõmbaks ma sellist selget piiri elutu ja elusa vahele – kannel on elutu vaid siis, kui seda ei mängita, ja isegi siis ei ole see päris kindel. Huvitav, mis on saanud Kandle-Oti kandlest…

Ulrike Plath arvustab Tõnu Õnnepalu “Klaasverandat”. “Raamat sellises vormis, nagu me teda käes hoiame, koosneb tekstidest, mis on enam kui seitse aastat vanad. Nad sündisid blogina, mida autor kirjutas 2009. aasta esimesel poolel pärast seda, kui oli juba viiendat aastat hoidnud Esna mõisat,” kirjutab Plath, kes on ise baltisaksa päritolu. “Tekst on meeldiv ka raamatuna, kuigi ei jõua blogi tasemeni.”

Pille-Riin Larm arvustab Mudlumi novellikogu “Linnu silmad”, leides, et jutud tulid priimad peaaegu kõik. Oliver Berg kirjutab Andris Feldmanise romaanist “Viimased tuhat aastat”, märkides muu hulgas: “Paratamatult paistab, et “Viimased tuhat aastat” on pigem visand mingiks filmiks, mille tegemine Eestis on piiratud ressursside tõttu äärmiselt vähetõenäoline.” Mul endal oli lugedes täpselt sama tunne.

Keiu Virro arvustab Mihkel Raua eneseabiõpikut “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda”. “See, mis raamatust vastu vaatab, on vastuoluline. Kõik on ühtaegu selge, ent laialivalguv, täiesti ebaoriginaalne ja refereeriv, samas originaalne ja selgelt isikupärane,” leiab kriitik. “Küll aga on pisut ülemäära peatükke ja teemasid.”

Leo Luks kirjutab, et Jyrki Siukoneni “Vasar ja vaikus. Lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse” töötab kõige paremini “lugemissoovituste varamuna akadeemilise ettevalmistusega lugeja jaoks. Paraku olen seisukohal, et raamatul on ka palju miinuseid, mistõttu see ei sobi populaarseks sissejuhatuseks laiemale publikule.”

Aare Pilv märgib Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” kohta, et see “on kirjutatud Euroopa kultuuri südames ja sellisena tuleb seda võtta. Tema n-ö kultuuriimperialistlik iseloom on sattumuslik, paratamatu ja heausklik…” Talle näib, et “Gros’ raamatulaadset kirjutust võiks määratleda teatava peegelpildina – ta on küll filosoofia sedavõrd, kuivõrd tegu on põhjaliku ja distsiplineeritud mõtlemisega, kuid ma nimetaksin seda pigem analüütiliseks poeesiaks.”

Lõpetasin Vikerkaare lugemise pühapäeva õhtul ja mõtlesin sellest siia kohe järgmisel päeval kokkuvõtte kirjutada, aga ei leidnud siis selleks aega. Nüüd sai see tehtud.

Akadeemia käesoleva aasta teise numbri avavad Lauri Vahtre ettekanne rahvusluse paratamatusest ja Toomas Kiho oma rahvusülikoolist.

Vahtre jutt on üldsõnaline heietamine, mis viib elementaarse järelduseni, et rahvuste kui selliste väljasuremine on isegi teoreetiliselt võimatu. Inimene ei saa olla kultuurita, järelikult ka mitte keeleta ja rahvuseta, kuid ometi ei tähenda see, et ka eesti rahvas oleks paratamatus. Et see kestaks, tuleb seda pidevalt taasluua, nii bioloogilises kui kultuurilises mõttes.

Kiho artikkel tõestab, et selline baastõdede kordamine on Eestis jätkuvalt vajalik, sest kõigile ei ole need veel kaugeltki selged. Tartu Ülikooli nõukogu endise liikmena kirjutab ta murelikult ülikooli rahvusvahelistamisest, mis tähendab ingliskeelestamist ehk eestikeelse osa kokkutõmbamist. Kiho rõhutab, et Tartu Ülikool on üks kesksemaid institutsioone, mis üldse meie rahvust, kultuuri ja keelt peaks hoidma ja edendama.

Kõnelus Haldur Õimuga teoreetilisest keeleteadusest Eestis, semiootikaga seoses, jäi mul praegu lugemata.

Eli Pilve kirjutab Eesti Rahvaerakonna ja Eesti Maarahva Liidu maapoliitikast ning selle kujunemisest 1919. aasta maaseaduse eel. Kirjutis jätkub ajakirja järgmises numbris. Pilve kirjutab neil teemadel praegu doktoritööd ja on tutvustanud oma esialgseid uurimistulemusi ka Õpetajate Lehes.

Kaire Maimetsalt äärmiselt huvitav analüüs Tõnis Mäe laulu “Koit” muusikalisest võlujõust koos arvukate näidetega selles kasutatud boolerorütmi esinemisest mujal. Maimets leiab, et 1988. aastal ei saanud ükski teine laul kanda siin võimsamalt muusikalist sõnumit Eesti kuulumisest Lääne-Euroopasse ning sel muusikalisel ulatumisel üle aegade ja riigipiiride on oma roll ka laulu hilisemas püsimajäämises ehk edus.

Sophie Reyeri varem avaldamata luulet (otse käsikirjast tõlkinud Jüri Talvet), et tormlev süda / saaks välja laotada / oma avarust – sisaldab mõningaid paeluvaid kohti, aga üldiselt siiski ei vasta minu maitsele.

Meelis Sütt ja Ants Parktal tutvustavad Wilfred R. Bioni metapsühholoogilist käsitust mõtlemisest, tehes seda enese sõnul nii eestipärases keeles kui võimalik. Lugesin eessõna algust, kus nad võtavad soome-ugri rahvaid tähistava soome-ugri asemel kasutusele sõnaühendi sugri-mugri ning asuvad psühhoanalüüsi sünonüümina tarvitama sõna meelesõõlamine. Sirvisin edasi.

Viie välisautori jutu usunditest Kušaani impeeriumis (tõlkinud Jaan Lahe) jätsin vahele, aga selle olemasolu meelde.

Uku Tooming arvustab P. F. Strawsoni teost “Analüüs ja metafüüsika: Sissejuhatus filosoofiasse”, märkides, et see on küll mõeldud sissejuhatusena filosoofiasse, kuid ettevalmistuseta lugejale võib selle raamatu esitusviis jääda siiski üpris hämaraks.

Leo Luks kirjutab Zygmunt Baumani (1925-2017) ja Rein Raua raamatust “Iseduse praktikad”, mis ilmus 2015. aastal inglise ja eelmisel aastal ka eesti keeles. Luksi sõnul on see kahe targa ja haritud inimese vestluse protokoll, mille lihtsus ja võlu seisneb selles, et ei püüta hõlmata kõiki olulisi subjektiteeoriaid inimkonna ajaloos. Filosoofi pilguga lugedes tundis ta siiski puudust pisut täpsematest positsioonidest iseduse küsimuses.

Piraadin sealt siia lõpetuseks arvustuse viimase lõigu: “Arvutivõrkude mõju isedusele on vaatlusaluses raamatus kõige mahukamalt käsitletud alateema. Tuleb tõdeda, et autorid ei lähe häirekella löömisega liiale, vaid püüavad tuua tasakaalukalt esile ka interneti positiivseid mõjusid. Lõpetaksingi selle arvustuse ühe omapoolse positiivse näitega. Selleks kirjatööks valmistudes hankisin ligi 30 Baumani teost internetist, de iure illegaalselt leheküljelt http://libgen.io. Polnuks seda võimalust, jäänuksid mu taustauuringud hõredaks, sest vaevalt olnuks mul piisavalt närvi laenutada permanentse remondi kiuste tagauksest mõningaid TÜ raamatukogus saadaolevaid Baumani teoseid. Baumani mahuka loomingu kokkuostmisest ei tasu tõsisel toonil rääkida eesti intellektuaali puhul, kes elutseb samuti prekariaadi hulka arvamise ohus, millest Iseduse praktikates räägitakse (vt lk 102). Julgen oletada, et vanameistrit see ülestunnistus ei häirinuks ning ta mõistnuks suurepäraselt, kelle nähtamatu karvane käsi paistab nende seaduste tagant, mis püstitavad akadeemilise kirjavara kättesaadavuse teele barjääre. Viidatud leheküljelt saab alla laadida ka vaatlusaluse raamatu ingliskeelse versiooni, loodan, et Rein Raud käsitab seda tõika komplimendina oma mõtlemisele. Samuti suhtus olukorda Zygmunt Bauman – arvestades tema kõrgendatud huvi arvutivõrkudes toimuva vastu, oleks rumal oletada, et vanameister polnud teadlik seal levivast akadeemilisest infovahetusest.” Braavo!

Oscarite jagamist ma ei vaadanud ja seal eelmise aasta parimaks filmiks kuulutatud “Moonlight” oli seni nägemata, aga kuna auhinna väljakuulutamisel tekkis selline segadus, mis kohe ka mujalt uudistest läbi käis, siis sai see eile tõmmatud ja õhtul vaadatud. Midagi muud ma selle filmi kohta enne ei teadnudki, isegi treiler oli vaatamata. Olin ainult kuulnud, et see räägib mingi mustanahalise mehe loo.

Eeltoodud lause ei ütle tegelikult midagi. Tegevus leiab selles filmis aset mustanahalises keskkonnas, tegelased on vist kõik mustanahalised, aga sama hästi võiks nad olla latiinod või nn. white trash. Praegu selle peale mõeldes meenus näiteks “The Panic in Needle Park” (1971), mis räägib valgetest narkaritest New Yorgis.

Niisiis, nagu eelnenu põhjal juba arvata võib, leiab tegevus aset ühiskonna madalamates kihtides, mida on antud juhul kujutatud mustanahalisena. Läbivateks teemadeks on seal küll ka kuritegevus ja narkomaania, aga blaxploitation on sõna, mis selle filmi kirjeldamiseks tegelikult hästi ei sobi. Pigem võiks seda nimetada LGBT filmiks.

Loo alguses on peategelane väike häbelik koolipoiss, keda teised jõhkralt kiusavad ja pedeks narrivad. Loo lõpuks on temast saanud suur ja tugev narkodiiler, kes on samas jäänud ikkagi ka selleks väikeseks poisiks. Seda võib mõista nii, et on okei olla getogay, aga ka nii, et kui kedagi väiksena pedeks narritakse, siis võibki temast kasvada homoseksualist.

Kuna ma ei ole nüüd arvustusi lugenud, siis ei tea, mida sellest filmist täpselt arvatakse. Wikipediast vaatasin vaid nii palju, et kriitikud on sellest üldiselt vaimustuses. Mina ei oleks seda ilmselt aasta parimaks filmiks valinud, sest ma ei oleks seda ju isegi vaadanud, kui see nüüd sellist tiitlit saanud ei oleks.

Ma ei ole ka kindel, kas aasta parima filmi Oscari oleks saanud minu käest “La La Land”, mille tegijatele see nüüd alguses ekslikult anti. Minu arvates on see küll päris hea film, aga kas just eelmise aasta parim…

Üllatus oli mulle see, et “The Founder”, mille esilinastus oli ajastatud spetsiaalselt nii, et see jõuaks nüüd veel Oscaritele kandideerida, ei jõudnud üheski kategoorias isegi nominentide hulka. Võib-olla oli see liiga valge.

See ei ole küll mingi suundanäitav, teedrajav, murranguline film, aga tegemist on siiski täiesti korraliku, huvitava, hästi tehtud suure filmiga, mida tasub kindlasti vaadata.

Lugu räägib Ray Krocist, kes omistas endale McDonald’si asutamise au, kuid oli tegelikult see mees, kes tegi sellest üldtuntud kiirtoiduketi ning vennad McDonaldid nende nimest lõpuks ilma jättis. Oluline juba ainuüksi ajaloo seisukohalt.

Ajakiri Ajalugu on pühendunud peamiselt tõlkelugude vahendamisele, kuid sisaldab ka algupäraseid tekste Eesti autorite sulest, mis käivad just meie, mitte teiste maade ja rahvaste ajaloo kohta.

Käesoleva aasta veebruarikuu numbris oli selliseid pikemaid lugusid kaks, lisaks arvustati paari raamatut.

Andres Adamson üritas leida vastust küsimusele, kui vana on eesti rahvas. “Eesti rahva vanust hinnatakse erinevalt, käärid ulatuvad pooleteisest sajandist 11000 aastani. Neile ja kõigile vahepealseile on nii poolt- kui ka vastuargmente,” märkis ta.

Kõige intrigeerivam oli ehk koht, kus Adamson kirjutas, et “19. sajandi suurim murrang Eestis seisnes eestlaste kultuurilises saksastumises. Kuid tänu just alanud ja ruttu poliitilise iseloomu saanud ärkamisajale ning Vene riigi peagi alanud (õieti: hoogustunud) saksavastasele poliitikale oli see selline saksastumine, millega ei kaasnenud keelevahetust.”

“Meist said eestikeelsed sakslased samamoodi, nagu näiteks tšehhidest said slaavikeelsed sakslased: piisavalt kaugelt vaadates suurt vahet nagu pole, ei olmes ega käitumises, kuid lähedale minnes kuuled teist keelt,” selgitas ta seda mõtet. “See kaasnes hariduse, linnastumise, talude päriseksostmise, elu edenemisega. Kust meil ikka mujalt ja teistsuguseid eeskujusid võtta olnuks kui need, mis kodus juba ees.”

Nii et kui viimasel kümnendil on tuldud välja juttudega venekeelsetest eestlastest, siis meie enda esivanemaid võis toona pidada selle käsitluse kohaselt eestikeelseteks sakslasteks, kuigi tegelikult oskasid saksastunud eestlased siis ju tavaliselt vist ikkagi ka saksa keelt, vähemalt on jäänud selline mulje.

Hanno Ojalo kirjutas ühest Vabadussõja vähem tuntud sündmusest. Nimelt sõja algperioodil Punaarmee koosseisus võidelnud Eesti punase kütidiviisi ületulekust Eesti Vabariigi poolele, millel oli väga suur osa Eesti võidus ja Pihkva vallutamises, kuid mida mitmetel põhjustel siis avalikult ei afišeeritud.

Arvustamist leidsid Madli Puhveli juba 1995. aastal inglise keeles ilmunud ja eelmisel aastal eesti keeles avaldatud “Lydia Koidula: Elu ja aeg” ning Viktor Suvorovi “Spionaaži alused”.

“Korraliku teadlase põhjalikkusega läheneva Puhveli ladusas keeles raamat avab hoopis teise maailma võrreldes õpikutes maalitud üsna napi pildiga,” kirjutatakse esimese kohta. “Koidulast saab järsku naisterahvas. Boheemlaslik, isepäine ja ülitundlik. Lugeja saab tuttavaks tema tahtmiste ja kõhklustega, sümpaatiate ja antipaatiatega, tema majanduslike probleemide ja elukorralduse detailidega, nagu näiteks soojapidamatu korter.”

Veel on ajakirjas pikemalt juttu Egiptuse kuninganna Kleopatra saatusest, Hiina ajaloost, šotlaste muistsest vabadusvõitlusest 13. sajandil, Eva Perónist, surmakultusest viktoriaanlikul Inglismaal, Legano lahingust, viimasest Medicist, assasiinidest. Spekuleeritud on ka teemal, mis oleks juhtunud siis, kui Osmanid sõlminuks Esimeses maailmasõjas liidu Antandiga.

Belgia kirjanik Jean-Philippe Toussaint ei ole Eesti lugejatele võõras autor. Eesti keelde tõlgituna on avaldatud tema üheksast romaanist seni kaks, “Vannituba” ja “Armastajad” (mõlemad tänaseks läbi müüdud), peagi on ilmumas “Põgenemine”. Toussaint on isegi Eestis käinud ja kevadel on teda taas oodata festivalile HeadRead. Tegemist on seega populaarse autoriga.

Mina ei olnud varem lugenud ühtegi tema kirjutatud teost. Loomingu Raamatukogus avaldatud “Tung ja kannatlikkus” (prantsuse keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Triinu Tamm) on kindlasti huvitavam neile, kes on seda teinud. Tegemist on kogumikuga esseedest, mis ilmusid algselt tema teoste kordustrükkide või tõlgete saatesõnadena, mõned ka iseseisvalt ajakirjanduses.

Toussaint kirjutab neis päevast, mil ta hakkas kirjutama (“Tol päeval vastu võetud otsus oli minu jaoks pigem ootamatu.”), oma töötubadest (“Tookord ma seda ei teadnud, aga tõeliselt hakkasin ma kirjutama siis, kui olin esimest korda pikemalt välismaal.”), enda lähenemisest kirjutamisele (“Mulle tundub, et kirjutamise juures on alati mängus kaks näiliselt vastuolulist mõistet: tung ja kannatlikkus.”), kirjutamisest endast ning mõningatest kirjanduslikest eeskujudest või mõjutajatest (Kafka, Proust, Dostojevski, Beckett), ka oma kirjastajast.

Kuna ma ei ole tema romaane lugenud, siis jäi osa jutust paratamatult veidi kaugeks, sest tegemist on ikkagi nende juurde kuuluvate tekstidega, mis on lihtsalt avaldatud ka eraldi kogumikuna, aga kuna see kogumik ei ole väga mahukas (rahulikult lugemiseks piisab paarist tunnist) ja tekstid on suhteliselt lühikesed, siis ei muutu see väga tüütuks, kannatab lugeda ka tema loomingut tundmata.

Kas need tekstid tekitasid minus tahtmise lugeda ka tema romaane? Ma ei tea. Võib-olla, aga võib-olla mitte.

Toussaint kirjutab, et hakkas kirjutama kuu aega pärast seda, kui tal sai loetud Dostojevski “Kuritöö ja karistus”. Ühes teises kohas kirjutab ta samas: “Kahtlemata ei ole Dostojevski suur stiilimeister. See polegi tähtis. “Kuritöö ja karistus” tabas mind lagipähe. “Raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks,” ütleb Kafka. Kirves? Selle kirve – kirjanduse – sädelevat tera nägin ma esimest korda helkimas “Kuritöös ja karistuses”.”

Mulle jättis kunagi sügavama mulje Dostojevski “Ülestähendusi põranda alt”. Kafka täpne mõte (ühes 1904. aastal Oskar Pollakile saadetud kirjas) oli aga selline: “Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätanud mere jaoks. Seda ma usun.”

Mina seda usutunnistust ilmselt ei jaga. Ma tegelikult ei taha eriti lugeda raamatuid, mis mõjuvad nagu rusikahoop lagipähe või õnnetus, mis väga haiget teeb. Kui see on põhimõte, millest Toussaint oma romaane kirjutades juhindub, siis ei pruugi need mulle meeldida. Aga mõnda neist võiks ju kunagi siiski lugeda, et asjast täpsem ettekujutus saada. Selles mõttes tekitas see kogumik huvi küll.

Loomingu kõnealuse numbri avavad Ene Mihkelsoni värsid, mis jäid mulle arusaamatuks nii sisult kui vormilt, välja arvatud üks koht (See on kui aasal kellukesed / värvitakse üle sest nõnda just / näib loomulik).

Järgneb katkend Kalle Käsperi ilmselt sügavalt autibiograafiliste sugemetega romaanist “Ime”, mis on väga aus ja avameelne, eluline ja valus (Oli imeline aeg, Nõukogude Liit oli kokku varisemas, ja meie ei teadnud veel, mida see meile kaasa toob, vaid hingasime saabunud vabadust täie rinnaga – ka meie armastus oli otsekui osake sellest vabadusest, vabadus armastada, keda soovid, ning mitte üksnes rahvuskaaslasi, ja ehkki peagi selgus, et enamikule nendest “kaaslastest” on rahvus tähtsam nii vabadusest kui armastusest, ei kahetsenud meie oma valikut kordagi…). See autori poolt oma abikaasa Gohar Markosjan-Käsperi mälestuseks kirjutatud romaan tuleks lugeda kindlasti läbi ka tervikuna, kui see kunagi trükist ilmub.

Linnar Priimägi riimid on traditsiooniliselt korralikud (Veel vanad värsid köevad ahju… / Saabuv ent külm on kole. / Küll uuest põlvkonnast on kahju, / kel luuletusigi pole). Eraldi väärib äramärkimist “August von Plateni haual, Syrakusas” (sest iga erand erand on vaid reeglist), mis kuulub minu liigituse kohaselt täiuslike luuletuste hulka. Selle kategooria alla lähevad ka Marge Pärnitsa kolm luuletust, kõik kolm.

Toomas Raudami “Kuidas Kafka ei suutnud muuta mu elu” oli loetav ainult esimese lõigu eelviimase lause lõpuni – pingutasin sealt edasi veel isegi teise lehekülje keskpaigani, aga siis lõin käega.

Tiina Veikati luuletused on arusaadavad, aga mitte eriti vaimustavad. Wimbergi omad rahvalikult vaimukad, aga kohati justkui pingutatult.

Toomas Vint on kirjutanud päris hea novelli “Kes tegelikult”, kus heidab pilgu tagasi nõukogude aega, noorte boheemlaste keskkonda. Kui see peaks põhinema tõestisündinud lool, siis on jutt tõesti intrigeeriv, aga see on ka lihtsalt niisama huvitav.

Airis Ermelt mõned armsad luuletused. Villu Kangurilt üks veidi tüütu.

Lilli Luuki novell “Auk”, kus tegevus leiab aset Eesti iseseisvuse taastamise ajal, on samuti täitsa intrigeeriv. Kas autor tunnistab selles üles alaealisena sooritatud mõrva? Kenderi protsessi valguses võiks prokuratuur seda ju uurima hakata, kui kuritegu poleks juba aegunud. Kui laipa ei leita, siis ainult ilukirjanduslikust ülestunnistusest, ükskõik kui usutavalt see kõlab, autori süüdimõistmiseks vist ei piisa, sest kohtus võib ta ju väita, et see kõik on vaid väljamõeldis, aga… selline protsess vääriks kajastamist vähemalt mõnes jutustuses või koguni romaanis.

Mae Metsa luuletuste rütm mulle ei sobi. Rubén Darío loomingust toodud näited on küll huvitavad, aga tegelikult samuti mitte päris minu maitsele.

Toomas Kalli järjekordne lugu teemal, kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid, kus ta matkib Jaak Jõerüüti, on suht vaimukas, aga arvestades lähtematerjali ei saakski see ju teisiti olla.

Mart Nutt on pannud oma sõnavõtu pealkirjaks “Rahvusriik tänapäeval” – selgelt liiga ambitsioonikas. Tegemist on sisuliselt talle kui poliitikule iseloomuliku heietusega, millest suur osa on pühendatud õlgmehikestega võitlemisele. Jutt sisaldab küll mõningaid tsiteerimiskõlbulikke lauseid (näiteks: “Üleminek ingliskeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne, konkurentsivõimelisem ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed.”), aga mõjub kokkuvõttes lihtsalt ühe poliitilise kihutuskõnena, mis kõlaks asjakohaselt ehk mõnel IRL-i kampaaniaüritusel, kuid jätab Loomingu veergudel mulje autori jooksmisest peaga vastu latti.

Arno Oja kirjutab pikalt Karl August Hindrey elu- ja loometeest, Aare Pilv Karl Murust kui kriitikust, Arne Merilai Viivi Luige olmesümbolismist. Esimesed kaks teksti olid päris huvitavad, kolmandat ei suutnud ma lõpuni lugeda.

Paul-Eerik Rummo isiklikud mälestused Loomingu Raamatukoguga seonduvast: “LR-i algatamine (ajal, mil mingi uue väljaande asutamine oli paras vägitükk, aga siiski võimalikum kui veel mõni aastake varem) oli suuresti tollal ENSV Kirjanike Liidus ühe juhtiva positsiooni hõivanud Lembit Remmelga initsiatiiv, mille ta suure hasardiga läbi viis. /—/ mäletan teda mõnuga pajatamas, kuidas selle tema lapsukese nimetähed jäädvustavad šifreeritult ka tema enda nime: LR kui Loomingu Raamatukogu ja kui Lembit Remmelgas.” Rummo meenutab ka mitmeid teisi huvitavaid seiku kõnealuse väljaande ajaloost.

Alvar Loog teatab: “Olen seisukohal, et korralik luulekogu peab vastama vähemalt kahele kriteeriumile: selle tekstid peavad üksteist nii sisuliste kui vormiliste karakteristikute poolest toetama ja selles peab leiduma vähemalt kümmekond luuletust, mis on isikupäraselt head ka eraldi loetuna. Rein Raua “Unelindude rasked saapad” vastab minu silmis neile mõlemale tingimusele.” Ja ta loetleb samas ka leheküljed, kus asuvad tema meelest selle luulekogu parimad tekstid.

Margit Tintso kirjutab, et Marko Kompuse luulele (arvustamisel “Laboratoorium”) võiks “tormi joosta see märkimisväärne osa eestlasi, keda kimbutab lakkamatu nälg kõikvõimalike tajusid avardavate ja reaalsust moonutavate kogemuste järele.”

Mari Peegel arvustab Mudlumi novellikogu “Linnu silmad”, mis “erineb varasematest raamatutest mitmes mõttes. Autor katsetab uljamalt fantaasiaga, astudes üle ka tõelisuse piirimaast, kuid mitmed tema teemad pole muutunud ZA/UM-i blogipostitustest saati.” Samas aga “tasub kõrvutada blogi- ja raamatutekste, et märgata, kui palju on kirjaniku stiil muutunud.”

Johanna Ross kirjutab Eeva Parki romaani “Lemmikloomade paradiis” kohta: “Tundlikku nüansitaju ja head keelt on kasutatud, kasvatamaks liha õige tobeda skeleti luudele, umbes nagu kohalikud viiskümmend halli varjundit.”

Viimaks lugesin ka järelehüüet Paul Reetsile, kellest ma varem küll midagi kuulnudki ei olnud, aga nüüd siis kogu tema elust lühikese kokkuvõtte sain. Selliseid järelehüüdeid võiks Loomingus rohkemgi olla – vähemalt igas numbris mõni, kui muidugi surijaid jätkub, aga sellega ei tohiks vist probleeme olla.

Kolm väga erinevat filmi, mida ühendab see, et kõigis keerleb tegevus muu hulgas ümber mehe-naise suhete.

“Demolition”

Edukas investeerimispankur kaotab autoõnnetuses ootamatult oma naise ja saab sellest ilmselt tõsise närvivapustuse. Ta hakkab lammutama koost asju, et näha kuidas need töötavad, lõhkudes ühtlasi tükkideks enda senise elu. Huvitav idee, mille potentsiaal jääb paraku lõpuni realiseerimata. Mitte et seda poleks püütud teha. Pigem kannatab film just selle all, et on kohati liiga pingutatult veider.

“Loving”

Südamlik draama, mis põhineb tõestisündinud lool. Ajast, mil osades USA osariikides olid keelatud abielud mustanahaliste ja valgenahaliste inimeste vahel. Richard ja Mildred elasid Virginia osariigis, kus kehtis just selline seadus. Nende abielu sõlmiti 1958. aastal Washingtonis, aga Virginias seda ei tunnistatud. Selle asemel võeti nad kinni ja pisteti pokri. Kohus mõistis neile mõlemale aastase vangalakaristuse, mille täideviimine lükati edasi tingimusel, et nad lahkuvad osariigist ega viibi järgneva veerand sajandi jooksul kahekesi korraga selle pinnal. 1967. aastal jõudis see juhtum välja USA ülemkohtusse, mis otsustas üksmeelselt, et abielu kuulub põhiliste kodanikuõiguste hulka ja konstitutsiooni kohaselt on igal inimesel vabadus ise otsustada, kas abielluda teisest rassist inimesega või mitte.

“Passengers”

Kaugel tulevikus on suur kosmoselaev Maalt teel planeedile Homestead II, pardal enam kui 5000 unekapslis kolonisti. Teekond kestab 120 aastat. Tehnilise rikke tõttu ärkab üks reisija ettenähtust 90 aastat varem. Kõik teised inimesed magavad edasi. Olles veetnud aasta üksinduses, äratab mees lõpuks suurte kahtlustega võideldes ka ühe naise. Kui too saab teada, et see ei juhtunudki tehnilise rikke tõttu, kas suudab ta siis mehele andestada? Kas nende ärkamine teenib ka mingit suuremat eesmärki? Vaadake filmi ja saate teada, kui nüüd juba praegu ära ei arvanud.

Kui valida neist kolmest üks, siis on minu kindel soovitus “Loving”. Väga realistlik, sobides samas igale eale. Välja arvatud ehk väikestele lastele, kellele see kaks tundi kestev rahuliku tempoga film võib näida ebahuvitav ja veniv. Teismelistele läheb tõenäoliselt paremini peale “Passengers”, kus on rohkem äkznit, aga “Loving” ei tohiks ka neil mööda külgi maha joosta.

Jälle kolm väga erinevat filmi, mida miski siiski ühendab…

“Belle”

Delikaatne lugu, mille tegevus leiab aset 18. sajandil Suurbritannias, räägib reaalselt eksisteerinud tütarlapsest nimega Dido Elizabeth Belle, kelle isa oli Briti mereväeohvitser Sir John Lindsay, aga ema mustanahaline orjatar Maria Belle. Tüdruk kasvas oma vanaonu William Murray juures, kes oli ühtlasi riigi ülemkohtunik ning avas selles rollis langetatud otsustega tee orjanduse kaotamisele Briti impeeriumis. Lisaks rassisuhetele räägib film pere-, soo- ja klassisuhetest, armastusest, ebaõiglusest ja õigluse eest võitlemisest, maailma parandamisest jms. olulistest asjadest. Põhineb suuresti väljamõeldistel, sest peategelase aluseks olnud isiku kohta on teada väga vähe, kuid ajaloolaste sõnul siiski osaliselt tõetruu. Äärmiselt soovitatav kasvatuslikel eesmärkidel vaatamiseks.

“Mother’s Day”

Romantiline komöödia, kus lööb kaasa terve rida suuri staare, võib mõjuda alguses veidi venivana, aga muutub loo edenedes isegi päris vaadatavaks. Kuigi naljad kipuvad olema kohati ameerikalikult lamedad, leidub selles ka siiralt vaimukaid kohti. Hea tuju garanteeritud. Vaatajate silme eest lastakse läbi põimik reast omavahel lõdvalt seotud tegevusliinidest, millel kõigil on midagi pistmist emade ja emadusega. Nagu pealkirja põhjal arvata võib toimub tegevus emadepäeval või vahetult selle eel, emadepäevaks valmistudes.

“20th Century Women”

Ka see dramaatiline komöödia või õigemini naljakaid kohti sisaldav draama räägib naistest, aga pealkiri on siiski veidi eksitav, sest keskseks tegevusliiniks, mille ümber lugu ehitatakse, on teismelise poja kasv ehk kasvatamine, millega tegeleb üks üksikema, kes palub selleks abi oma üürnikelt, aga ka ühelt tüdrukult, kes on poisi parim sõber. Nii räägib see film, mille tegevus leiab aset 1970-ndate lõpus, küll naistest, kuid keerleb paljuski ühe meessoost tegelase ümber. Peaks minema hästi peale neile, kellele meeldivad veidi veidrad, kiiksuga lood.

Mihkel Mutt kuulub teatavasti nende valitud kirjanike hulka, kes hakkasid saama eelmise aasta alguses riigilt iga kuu enam kui tuhat eurot palka, et saaksid pühenduda täielikult kirjutamisele. Seda arvestades on päris intrigeeriv, et oma hiljuti avaldatud mõttekogus tõmbab ta ise kirjanikupalga ideele vee peale.

“Küsigem nüüd endalt ausalt: kas tõesti on meie kultuuriruumis jäänud paljud šedöövrid loomata mingite näruste tuhandete eurode tõttu? Jätame praegu kõrvale selle, et autor tahab inimväärselt elada, ja vaatame üksnes tulemuste järgi. Sest kui ka möönda, et paralleel-lüke, mis lisaraha mõjul suurt hulka teoseid aste ülespoole nihutaks, teatud ulatuses ehk kehtibki, siis tervikuna pole ju mitte see tähtis! Küsimus on ikkagi üksnes kujuteldava kirjanduspüramiidi tipus. Sest mis mõte on sellel, kui halbade teoste autor toodaks edaspidi keskpäraseid ja keskpäraste autor lihtsalt häid teoseid? Niisuguseid raamatuid on niigi piisavalt ja vaevalt on neid kellelegi suuremas koguses juurde tarvis,” kirjutab Mutt. “Välja arvatud muidugi autoritele enestele.”

“Kordan, tähtsad on tipud. Raske uskuda, et siin midagi muuta saaks. Tõelised meistrid kirjutavad oma šedöövrid ära nii või teisiti. Mõned kergemini, teised raskemini. Võib-olla pikendataks rahaga nende bioloogilist eksistentsi, aga sellega ei pruugi kaasneda loomingu kvaliteedi tõus,” sedastab kirjanik. “Kas tõesti oleks Juhan Liiv olnud parem luuletaja, kui talle “Ela ja sära” oleks määratud? Rahale imettegevat väge omistades peaksime uskuma, et “Tõe ja õiguse” esimene osa oleks saanud parem, kui Tammsaare oleks olnud miljonär. Ei, loomeprotsess lihtsalt ei allu säärasele mehaanikale.”

“See ei tähenda kaugeltki, et kultuurile tervikuna poleks raha juurde vaja,” lisab Mutt samas. “Kirjanduse akadeemilise uurimise, õpetamise, tutvustamise, kirjanike muuseumide, ajakirjade ja mitmesuguste muude toetavate struktuuride toimimiseks on raha absoluutselt esmatähtis. Aga suurteosed sünnivad omasoodu, neid, nagu imesid, ei saa planeerida.”

Avaldatud kogumiku lõppu on kirjutatud küll aastanumber 2016, aga detsembris ütles autor ühes intervjuus sellest rääkides, et kirjutas need killud, millest see moodustub, “juba eelmiseks jaanipäevaks”. Loomingu Raamatukogu pika avaldamistsükli tõttu see lihtsalt ilmus alles nüüd. Seega võis ülaltoodud suhtumine olla talle omane siis, kui ta ei olnud veel esitanud avaldust kirjanikupalgale kandideerimiseks. Ei tea, kas selle saamine on tema hoiakuid muutnud…

Muti mõttekogus on üle poolesaja väikese killu. Mõned päris lühikesed, osad mitmeid lehekülgi pikad. Teemade ring ulatub kirjandusest religiooni, ajaloost tulevikuni. Kõige enam mainitud tegelane on ilmselt Robert Musil, aga leidub ka huvitav arutlus, kus juttu spioonifilmidest. Üldiselt tundub, et mõtted on pandud kirja tõesti ausalt ja avameelselt. Nii näiteks tunnistab Mutt, et Eesti kirjanikud ei loe enam eriti üksteise teoseid.

“Vanasti oli tavatõde, et näitlejad ise käisid kõige vähem teatris ega olnud seetõttu kursis kolleegide loominguga. See oli vähemalt osaliselt paratamatu, sest enamik õhtuid tuli endal laval olla. Nüüd on kirjanikega samamoodi. Neil tuleb aina rohkem ja kiiremini kirjutada, et konveieril püsida. Seetõttu pole nad enamasti teiste kirjanike töid lugenud,” märgib ta pikema keerutamiseta. “Kui kohtutakse, aetakse juttu maast ja ilmast, küsitakse, mis plaanis jne. Konkreetsemalt kutsetöö finessidest – enamasti ei.”

“Üks kirjanik ei küsi teiselt, millest ja kuidas sa kirjutad või mis sind painab, vaid kes sind välja annab, palju eksemplare müüd ja muud säärast,” kirjutab Mutt. “Kolleegile, kellega sa ei taha enam tegemist teha, tuleb pihku pista oma paks käsikiri ja öelda, et kahe nädala pärast küsid talt selle kohta arvamust. Suure tõenäosusega väldib kolleeg sind pärast seda kaua. Keegi ei viitsi enam midagi lugeda.”

Selliste tõsiasjade valguses tundub kirjanikupalk isegi hea mõte, sest see peaks ju jätma ka kutselistele kirjanikele rohkem aega lugemiseks, et nad ei peaks mõtlema kogu aeg vaid selle peale, et kirjutada kiiresti midagi müüvat, mis raha sisse toob, kuigi paneb neile samas peale surve teha lõpuks valmis just midagi sellist, mis võimalikult paljusid kuidagi kõnetab.

Ajakirja Ajalugu kaanepoisiks on sel kuul Adolf Hitler, kelle tõusmisest Saksamaa füüreriks pikalt kirjutatakse. Eriti päevakohane lugemine just täna, mil möödub 83 aastat 1934. aasta märtsis Eestis toimunud riigipöördest, mis oli ilmselt inspireeritud aasta varem Saksamaal aset leidnud sündmustest (Riigipäevahoone põlengu järel, süüdistades kommuniste riigipöördekatses, kehtestasid natsid eriolukorra ja haarasid kogu võimu riigis enda kätte – Eesti poliitiline ladvik kartis nähtavasti, et vapsid plaanivad midagi sarnast, mistõttu otsustati järgida hoopis ise Hitleri eeskuju, et seda ennetada).

Pikemalt on juttu veel sõjameditsiini ajaloost, samuraide võitlustest, NASA unustatud geeniustest (tegelastest, keda näeb ka filmis “Hidden Figures”, millel olen siin juba lühidalt peatunud), Edisoni ja Tesla nn. voolude sõjast (võitlus selle pärast, kas laiemalt võetakse kasutusele alalisvool või vahelduvvool), aga veidi ka Nostradamusest, Colenso lahingust (Buuri sõjas) ja 1968. aasta mais Pariisis puhkenud meeleavaldustest, kosmeetika ajaloost jms. noppeid.

Eesti autoritelt on kõnealuses numbris kolm pikemat lugu.

Andres Adamson mõtiskleb Eesti ajaloost enne lugu ehk ajal, mille kohta puuduvad kirjalikud andmed. Tegelikult on artiklis rohkem juttu hoopis kaugemates paikades juhtunud asjadest, mis mõjutasid küll kindlasti ka siinseid arenguid, aga kohati läheb fookus siiski veidi uduseks, jutt valgub väga laiali, kuigi sisaldab huvitavaid infokilde, näiteks mainib autor, et Gotlandi läänerannikul püsis vähemalt 16. sajandini algupooleni eesti asundus ja eraldi kohturingkond oma talupojaaristokraatia juhtimisel.

Tartu Ülikooli kunstimuuseumi juhataja Jaanika Anderson kirjutab nimetatud muuseumis eksponeeritud muumiatest ja üldisemalt iidsete egiptlaste uskumustest, mis puudutasid elu pärast surma ning selleks valmistumist. “Muumiakambris on vaikne ja hämar. Kõige selle koha laiub sügavsinine tähistaevas, mis tutvustab külastajale vanade egiptlaste maailmapilti,” kirjeldab ta veebruaris avatud muumiakambrit.

Hanno Ojalo kirjutab nn. Raua tänava lahingust, 1940. aasta 21. juunil sidepataljonis puhkenud tulevahetusest ja relvastatud vastasseisust, mis oli nähtavasti siiski rohkem lihtsalt õnnetu vahejuhtum kui mingi teadlik vastuhakk punavõimule, kuigi nüüd tagantjärele selles osalemise eest teenetemärke jagatakse.

Arvustatud on kolme raamatut. Mirkka Lappalaineni “Põhjala lõvi” kohta kirjutatakse, et siinse turu jaoks on küll peetud paremaks maha vaikida originaali alapealkiri, mis tõlkes kõlaks “Gustav II Adolf ja Soome 1610-32”, kuid “tegelikult ütleb selline rõhuasetus meile Maarjamaa kohta märksa enam kui tavapärane vaatevinkel, mis keskendub kuninga suurtele tegudele Lääne-Euroopas.”

Kogumik “Koolipoisid Vabadussõjas” võiks kanda arvustaja sõnul alapealkirja “Nende enda pilgu läbi”, sest koosneb koolipoisina Vabadussõjas osalenute päevikumärkmetest ja hilisematest mälestustest (teiste seas Eduard Viiralt ja Albert Kivikas).

Lisaks on juttu Hardo Aasmäe artiklite kogust “Tähelepaneliku loodusvaatleja märkmed”, mis sisaldab kirjutisi aastaist 1987-2014, mida “tasub lugeda igal lähiajaloohuvilisel.” Igal artiklil on seal saateks vastava teema asjatundja või mõne Aasmäed tundnud inimese kommentaar.