Kolm väga erinevat filmi, mida ühendab see, et kõigis keerleb tegevus muu hulgas ümber mehe-naise suhete.
Edukas investeerimispankur kaotab autoõnnetuses ootamatult oma naise ja saab sellest ilmselt tõsise närvivapustuse. Ta hakkab lammutama koost asju, et näha kuidas need töötavad, lõhkudes ühtlasi tükkideks enda senise elu. Huvitav idee, mille potentsiaal jääb paraku lõpuni realiseerimata. Mitte et seda poleks püütud teha. Pigem kannatab film just selle all, et on kohati liiga pingutatult veider.
Südamlik draama, mis põhineb tõestisündinud lool. Ajast, mil osades USA osariikides olid keelatud abielud mustanahaliste ja valgenahaliste inimeste vahel. Richard ja Mildred elasid Virginia osariigis, kus kehtis just selline seadus. Nende abielu sõlmiti 1958. aastal Washingtonis, aga Virginias seda ei tunnistatud. Selle asemel võeti nad kinni ja pisteti pokri. Kohus mõistis neile mõlemale aastase vangalakaristuse, mille täideviimine lükati edasi tingimusel, et nad lahkuvad osariigist ega viibi järgneva veerand sajandi jooksul kahekesi korraga selle pinnal. 1967. aastal jõudis see juhtum välja USA ülemkohtusse, mis otsustas üksmeelselt, et abielu kuulub põhiliste kodanikuõiguste hulka ja konstitutsiooni kohaselt on igal inimesel vabadus ise otsustada, kas abielluda teisest rassist inimesega või mitte.
Kaugel tulevikus on suur kosmoselaev Maalt teel planeedile Homestead II, pardal enam kui 5000 unekapslis kolonisti. Teekond kestab 120 aastat. Tehnilise rikke tõttu ärkab üks reisija ettenähtust 90 aastat varem. Kõik teised inimesed magavad edasi. Olles veetnud aasta üksinduses, äratab mees lõpuks suurte kahtlustega võideldes ka ühe naise. Kui too saab teada, et see ei juhtunudki tehnilise rikke tõttu, kas suudab ta siis mehele andestada? Kas nende ärkamine teenib ka mingit suuremat eesmärki? Vaadake filmi ja saate teada, kui nüüd juba praegu ära ei arvanud.
Kui valida neist kolmest üks, siis on minu kindel soovitus “Loving”. Väga realistlik, sobides samas igale eale. Välja arvatud ehk väikestele lastele, kellele see kaks tundi kestev rahuliku tempoga film võib näida ebahuvitav ja veniv. Teismelistele läheb tõenäoliselt paremini peale “Passengers”, kus on rohkem äkznit, aga “Loving” ei tohiks ka neil mööda külgi maha joosta.