Täna on viimane võimalus saada osa NOTAFE programmist, sest see festival saab läbi. Järgnevalt väike kokkuvõte sellest, mida ma olen vaatamas käinud, koos mõningate üldisemat laadi tähelepanekutega.
Ruth Zaporah pühapäevasest asjast oli juba juttu kultuur.info eestikeelses blogis, Maarja Nuudi kolmapäevasest kontserdist ingliskeelses ja esmaspäeval kavas olnust selle lingi taga. Seetõttu nende kohta siin praegu midagi ei kirjuta.
Teisipäeva õhtu sisustas Muta Imago “Bartleby”, mis oli inspireeritud Herman Melville’i samanimelisest lühijutust ja kõlas nagu kuuldemäng. Selle saateks käis mitte inimeste liikumine laval, vaid näidati illustreerivaid videokaadreid (New Yorgi vaated, majad, trepid, uksed jms.).
Minu arvates olnukski see parem lihtsalt kuuldemänguna (järgnenud arutelul võrreldi kuuldud lugu korduvalt Kafka teostega). Video mõjus mulle uinutavalt ja kui silmad kinni panin, siis olin nagu hoopis rohkem ärkvel, sain keskenduda paremini loo jälgimisele. Samas märkis üks tantsutegelane, et temal oli täpselt vastupidi: oleks tahtnud heli kinni keerata, et saaks keskenduda ainult videopildi vaatamisele. Nähtavasti tuli erinevus sellest, et mina tegelen rohkem tekstilise ja helilise materjaliga, aga tantsuinimestele ongi olulisem visuaal – seetõttu kaldusid ka siis publiku hulgas ise vastuvõtjateks olles rõhuasetused täiesti erinevates suundades.
Neljapäeval oli kõigepealt kavas Edivaldo Ernesto ja Horacio Macuacua tantsukas “Paradise is not in the sky!”, mille alguses kallutas minu tähelepanu päris kõrvale see, et taustamuusika kõlas kohati nagu Portisheadi “Machine Gun” ja mõte kandus teistele selle looga seonduvatele asjadele, aga see läks varsti mööda, sest muusika muutus. Hiljem oli palju sellist liikumist, mis tuletas meelde neid lapsepõlves nähtud filme, kus mängisid peaosi Bruce Lee ning Jackie Chan (viimase puhul just tema varasemaid, Hong Kongis tehtuid, nagu “Drunken Master”, mitte hiljem Hollywoodis valminuid). Ja eks sellistes filmides olegi palju koreograafiat.
Pärast näidati Koidu seltsimaja erinevates kohtades nelja Matthias Rüttimanni (OFF SZoEN) lühimängufilmi, mis viisid vaataja nelja riiki ja olid küllaltki erinevad. Veebis paistab olevat neist üleval ainult “Al fine”, kõige esimene, kuigi selle nimi viitab pigem lõpule. Järgnenud arutelul sai enim tähelepanu “Das Konzert”, mis oli üks lühemaid (viis minutit), kõige lihtsam ja lakoonilisem ning ilmselt ka kõige juhuslikumalt sündinud.
Selles võis näha inimesi reas istumas, nende taga paistmas karjamaa. Kõlas tuubamäng, mille peale hakkasid tulema vaikselt järjest lähemale taamalt paistvad lehmad. Viimaks jõudsidki nad kõik tara äärde. Muusika lõppes, inimesed plaksutasid ning kaadrisse ilmus tuubamängija, kes kummardas inimestele, seejärel ka lehmadele ning lõpuks lahkus. Kontsert sai läbi. Lihtne idee, mille kohta autor rääkis hiljem, et tuubamängija oli lihtsalt tulnud ja öelnud, et tulge vaadake mida lehmad teevad, kui ta mängima hakkab, et sellest võiks filmi teha. Ülejäänutes oli palju rohkem süžeed, režiid ja näitlemist, aga need nii hästi meelde ei jäänud.
“Das Konzert” jäi paremini meelde tõenäoliselt mitte üksnes tänu oma lihtsusele, vaid ka sellele, et publik jagati vahepeal kahte gruppi, sest ühte ruumi kõik seal korraga ära ei mahtunud, ja kuna samal ajal vaadatud teine film oli pikem, siis näidati seda kontserti inimestele kaks korda.
Samas märkasin nüüd nende filmide sisu meenutada üritades, et see paistab sõltuvat ka sellest, kui kõrgele filmi näidati. Viimati nähtud filmist, mida näidati suures saali lakke (vaadati selili maas lebades) mäletan kõige vähem. Seejärel tuleb esimesena nähtud film, mida näidati lavakardinale ja mille vaatamiseks pidi pea olema päris kuklasse lükatud. Siis kolmandana nähtu, mida näidati seinale, inimeste peadest kõrgemale. Kõige paremini jäi meelde “Das Konzert”, mida näidati Jasmis ja ekraanile, silmade kõrgusele. Seega tuleb välja täiesti selge korrelatsioon.
Eile oli kavas Aitana Cordero pikem (ligi poolteist tundi kestev) lavastus “Kolm viisi meisterlikuks suudluseks ehk kahekümne viie minuti suudlus su kaelal”, mille puhul rõhutati eelnevalt, et see sobib vaatamiseks ainult täiskasvanutele. Nähtavasti tulenes selline hoiatus alastistseenidest ja suudlustest, kuid mind häiris seal hoopis toiduga mängimine. Mõningal määral kaasati ka publikut, näiteks sain ühel tegelasel korra otsaeest higi pühkida, aga mitte väga ulatuslikult. Lühikokkuvõtteid selle pika tüki varasematest ettekannetest võib leida veebist. Kaamerad olid üleval ka sel korral.
Täna on kavas avatud lava, kus NOTAFE töötubades osalenud näitavad seda, mida neis omandasid. See üritus peaks toimuma kesklinna kooli ehk endise maagümnaasiumi väikeste maja saalis, algama kella kolme paiku ning on sobilik ka lastele ja täiesti tasuta.
Minu järelkaja NOTAFE-le võib leida tuleval nädalal kultuur.info blogist, kust soovitan lugeda ka igasuguseid teisi postitusi.