Iganädalane kokkuvõte YT muusikavoost kestab sel korral üle paari tunni, aga järgnevalt sealt eraldi välja toodud üheksa laulu kokku vaid ümmarguselt 35 minutit ehk mitte rohkem kui üks lühike kauamängiv.
Kina Grannis – California (3:31)
See laul on lahutamatu selle taga olevast loost, mida saab lugeda autori veebilehelt. Lühidalt: Grannis pidi andma Jakartas ühe kontserdi, alustama sellega oma suurt ringreisi, aga jäi sinna kinni sajaks päevaks, sest selgus, et korraldajad ei olnud hankinud talle ja tema bändile tööviisasid.
Steve Gunn – Park Bench Smile (3:25)
Kui Grannis esindas USA läänerannikut, siis Gunn tuleb idarannikult (Brooklynist, New Yorgist), laul tema järgmisel reedel ilmuvalt kauamängivalt “Eyes On The Lines”. Siin saigi see toodud nüüd välja just seetõttu, et need esiletõstetud laulud moodustaksid mingi (vähemalt minu jaoks) loogilise rea.
Fallulah – Bob Dylan (3:20)
Fallulah tuleb hoopis Taanist, aga tema laulu sõnad (Bob Dylan on müügiks / kogu maailm on müügiks / aga meil ei ole üldse raha / nii läheme me lihtsalt põrgu / Bob Dylan on müügiks / ja kõik keda ta tunneb / nad üritavad sulle midagi müüa jne.) resoneeruvad päris omapäraselt eelnenud teemadega.
Cass McCombs – Opposite House (4:22)
Seda kassid ostaksid! Laul augustis ilmuvalt kauamängivalt “Mangy Love” kõlab just nii, et seda võiksid kuulata kuumal suvepäeval aknalaual pikutavad kassid. Pealegi ühendab McCombs endas nii USA lääne- kui ka idaranniku muusikalisi traditsioone ja kogemust, kõlades ühtlasi nagu tänapäeva Bob Dylan.
Linda Guilala – Monstruo (4:19)
Linda Guilala ei kõla üldse nagu tänapäeva Bob Dylan, aga see laul sobib hästi eelmise jätkuks, jätkates siin ühtlasi traditsiooniliseks muutunud vähetuntud Hispaania artistide rida. Tema peagi ilmuvat teist albumit “Psiconáutica” on oodatud juba kaua – seda lahutab esimesest seitse aastat.
IRAH – Mirroring (5:46)
Taani bänd IRAH (jah, Insert Relevant Acronym Here) oli minu jaoks selle nädala suurim avastus, sest neist ei olnud ma varem üldse midagi kuulnud, aga tänu sellele loole hakkasin kohe hoogsalt guugeldama ja kavatsen nüüd kindlasti kõrvad lahti hoida, et neid edaspidigi kuulata.
Laura Gibson – Not Harmless (3:14)
Laura Gibsoni aprilli alguses ilmunud “Empire Builder” on üks minu selle aasta lemmikalbumeid ning see laul on tegelikult juba käinud nendest kokkuvõtetest läbi koos videopildiga, aga nüüd pani ta oma YT kanalile üles kõik plaadil leiduvad palad ja see meeldib mulle eriti, kuigi kuulata soovitan kõiki.
Lea Kliphuis – Stardust (3:04)
Lea Kliphuis tuleb Hollandist, laul tema juba jaanuaris ilmunud teiselt kauamängivalt “The World Owes Me Nothing”. Jälle üks selline suvine laul, mis sobib hästi selle ilmaga, mis vähemalt praegusel hetkel akna tagant vastu vaatab.
Katja von Kassel – Lili Marlene (4:04)
See on tegelikult juba vana laul, mille Katja nüüd viimistletumal kujul uuesti singlina välja lasi (koos selle värske videoga, mis sai Jonathan Weberi käe all professionaalsema väljanägemise kui varasem). Eile tegi ta endale lõpuks ka sellise FB lehekülje, mida kõik meeldivaks saavad lisada.
Ise armastab ta määratleda oma stiili sõnadega “Electro Weimar Cabaret” ja see on nii camp, et seni on teda fännanud peamiselt imepisike vähemus sellest vähemusest, kelle jaoks Eurovisioon on peavool. Aga, kui lähtuda nüüd tema laulu sõnadest, siis: mina usun, et hea muusika ei sure kunagi.
Kuna ta on siin mainitutest ilmselt kõige vähemtuntum, aga samas ainuke, keda ma ise veidike tunnen, siis sai manustatud postituse algusesse just selle laulu video, kuigi pikemas esitusloendis, kus lood on kronoloogilises ehk sellises järjekorras nagu need YT-sse pandi, platseerus see hoopis kõige lõppu.
Ja kuna praegu paistab muutuvat Eestis kogu aeg järjest populaarsemaks veganlus (Jennifer Nimmerfeldti teene?), siis soovitan seda laulu eriti taimetoitlastele, sest Katja on samuti vegan. Videost võib jääda küll mulje, et ta kannab karusnahka, aga tegelikult armastab ta (ka selles osas) omanäolist imitatsiooni.