Image may be NSFW.
Clik here to view.

Eesti Kirjanike Maja musta laega saalis kuulutati eile välja kirjanike liidu korraldatud romaanivõistluse võitjad. Üritusel, kuhu ma sattusin pressikutsega, et seda siin veidi kajastada, peeti ka mitmeid kõnesid, millest toon ära mõningaid katkendeid. Esines akordionist Maimu Jõgeda, kelle mängu saab kuulata selle lingi taga.

I

Kõigepealt astus kõnepulti kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev. “Nüüd tuleks rääkida, mis on kirjandus ja mis on hea kirjandus, aga ma ei tea seda,” tunnistas Aleksejev, “selle pärast, et hea kirjandus on seletamatu. Me võime kurta tema kadumise või hajumise üle, aga ta ei kao ega haju kuhugi. Ta läheb lihtsalt ühest vormist teise üle. Ja tõeline kirjandus on veel enamat kui peenelt vormistatud lause või autori rinda täitev rõõm selle üle, et ta on kirjanik. Tõeline kirjandus on midagi sellist, mida me kohe ära tunneme. Nii nagu me tunneme ära inimese, kellel on meie elus määratud täita oluline roll.”

“Ma olen mõelnud, et tõeline kirjandus peaks olema ka teatud alandlikkus, äratundmine, et see lugu, mis sinuni on jõudnud, ei ole, enamasti, sinu lugu. Ja sinu rolliks on see lugu ära rääkida, kirja panna. Ja kui sa seda tegema ei vaevu, siis tuleb keegi teine, kes selle töö ära teeb. Sest on lugusid, millest meile ei jää ridagi meelde, ja siis on lood, mis jäävad meid painama, nagu lapsepõlves nähtud veneaegsed õudusfilmid,” ütles ta samas.

Pean torkama siinkohal vahele, et minu arvates on parimad, kõige meeldejäävamad lood just need, mis on nii omanäolised ja lähtuvad nii tugevalt autori enda isikust, et neid ei oleks saanud panna kirja keegi teine. Ja selliseid romaane, mille autor võiks olla ka keegi teine, on maailmas juba piisavalt. Vaja on just rohkem autoriromaane, mitte lihtsalt hästi jutustatud lugusid.

“Ma olen mõelnud, et mis võiks olla kirjanduse roll praegu,” rääkis Aleksejev. “Võimalik, et üheks rolliks on anda eestlastele eneseuhkust ja eneseteadvust juurde. Sest et need lood, mis meil on, on väga erilised. Meil on olnud sajandeid orjaaeg, samamoodi on meil olnud sajandeid viikingiaeg. Me oleme ühe sajandi jooksul suutnud kätte võita iseseisvuse, selle uuesti maha mängida ja uuesti kätte võita. See kõik on väga tugev romaani aines.”

“Romaan on peen kunst,” märkis Aleksejev samas. “Romaan on kirjandusžanritest üks nõudlikumaid. See nõuab keeleannet, see nõuab fabuleerimisoskust, see nõuab karakteriloomet. Ja siis on veel vaja aega, teinekord aastakümneid. Ja siis on veel üks komponent, mille kohta Céline ütles, et see on teatud liiki väike muusika – une certaine petite musique. Kui tema käest küsiti, et mis siis romaanile selle viimase lihvi annab, siis ta ütles, et tegelikult on see väga lihtne, et see väike muusika tuleb üles leida ja stiili sisestada, ja ongi romaan valmis.”

II

Romaanivõistluse žürii esimees Jan Kaus alustas oma väikest sõnavõttu küsimusega: “Mis muudab romaanikunsti nõnda kütkestavaks, isegi veel 21. sajandi alguses, kiirete tempode ja lühisõnumite ajastul? Miks äratab romaan sageli teiste kirjandusžanrite kõrval aukartust? Kas mahukuse tõttu? On ju teada, et mahukus ei tee veel head romaani. Miski on alati veel. Kuidas portreteerida üht head romaani?”

“Milan Kundera on kirjutanud, et kõikide aegade kõik romaanid uurivad mina mõistatust,” meenutas Kaus. “Siingi võib peituda üks põhjus, miks romaanikunst on jätkuvalt kõnekas. Kuid samas pole raske väita, et luuletuski võib igati mõjusalt uurida mina mõistatust, või novell. Sellega seoses meenus üks hiljuti loetud lause Julio Cortázari romaanist “Keksumäng”. Tsiteerin: “Paljas fakt, et sa oled minust vasakul ja mina sinust paremal, teeb tegelikkusest vähemalt kaks tegelikkust.” Tsitaadi lõpp.”

“Justnimelt,” jätkas Kaus, “romaan uurib küll mina mõistatust, kuid teeb seda teatud kindlal viisil, kõrvutades üht mina teiste minadega, astudes mina seest välja, asudes ühtaegu mina sees ja kõrval. Heas romaanis kõlab reeglina paljude minade hääli. Romaanid uurivad mitme mina samaaegsuse mõistatust, häälte paljusust. Hääled ristuvad, põrkuvad, põimuvad ja lahknevad ning nende ristumiste, põrkumiste, põimumiste ja lahknemiste keelelisest kirjeldusest moodustubki muster, mida me oleme harjunud tähistama mõistega romaan. Sestap eeldab romaanikirjaniku positsioon just omamoodi positsioonitust, omaenda kindla positsiooni hülgamist, harjumatute, ootamatute, võõraste vaatenurkade omandamist.”

Jällegi veidi vaieldav postulaat. Vähemalt mulle on avaldanud kõige sügavamat mõju, jätnud kõige tugevama mulje just sellised romaanid, kus lugu antakse edasi valdavalt ühe minajutustaja vaatepunktist – nii, et ma saangi lugejana justkui selle tegelase sisse minna, näen tema pähe ega jää lihtsalt mingiks kõrvaltvaatajaks, kelle silme all sündmustik lahti rullitakse.

“Kui vaadata lähemalt 2017. aasta romaanivõistlust, siis täna auhindamisele tulevad käsikirjad paistsid just silma tahtega, võimega vaadata mina mõistatust erinevate, sageli vastandlike häälte kogumina, mitte vaid ühe mina seest,” ütles Kaus. “Peab tunnistama, et nii mõnigi võistlusel osalenud hea potentsiaaliga lugu takerdus autori suutmatusse iseendast lahti lasta.”

III

“Võib kindlalt öelda, et täna tunnustamisele tulevatest käsikirjadest kuuleme lähitulevikus korduvalt,” teatas žürii esimees. “Auhinnatud töödest kaks heidavad valgust Eesti lähiajaloole, ent mõlemad autorid on suutnud vältida tavapärasust nii ajalises plaanis kui ka tegevuskohtade valikul. Mõlemat käsikirja iseloomustab häälte paljusus ja oluliste teemade dramaatiline esitus. Võidutöös kääritab inimesi aeglane, ent vääramatu kättemaks, mis ühel hetkel hävitavalt plahvatab.”

“Teises auhinnalises loos saame elada kaasa sellele, kuidas armastus ei jaotu inimeste vahel kunagi ühtlaselt ja üheselt ning et hing on sama kõver ruum kui maailm,” lisas ta samas. “Kolmas auhinnatöö liigitub iseenesest hämara mõiste ulme alla, ent ennekõike võlus žüriid käsikirja autori peaaegu hooletu julgus fantaseerida ning sundida lugeja oma fantaasiamaailma ilma pikemate selgitusteta omaks võtma. Kaks äramärgitud tööd on haardelt ehk mõnevõrra kitsamad, kuid armastus on intensiivselt esitatuna alati kõnekas, leidku ta siis aset moodsas paneelilõhna ja positiivset ellusuhtumist tulvil kohvikus või ääretult intensiivse stiiliga jutustatud eht tartulikus armastuskolmnurgas.”

Esikoha pälvis Vahur Afanasjev käsikirjaga “Serafima ja Bogdan”. Žürii andis välja ka kaks teist kohta, mille vääriliseks hinnati Eva Koffi “Sinine mägi” ja Triinu Merese “Lihtsad valikud”. Lisaks märgiti ära Liisi Õunapuu ja Ustav-Esko Mikelsaare käsikirjad. Postimees tunnustas oma eripreemiaga Taavi Kangurit. Kokku saadeti võistlusele 67 tööd.

“Suur tänu, loomulikult, žüriile. Vägev töö! Mul oli paks raamat, lihtsalt selle lugemine juba oli tükk tööd,” ütles Afanasjev oma võidukõnes. “Kuidas see raamat tuli, kuidas see juhtus? Lugesin umbes 5-6 aastat tagasi järjest läbi “Kolmevalitsuse” ja Aleksei Tolstoi “Peeter Esimene” vene keeles. Ja tekkis see tunne, et Eesti on ikkagi nii kihvt maa küll, et ei pea olema nii, et ainult suurtel rahvastel on suured raamatud. Võib neid ikka juurde teha küll. Ja ei ole siin Eestis ka kõik need veel valmis tehtud.”

“Romaani kirjutamine on tõsine ja mõneti vaevarikas töö, aga ma siiski innustaksin kõiki,” lisas ta samas, “ma usun, et siia võistlusele tuli tegelikult väga palju väga häid töid. Kindlasti see valiku tegemine ei olnud nii lihtne. Ma arvan, et neid häid töid ja häid lugusid on veel ja veel. Ja tegelikult see, et praegu on üks kord romaanivõistlus lukku pandud – kohe varsti kuulutatakse järgmine välja. Kes pole jõudnud, asugu tööle. Mul läks viis aastat ja pidevalt tuli lihtsalt kirjutada.”

Image may be NSFW.
Clik here to view.

Mõne nädala eest Sakalas avaldatud intervjuus tunnistas lavastaja Ott Aardam, et Paavo Matsini romaani “Gogoli disko” lavale toomine on paras pähkel. “Usun, et klotsid lähevad lõplikult kokku esietenduseni jäänud aja jooksul,” lootis ta siis.

Käisime teatris teisipäeva õhtul, kolmandal etendusel, ja minu meelest ei olnud klotsid selleks ajaks veel paika saanud. Näitlejad andsid endast parima, nagu tavaliselt, aga sellest ei piisa, kui lavastus ise on nõrk.

Lavastuse parim koht oli selle lõpp, viimane minut, mis erines muidugi romaani omast (seal on see nii ulmeline, et seda olnuks sisuliselt võimatu lavale tuua) ja keeras peale sellise (enese)iroonilise vindi, milles võis näha ka omamoodi eneseõigustust nende vaatajate ees, kellele see tükk valmistas väikese pettumuse. Aitäh!

Näitlejad, nagu öeldud, andsid endast parima, aga üks põhjustest, miks see lavastus tööle ei hakanud, peitus samas kindlasti ka neis. Matsini loodud tegelased on ehtsad vene tüübid. Tema romaani lugedes jooksis silme eest läbi rida vanadest nõukogude komöödiatest tuntud näitlejaid (Juri Nikulin, Andrei Mironov jt.). Nüüd mängisid neid tegelasi eesti näitlejad, kes ei mõjunud neis rollides piisavalt usutavalt. Nad pidid kehastama venelasi, aga mõjusid lihtsalt mingisuguste tegelaste, mitte venelastena.

Kõige venelikumalt mõjus kummalisel kombel (ilmselt tänu võimsale parukale ja sensuaalsele olekule) baaridaam Katerina (Kadri Lepp), kes oli selles loos just ainuke eesti soost tegelane.

Kui selline nihestatus oli lavastaja teadlik valik, mis pidi lisama loole mitmekihilisust, siis jäi selles peituv iroonia minu meelest veidi liiga peeneks, vaatajatele peaaegu tabamatuks.

Suvelavastustena tuuakse tavaliselt välja kergeid jante, mille eesmärk on publikut naerutada. Tundus, et sama eesmärki oli peetud silmas ka antud juhul, kuid see jäi saavutamata. Tõsi, vaoshoitud turtsatusi ja mõminat kostus etenduse jooksul palju, aga ma ei kuulnud kordagi, et publik oleks laval (publik asus Ugala pöördlaval, mäng toimus selle ümber) südamest lõkerdanud. Ja oli väga palju selliseid kohti, mis olid ilmselt mõeldud publiku naerutamiseks, aga mitte keegi ei naernud.

Vahepeal mõtlesin, et kui vaatajad oleks purujommis, siis läheks see lavastus neile ehk paremini peale, tunduks naljakas, aga kaine peaga jättis külmaks, pani pigem lihtsalt õlgu kehitama. Võimalik, et see meeldiks ka Tujurikkuja fännidele, kelle jaoks maailma suurim nali on kahesõnaline: “Eesti huumor”. Nii halb see siiski ei olnud, et vaatajad vaheajal massiliselt lahkuma oleksid hakanud.

Väga palju oli nähtud vaeva lavakujundusega ja Ugala uusi tehnilisi võimalusi demonstreeriti nüüd kõvasti. Neid tasub vaatama minna, aga ainult sellest ei piisa. Tuleb kahjuks nõustuda ühe kriitikuga, kes märkis teatrist lahkudes: milline ruumi raiskamine!

Matsini “Gogoli disko” lavale toomine oli nii või teisiti riskantne ettevõtmine. Julgus seda teha väärib küll tunnustamist, aga tulemust ei saa kahjuks hinnata enamaks rahuldavast. Vaeva oli nähtud kõvasti, aga ma ei ole kindel, et dramatiseerija Ivar Põllu ja lavastaja Ott Aardam lõpuks isegi teadsid, mida nad täpselt teha tahtsid. Kuidagi sihituks jäi kogu see tõmblemine.

Image may be NSFW.
Clik here to view.Sirpa Kähkönen on soome kirjanik, õppinud ka ajalugu, kelle “Graniitmees” (tõlkinud Piret Saluri) räägib 1920-ndatel Nõukogude Liitu põgenenud Soome vasaknoorte elust uuel kodumaal, nende illusioonide purunemisest ja oma koha otsimisest võõras ühiskonnas.

Lugu algab aastast 1922, kui noor minajutustaja, kes saab uueks nimeks Klara, pageb koos oma mehega suuskadel Soomest: “Seljataha jäi see, mida nad nimetasid kodumaaks, see, mis keeras meile selja juba enne, kui meie temale selja keerasime.”

Suurema osa romaanist moodustabki Klara jutustus. Hiljem selgub, et ta pani selle kirja 1935. aastal, kui oli suremas, ning see konfiskeeriti lõpuks ühe tšekisti poolt, kes esineb selles alguses tsirkuseartistina.

Klara jutustusele on lisatud veel sadakond lehekülge teksti, kus tegevus jõuab viimaks välja 1937. aasta terrorini. Kui Klara jutustus moodustab küllaltki kompaktse terviku, siis romaani lõpuosa vajub veidi ära, laguneb kohati laiali ja jääb natuke venima, aga huvitav on seegi…

Mesimurak, tsirgukiri,
karu itk ja täheke,
teelehtlehed, kasetohud,
rannaliiva valendus.

See oli katkend ühest runost, “Tikkija laul”, mille Klara kirjutas üles Ingerimaal valgutuskäigul viibides. Kohtume sellega alles siis, kui tema abikaasa naisest järelejäänud pabereid öösel ühes tünnis põletab.

Kähkönen rääkis Postimehes ilmunud intervjuus, et tegi intensiivset uurimistööd ja valmistus selle raamatu kirjutamiseks kümme aastat. Lugedes on tõesti tunda, et autor on ennast tolle ajajärgu eluoluga põhjalikult kurssi viinud. Eriti jääb kõlama tänavalaste-teema, mis oli üleval juba enne 1937. aasta isatust (siinkohal soovitan lugeda ka Vladimir Amlinski raamatut “Õigeks mõistetud saab iga hetk…”, mis lahkab sarnaseid teemasid), aga ka minajutustaja eksistentsiaalsed mõtisklused, mis omandavad kohati kaunis poeetilisi vorme.

“…ootamatult tabas mind seesama tunne, mis oli mulle sageli tulnud ka lapsest peast: ma imestasin, kas see siin olen mina ja kas see on maailm, kus pean elama. Lapsena olin alati mõelnud, et tuleb minema saada, suuremasse kohta, linna. Ja siia see soov oli mind toonud.”

Romaani pealkiri, “Graniitmees”, viitab siiski ühele teisele tegelasele (“Nad kõndisid kevadistel õhtutel koos Galkiniga Peterburi tänavatel ja panid elavatest piltidest mõttes kokku loo, mille pealkirjaks pidi saama Graniitmees.”), jääb veidi kaugeks ja külmaks. Minu meelest sobinuks selleks paremini “Tikkija laul”, aga siis tulnuks kirjutada muidugi ka veidi teistsugune romaan.

Väikest katkendit saab lugeda selle lingi taga.

Image may be NSFW.
Clik here to view.“Gifted” 8/10

Meeldivate näitlejatega südamlik peredraama tõsistel teemadel. Mary on väike tüdruk, keda tema onu Frank kasvatab ühes kõrvalises väikelinnas. Mary ema oli andekas matemaatik, kuid sooritas enesetapu. Frank on asetanud õetütre keskkonda, kus ta võiks saada tavalise lapsepõlve, aga kui Mary kooli läheb, siis tuleb kohe välja ka tema erakordne andekus matemaatika valdkonnas. Välja ilmub vanaema Evelyn, kes tahab saata Mary erikooli, kasvatada teda tema võimetele vastavalt. Frank usub, et tema õde oleks soovinud oma tütrele teistsugust lapsepõlve.

Järgneb kohtulahing hooldusõiguse pärast, mis päädib kompromissiga anda tüdruk hoopis kasuperre, mis asub geograafiliselt justkui kahe vaenupoole vahel. See oli minu arvates kõnealuse loo kõige nõrgem koht. Ma ei ole selles vallas muidugi mingi asjatundja (võib ju olla, et kusagil Ameerikas on laste hooldusõiguse üle vaieldes tõesti sõlmitud selliseid kummalisi kompromisse), aga see tundus täiesti absurdne ja ebausutav. Muidu päris hea film.

Image may be NSFW.
Clik here to view.“Before I Fall” 7/10

Eelkõige teismelistele mõeldud müstiliste sugemetega draama. Samantha on umbes 17-aastane koolitüdruk, kes hukub ühel õhtul koos oma sõbrannadega inetuks läinud peolt lahkudes autoõnnetuses, kuid ärkab seejärel üles sama päeva hommikul, mäletades ise kõike, mis juhtus ehk juhtuma hakkab. See tsükkel tuleb tal läbida veel korduvalt. Ta saab elada seda päeva küll erinevalt, asju muuta, kuid lõpp on viimaks ikkagi pöördumatu. See film peaks ärgitama vaatajaid, eriti teismelisi, mõtlema selle üle, kuidas nad käituvad, kuidas nad tahavad teistele meelde jääda. Tegelaskujud on minu meelest küll kohati veidi liiga karikatuursed, kuid loo moraal kokkuvõttes positiivne ja tugev, just teismelistele sobilik.

Image may be NSFW.
Clik here to view.“The Last Word” 7/10

Dramaatiline komöödia, kus sarnaseid teemasid lahatakse veidi teises võtmes. Harriet on vana ärinaine, kes valmistub elust lahkuma, kuid on harjunud kõike kontrollima ning tahab enne veel kindlustada, et saab korraliku järelehüüde. Kohalikus ajalehes nende kirjutamisega tegelev noor ajakirjanik Anne saabki nii ülesandeks tema tuttavad läbi kammida, et see nende ütlustele tuginedes valmis teha, kuid ei kuule neilt tema kohta midagi head. Harriet asub tegutsema, et jätta endast maha parem mälestus. Selle käigus areneb naiste vahel omamoodi sõprus. Ka see film lõpeb surmaga.

Image may be NSFW.
Clik here to view.Prantsuse luuletaja, tõlkija, kriitik ja esseist Charles Baudelaire (1821-1867), kelle luulekogu “Kurja lilled” ilmus Loomingu Raamatukogus tema 100. surma-aastapäeva puhul 1967. aastal, esineb nüüd, mil tema surmast möödub peagi juba 150 aastat, eesti lugejate ees oma nö. osaluseksperimendi korras valminud traktaadiga hašiši ja oopiumi mõjust inimesele (prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Haljak). Lisaks on samas avaldatud “võrdlus veinist ja hašišist kui individuaalsuse mitmekordistamise vahendeist”.

Vikerkaare toimetaja Aro Velmet leidis, et “Kunstlikud paradiisid” on tegelikult poeem, kus “nagu luules ikka, on kirjutise objekt vaid pealispind”, ning see on lausa “geeniuse vääriline saavutus: kirjutada näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett, selle varjus aga lammutada kodanlikud väärtused pilbasteks ning ehitada üles uus, tõeliselt modernne moraalifilosoofia.”

Mina sellest küll nii suures vaimustuses ei ole. Baudelaire’i luuletused on kohati päris loetavad, aga see traktaat muutub sageli lihtsalt tüütuks heietamiseks, kuigi sisaldab tõesti ka kaunis poeetiliselt kõlavaid kohti, näiteks:

“Kuid järgmine päev! Kohutav järgmine päev! Kõik jõuetud, kurnatud organid, pingul närvid, pealetikkuvad nutuhood ja võimetus ühele tööle keskenduda annavad teile julmalt märku, et mängisite keelatud mängu. Eelmise päeva valgustatusest ilma jäetud närune loomus on ise nagu pidusöömaaja jäänused. Eelkõige on löögi all tahe, väärtuslikeim vaimuomadustest. Öeldakse, ja see on peaaegu tõsi, et aine ei põhjusta ühtki füüsilist vaevust, vähemasti mitte ühtki tõsist vaevust. Kuid kas võib väita, et teovõimetu mees, kes suudab üksnes uneleda, on tõepoolest heas vormis, olgugi et tema ihuliikmed kenasti töötavad?”

Mind veidi häirib see, et Baudelaire rõhutab korduvalt füüsiliste vaevuste puudumist. Lugejatele võib jääda sellest ekslik mulje, et nii ongi. Võis ju tõesti olla, et pidevas narkojoobes viibides tundis ta ise ainult tahtejõu nõrgenemist, aga meile on teada, et see lugu lõppes tema puhul ränga rabanduse ja halvatusega. Võib siis nähtavasti öelda, et tahtejõud jättis teda lõpuks täiesti maha.

Baudelaire rõhutab samas tabavalt, et meelemürgid ei ava indiviidile midagi peale tema enda ja inimesed võivad küll kujutleda, et “hašiš annab või vähemasti suurendab geniaalsust, kuid nad unustavad, et hašiši loomuses on vähendada tahtejõudu ja sedasi kingib ta ühest küljest juurde seda, mida teisalt võtab, andes meile kujutlusvõime, mida kasutada pole võimalik.”

Minu meelest ei ole see üksnes näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett. Baudelaire hoiatab nende eest päriselt, kiites seejuures täiesti otsesõnu ka keelupoliitikat. “Mitte ükski mõistlik riik ei suuda püsima jääda, kui seal pruugitakse hašišit,” leiab ta oma kogemustele tuginedes. “Kui mõne valitsuse huvides oleks valitsetavaid kõlbeliselt rikkuda, siis ei tarvitseks tal teha muud, kui julgustada neid hašišit pruukima.”

Ma ei tea. Võib-olla paistab see mingist “modernse moraalifilosoofia” vaatepunktist tõesti kuidagi teisiti ning ma tuginen liigselt nendele kodanlikele väärtustele, millest mõni on teinud endale klassikalise õlgmehikese, aga mulle tundusid need hoiatused küll päris siirad. Lihtsalt tekst muutus kohati liiga venivaks.

Kuna ma olen mitteluuletaja, siis olen kirjutanud luuletusi peamiselt teadmata põhjusel ehk oma lõbuks (see tähendab: lihtsalt selle pärast, et olen inimene), aga nüüd sai osa neist koondatud luulekoguks “Stereofooniline vaikus: luuletusi aastaist 1995-2002”, mille väljaandmiseks praegu Hooandja kaudu toetust kogun.

Võib juhtuda, et ainus viis selle luulekogu hankimiseks ongi toetada selle väljaandmist, sest ei ole kindel, et seda hiljem kusagilt osta saab. Teine võimalus on jagada ühte Facebookis tehtud postitust ja jääda lootma õnne peale, sest kavatsen loosida välja ühe luulekogu iga kümne jagaja kohta (seda muidugi üksnes juhul, kui Hooandja kaudu vajalik toetus kokku tuleb).

See luulekogu on pühendatud neile, keda enam ei ole, sealhulgas mulle endale – tehtud valik võinuks ilmuda enam-vähem samal kujul juba 15 aastat tagasi, kui ma olin 21-aastane, sest uuemaid luuletusi selles ei ole. Mõnda teksti olen küll veidi kohendanud ka hiljem, nüüd luulekogu toimetamise käigus, aga suuri muudatusi ei ole neis teinud.

Need luuletused peegeldavad minu toonaseid otsinguid, väljendavad toonaseid mõtteid ja tundeid, salvestavad hetki möödunud ajast. Ma küll ei tea, kui hästi suudavad need kõnetada nüüd neid, kellel ei ole nendega seotud mingeid nostalgilisi mälestusi, kuid loodetavasti on neist võimalik enda jaoks siiski midagi leida.

Oma vanu luuletusi üle lugedes avastasin, et neis leidub palju siirust, aga ka teravmeelitsemist, irooniat ja sarkasmi, mis on noorukitele sageli omane. Teistele võib see kohati tabamata jääda, sest trükitud tekst ei suuda anda alati edasi seda tooni, millega miskit on mõeldud. Mõnda asja võidakse mõista hoopis teisiti kui mina seda mõtlesin.

Nii mõnegi teksti puhul võib tekkida ka küsimus, kas sellist pahna maksab üldse avaldada. Leidsin, et objektiivsuse huvides on need kõik seal omal kohal. Need annavad esindusliku läbilõike minu toonasest luuleloomingust. Tegelikult saigi sinna pandud pea kõik eestikeelsed luuletused, mis mul sellest ajast on säilinud. Kokku umbes 70-80 teksti.

Kuna mul ei ole vähimatki ettekujutust, kas või kui suurt huvi selle raamatukese vastu võidakse tunda, siis otsustasin anda selle välja suhteliselt väikeses tiraažis (200-250 eksemplari) ja koguda Hooandja kaudu nüüd nö. ettetellijaid. Kas ilmub ka järgmine kogu, mis sisaldab luuletusi aastaist 2003-2017, see sõltub sellest, kuidas läheb käesoleval projektil.

Ei ole ju mõtet lasta trükkida raamatuid lihtsalt selleks, et need hiljem endal kusagil toanurgas kastis seisaksid ja tolmuksid. Või siis niisama laiali jagamiseks inimestele, kes need ehk küll viisakalt tänusõnadega vastu võtavad, kuid pärast võib-olla kordagi ei ava. Maailm on juba niigi täis raamatuid, mida keegi ei loe.

Image may be NSFW.
Clik here to view.Tallinnas sündinud ja kasvanud Alfred Rosenberg (1893-1946) oli üks kummaline mees. Kriitikute sõnul ei voolanud temas endas tegelikult tilkagi saksa verd, kuid sellele vaatamata sai temast üks saksa natsionaalsotsialistide juhtivaid ideolooge, kurikuulus rassiteoreetik, kelle tuline antisemitism aitas ilmselt valmistada ette sobivat pinnast holokausti toimumiseks. Teise maailmasõja ajal sai temast Saksamaa poolt okupeeritud idaalade (Balti riigid, Valgevene ja Ukraina) riigiminister, kelle vastutusalas toimus ka juutide massiline hukkamine.

Nürnbergi protsessil mõisteti Rosenberg süüdi kõigis neljas punktis, mis seal kohtualuste vastu tõstatati: osavõtt vandenõust kuritegude sooritamiseks rahu vastu; ründesõdade kavandamine, algatamine ja toetamine; sõjakuritegude ning lihtsalt inimsusvastaste kuritegude sooritamine. Ta ise süüd omaks ei võtnud, vaid koguni eitas, et oli teadlik juutide massilisest tapmisest. Rosenberg väitis, et tema ei pidanud juudiküsimuse lahendamise all silmas sellist lõpplahendust. Kuid sellele vaatamata mõisteti ta 1946. aastal sõjasüüdlasena surma ja poodi üles.

Kõnealuse raamatu tagakaanelt võib lugeda, et Rosenberg oli üks vähestest juhtivatest natsidest, kes pidas sel ajal päevikut. See leiti sõja lõpul ühest Baieri lossist, kuid läks Nürnbergi protsessi ajal arusaamatul kombel kaotsi. Päevik ilmus uuesti välja 2001. aastal, kui seda pakuti miljoni dollari eest müüa USA holokaustimuuseumile (selle kättesaamiseks kulus veel tosin aastat). “Kurjuse päevik” olevat “ühtaegu ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest Rosenbergi silme läbi ning detektiivilugu selle ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest.”

Minu meelest on selline kokkuvõte veidi eksitav. See raamat on tõesti ühtaegu nii detektiivilugu ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest kui ka ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest, kuid mitte “Rosenbergi silme läbi”. Seda päevikut, mille abil Wittman ja Kinney oma raamatut müüvad, on kasutatud selles tegelikult suhteliselt vähe. Üsna hea, kergesti loetav, kuigi ameeriklastele omaselt veidi sensatsioonimaiguline ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest antakse siin siiski hilisemate ajaloouurijate, mitte Rosenbergi silme läbi.

Rosenberg on üks selle jutustuse peategelastest, kuid mitte ainus. Teine võtmetegelane, kelle ümber lugu kootakse, on Robert Kempner (1899-1993), juudi päritolu Saksa jurist, kes üritas saavutada 1930-ndatel Preisi siseministeeriumi õigusnõunikuna Hitleri vastutusele võtmist ja natsipartei keelustamist. 1935. aastal oli ta sunnitud kodumaalt lahkuma, kuid kümme aastat hiljem naasis ta sinna ameeriklaste teenistuses, osaledes nende süüdistusmeeskonnas Nürnbergi protsessil. Tema oligi siis see, kes Rosenbergi päeviku kõrvale toimetas.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et Rosenbergi päevikut kasutati Nürnbergi protsessil tõendusmaterjalina, ja seest võib lugeda, et sellele viidati tema esimesel ülekuulamisel, aga ka seda, et kui seda päevikut tahtsid kasutada tõendusmaterjalina Rosenbergi kaitsjad, siis ei suudetud seda enam leida. See võinuks ju olla põnev intriig, millele raamat üles ehitatakse. Seda enam, et toodud katked päevikust toetavad kohati Rosenbergi poolt Nürnbergi protsessil räägitut. Näiteks selles osas, mis puudutab tema vähest mõju idaalade riigiministrina ning soovi kohalikud rahvad sakslate poole võita, mitte kohelda neid nii brutaalselt, vaid võimaldada neile suuremat iseseisvust. Antud juhul on mindud aga teist teed.

Wittman tunnistas ajalehele New York Times, et selles päevikus ei ole ühtegi kohta, kus Rosenberg või Hitler ütleks, et juudid tuleb hävitada (räägitakse sellest, et nad tuleb Euroopast välja viia), kuid suur osa raamatust on pühendatud siiski sellele, et jutustada just juutide tagakiusamise ja hävitamise lugu.

Päevik ise on nüüd vabalt loetav USA holokaustimuuseumi veebilehel. Seal on avaldatud 425 lahtist lehte märkmetega aastaist 1936-1944, kuigi raamatus mainitakse vahepeal, et see võtab enda alla 500 lehekülge ja hõlmab kümmet aastat (alates 1934. aasta maist). Kuhu nüüd osa päevikust kadus või miks ei ole seda avalikustatud täielikult, seda ei ole kahjuks peetud vajalikuks selgitada.

Kempner olla aastaid hiljem leidnud, et Nürnbergi protsess toimus vähemalt aasta aega liiga vara ja pärast seda ilmnenud tõendite valguses ei oleks Rosenbergi surma mõistetud, aga seda kõnealuses raamatus, mis kannab inglise keeles veelgi kurjakuulatavamat pealkirja (“The Devil’s Diary: Alfred Rosenberg and the Stolen Secrets of the Third Reich”), muidugi ei mainita.

Tuleb märkida, et see raamat on küll varustatud registriga, kuid see on äärmiselt ebatäielik (Kempner on sealt täiesti välja jäänud ning Rosenbergi ja teiste puhul ei ole toodud ära kaugeltki kõiki lehekülgi, kus neist juttu). Kui on tahtmine hiljem midagi üles leida, siis tasub selle kohta ise lugemise ajal eraldi märkmeid teha.

Image may be NSFW.
Clik here to view.* Arnold Unt, kes võttis 2007. aastal osa Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimistöödest ning koostas sellest arheoloogiafirma aruande, kirjutab antud problemaatikast. Üldiselt huvitav artikkel, kuid kohati häirib autori veidi üleolev toon.

Nagu näiteks: “Sedakorda möödus kümme aastat Tallinnas Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimisest ja sündmusele nime andnud monumendi teisaldamisest. Kuigi otsingusõnaga “pronkssõdur” saab internetist viiteid eesti-, inglise- ja venekeelsetele artiklitele kokku umbes 22 miljonit, pole viimase kümne aasta jooksul Tõnismäe sõjahaua kohta midagi asjalikku kirjutatud.”

Paistab, et oma kitsast professionaalsest vaatepunktist lähtudes ületähtsustab ta pronkssõduri kriisi puhul ekshumeerimise rolli. See monumentaalne konflikt tulenes ju hoopis muust ja võinuks puhkeda isegi siis, kui sinna olnuks maetud lihtsalt kastid saepuruga. Küsimus oli monumendis ja sellele omistatud tähendustes, mitte sõjahaudades.

* Martin Mölder kirjutab pikemalt Eesti kodanike liberaalsest ja konservatiivsest enesemääratlusest ning hoiakutest 2016. ja 2017. aastal, tuginedes juba palju kriitikat pälvinud uuringutele, kus paluti inimestel hinnata muu hulgas “homoseksuaalsuse õigustatust” (kümne punkti skaalal). Nagu mis mõttes, eks ole?

Eks see metoodika ja küsimuste sõnastus veidi küsitavad olid, aga laias plaanis võib ilmselt nõustuda järeldusega, et kodanike hoiakud on Eestis üldiselt küllaltki konservatiivsed, isegi kui nad ennast ise konservatiividena ei määratle, järjekindlaid liberaale on vähe.

* Toomas Kiho segab luuletuses “Eha” kokku uusi sõnu vanadel viisidel (“On jälle aeg / end koogutada / ja võtta kanda põlissüü.”), luues satiirilise hümni (“Me Liidu rahvaste ja riike seas / sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!”), millega naeruvääristab Rail Balticu jüngrite eurousku, kuid selle laulu refrään on kurb (“On eha, / pole midagi teha.”).

* Toivo Meikar on kirjutanud väga hea, põhjaliku artikli teemal “Sajand riikliku metsatööstuse algusest Eestis”, kus vaatleb lähemalt aastaid 1915-1922, mil maailmasõja mõjul kutsuti ellu riiklikud küttekomiteed. Tuleb välja, et näiteks 1917. aasta algul oli ehitusvalitsusel kasutada kokku 10 tuhat raietöölist ja paartuhat hobusemeest. Pärast sõda vajadus riikliku metsatööstuse järele sellisel kujul kadus, kuid 1930-ndatel võeti üleilmse majanduskriisi mõjul taas suund riikliku metsatööstuse arendamisele. Nii et 1940. aastaks langes selle arvele juba 80% ülestöötatud metsast.

Eks võib ju selleski näha omamoodi väikest ettevalmistust nii 1917. aasta oktoobrirevolutsioonile Venemaal kui ka 1940. aasta juunipöördele Eestis: muutused ühiskonna majanduslikus struktuuris olid suures osas juba toimunud – järgnesid murrangud, mis muutsid ka selle poliitilist pealisehitist, viies edasi juba alustatud teel.

* Toivo Hinrikus ja Ain Raal kirjutavad Eesti esimesest ja viimasest farmakopöast. Mõiste tuleb kreekakeelsetest sõnadest pharmakon (ravim) ja poieō (teen). “Farmakopöa on ravimite koostisse kuuluvatele toimeainetele, aibiainetele ja droogidele esitatavate kvaliteedinõuete ning nende määramise eeskirjade kogumik, mille eesmärk on tagada ravimpreparaatide kvaliteet ja ohutus.”

Eesti farmakopöa ilmus trükist 1937. aasta jaanuaris. Tol ajal kehtis maailmas kõigest 26 farmakopöad, riiklike kõrval ka Euroopa ja Skandinaavia omad. Lätis valmis see 1940. aastaks. Vahepeal võeti siin kasutusele nõukogude farmakopöa, nüüd kehtib ingliskeelne Euroopa farmakopöa.

“Farmakopöal on seaduse jõud ja selles kehtestatud nõudeid on kohustatud täitma kõik ravimitootjad, valitsusasutused (ravimiametid), teadusasutused ja isikud, kes toodavad ja säilitavad ravimeid või kontrollivad nende kvaliteeti Euroopas,” kirjutavad Hinrikus ja Raal. Eestil on nüüd õigus teha ettepanekuid ja edastada oma ekspertide arvamusi Euroopa farmakopöa komisjonile, kuid omaette farmakopöa järele enam vajadust ei nähta. “Seegi on märk üleilmastumisest.”

* Avaldatud on mõned Jürgen Rooste luuletused (“usun eneseunustuseni sellesse et iga mu luuletus ja tegu muudabki maailmas midagi suurt ja olulist” – toodud näide on pärit tekstist pealkirjaga “Kas ma kunagi enam”).

* Päris huvitav lugemine on ka Frederic Jamesoni essee “Metakommentaar” (tõlkinud Indrek Ojam), mis on varustatud tõlkija põhjaliku kommentaariga. Väikene stiilinäide: “Koos subjekti ehk vaatepunkti moodustanud teadvuse lagunemisega kaotab romaan oma tegevus- ja karakteriühtsuse ning saab millekski, mida tunneme loo-vaba romaanina, ja selle justkui sisuta romaani puhul naaseb tõlgendamisküsimus uue teravusega.”

* Muusikateadlane Maris Kirme arvustab 2015. aastal ilmunud paksu kogumikku “Eesti puhkpillibibliograafia 1856-2012: Orkestrid ja ansamblid”, mis sisaldab 6050 kirjet ja hulga registreid. Ta toob välja rea puudusi ja küsitavusi, kuid leiab lõpetuseks, et see on siiski “omamoodi monument meie puhkpillimuusikale, mis sest, et väikeste mõradega.”

* Järjejutuna lähevad edasi Abu Yusufi ja Galileo Galilei klassikalised tööd.

Luuletustega esinevad Enn Lillemets, Leelo Tungal, Piret Bristol, Carolina Pihelgas, Anneli Tõevere, Hando Põldmäe, Asta Põldmäe ja Thavet Atlas. Tungal kirjutab (luuletuses nimega “Kaasaeglane”):

Ta astub sinust üle, sinust läbi –
tal sellest mitte midagi ei ole:
ei ehmumist, ei jahmumist, ei häbi,
sest aeg on selline,
et aega lihtsalt pole.

Poetessi juubeli puhul (22. juunil sai ta 70-aastaseks) on Ilona Martson teinud temaga pika intervjuu, kus Tungal ütleb muu hulgas järgmist: “Mina võtan väga südamesse ja põen, ja natuke nutan ka, kui omaette olen – näiteks siis, kui minu raamatu kohta mõni kuri arvustus ilmub. Sellepärast ehk julgengi rohkem kirjutada lastele kui täiskasvanutele.”

Mind võib vabalt kritiseerida

Mina, hoopis vastupidiselt, ootan juba kannatamatult, et selle peagi ilmuva luulekogu kohta, mille väljaandmiseks praegu viimaseid päevi Hooandja kaudu toetust kogun, ilmuks mõni kuri arvustus, mis võimaldaks mul kriitikuga diskussiooni laskuda, ennast kuidagi õigustada või midagi selgitada, võib-olla isegi mõne terava tähelepanekuga nõustuda.

Aga, jah, kuna osad loomeinimesed on nii tundlikud, et kriitika läheb neile valusalt hinge, siis ei teagi hästi, kas millegi kohta ise midagi väga teravat öelda ehk kirjutada maksab. Pärast tuleb järsku välja (või õigemini: jääb teada saamata), et keegi on mõne minu ettevaatamatult pillatud läbimõtlemata märkuse pärast midagi tegemata jätnud. Ja see oleks küll väga halb, üldsegi mitte hea.

Image may be NSFW.
Clik here to view.Tungla ainetel esinevad sõnavõttudega veel Ivo Linna, Berk Vaher ja Linnar Priimägi.

Proosatekste pakuvad Livia Ulman, Reet Kudu, Raido Õis ja Jan Kaus, kes kirjutab: “Sellest hoolimata, et mulle meeldib kirja panna mõtisklusi, mille eesmärk on heita olemisele mingitki valgust, on selgemast selge – ma ei oska elada. Mõnikord on tunne, et pole mõtet püüdagi.” Sarnane pessimistlik meeleolu vaatab vastu ka teiste eelnimetatud autorite töödest.

Samuti on tavapärasest süngem Toomas Kalli mõtteharjutus teemal, kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid, kus Kall jõuab Maimu Bergi matkides selleni, et Joosep Tootsist saab “Stalini toore karakteri leebem põhjamaine variant”.

Aapo Pukk on lasknud avaldada “Isa portree”, mis on peen ja tundlik, mõtlemapanev, aga samas jällegi… ka valus.

Mugavuspoliitik ajab taas jama

Mugavuspoliitik Andres Herkel heietab kokku kohutava segapudru, mille peale siiski ei saa jätta kurjalt märkimata: milleks on vaja avaldada sellist asjatundmatut jama, kus žongleeritakse autoriteetsel toonil teemadega, mida autor tegelikult ei valda?

Näiteks kuulutab Herkel hoogsalt: “Macroni loosung Ni de droite, ni de gauche – ei parem ega vasak – kõneleb veel ühe lõpu võimalikkusest. See on traditsioonilise parem- ja vasakpoolsuse lõpp. Rohkem kui kaks sajandit tagasi võeti need mõisted Prantsusmaa parlamendis kasutusele selle järgi, millised jõud juhataja poolt vaadates kummale käele jäid. Nüüd aga tõuseb noorusliku puhanguna esile mees, kelle sõnum on see vastandus lihtsalt lammutada.”

Jumal hoidku! Paistab, et Herkel on küll teadlik sellest, kust mõisted parem- ja vasakpoolsus pärinevad, kuid täielik võhik kaasaja Prantsusmaa poliitikaelu teemadel ega ole seetõttu kuulnud üldse mitte midagi tsentristlikust traditsioonist, mida esindas presidendina ka Valéry Giscard d’Estaing, kes oli ametis aastatel 1974-1981, ning pakkus sel sajandil varem juba kolmel korral presidendivalimistel François Bayrou, kelle toetusbaasi, võrgustikud ja ka loosungid Macron nüüd lihtsalt üle võttis, kusjuures tsentristide eesmärgiks on mitte parem-vasak jaotuse “lammutamine”, nagu Herkel väidab, vaid nende pooluste ühendamine, valitsemine keskelt.

Meenus, kuidas sama mees kuulutas 2008. aastal, kui Barack Obama valiti USA presidendiks, et Prantsuse ühiskond ei ole millekski selliseks valmis, sest “kuigi Pariisi ja ka väiksemate linnade tänavapildis on mustanahalisi rohkesti, pole ma kohanud ühtegi Prantsusmaa valitsuse, Rahvusassamblee või Senati liiget, kes oleks niisama tõmmu, kui on Obama”, kuigi just samal ajal kuulus Prantsusmaal konservatiivide valitsusse Obamast märgatavalt tumedama nahavärviga Rama Yade ja parlamendivalimistel oli mustanahalisi kandidaate isegi Rahvusrindel, aga selline on Eesti “ekspert-poliitikute” tase, mis parata. Lihtsalt kahju kodanikest, kes sellist pseudointellektuaalset jura taluma peavad.

Arvustused valmistasid pettumuse

Margus Ott arvustab Aare Pilve luulekogu “Kui vihm saab läbi. Mälestusi ühest ajastust (2007-2015)”, aga ma ei suutnud seda arvustust pikalt lugeda, toon siin ühe suvalise stiilinäite: “Kõik eespool mainitud aspektid töötlevad ka subjekti: meenutuses endaga kontaktis olemine, mis toob subjekti kokku tema olemise teatava jõuga; tajumises oma teiste jõudude nüansseerimine; unenäos ülessulamine, mittemeetriliseks muutumine; aja neljandas aspektis lendumine.” Selline hookus-pookus.

Maarja Kangro arvustus Mihkel Muti romaanile “Eesti ümberlõikaja” oli õnneks loetavam. Tema sõnul ei ole tegu “mitte niivõrd iroonilise, kuivõrd karikatuuriraamatuga”, aga Muti pildid on “sageli nii ülekarikeeritud, et muutuvad kuivaks.” Ei tekitanud tahtmist seda raamatut lugeda.

Kaupo Meieli arvustus Urmas Vadi “Neverlandi” kohta andis juba pealkirjas mõista, et tegemist on mingi peenisejuraga. Selle peale hüppasin kohe viimase lõigu juurde, mis lõpeb sõnadega: “Hoia kõva, Urmas!” Meieli sõnul võib “Neverland” olla “lõbustav, ehk isegi huumoriküllane romaan, aga jätab ometi hinge lootusetuse.” Ma vist ei taha seda lugeda.

Peeter Helme märgib, et I. V. vanglaromaan “Aedniku päevik” oleks vajanud “veel ühte, kahte või lausa kolme toimetamis- ja lühendamiskuuri, ent täidetud on paar olulist eeltingimust: autor teab, millest ta räägib, ja…”

Lühidalt: ise võiks neist lugeda ehk Pilve luulekogu, kui see kusagilt kätte puutub, kuigi just selle kohta kirjutatud arvustus oli minu meelest küllaltki loetamatus stiilis, vähemalt kohati.

Vaapo Vaherilt on pikem, päris huvitav käsitlus Ernst Enno elust, loomingust ning selle retseptsioonist. Toob muu hulgas välja, kuidas mõningad kriitikud, näiteks Suits ja Tuglas, teda maatasa üritasid teha. Noh, vähemalt panid tähele, võinuks ju ka lihtsalt maha vaikida.

Lugesin veel Peeter Oleski kirjutist Peeter Tulvistest, Tartust ja psühholoogiast. “Ma ei saa lõpetada käesolevaid ridu tõdemusega, et niisugune professor Peeter Tulviste oli. Ta oli märksa suurem kui mõni lehekülg tema mälestuseks. Mis on selle suuruse mõõduks? Töö ja tulemused,” kirjutab Olesk lõpetuseks. Sama võib öelda ka Loomingu kõnealuse numbri kohta: see on märksa suurem kui vaid minu kokkuvõte. Kel huvi, see lugegu ise!

Image may be NSFW.
Clik here to view.Vikerkaare selle numbri teemadeks on vene diasporaa, emigratsioon, lähivälismaa.

Otsa teeb lahti Igor Severjanini (1887-1941) Toilas kirjutatud “Õnne poees” (1915) Jaan Unduski tõlkes, millele järgneb tõlkija kirjutis Severjanini loomingulistest suhetest Eesti ja siurulaste, eelkõige Henrik Visnapuuga.

Seejärel tuleb Ivan Narodny (1869-1953) “Tehismees” (ilmunud 1912. aastal Ameerikas) Triinu Pakki tõlkes (hea, humoorikas lugu), mida saadab Toivo Kitveli kirjutis antud nime all esinenud Jaan Sibulast endast.

1984. aastal Leedus sündinud Taissija Orali viis luuletust Maarja Kangro tõlkes, autorit tutvustab Igor Kotjuh.

Kotjuhi enda luuleproosat Aare Pilve tõlkes. Andrei Ivanovi “Klaasitükike” Veronika Einbergi tõlkes.

Sergei Zavjalovi (sünd. 1958) “Nõukogude kantaadid” Aare Pilve tõlkes, koos tõlkija saatesõna ja kommentaaridega. Tagapool tuleb veel Pilve intervjuu Zavjaloviga, mis on minu meelest märksa huvitavam kui need tekstid, mis tema loomingut siin esindavad.

Kevin M. F. Platti essee “Vene kultuuri hääled Balti lähivälismaal”, millele kajavad samas vastu Pille-Riin Larm, Boris Veizenen ja Sergei Moreino. Viimane torkab irooniliselt: “Ja tõlgibki siis ameerika poiss (professor!) vene keelest ja püüab meie kohta (meile?) midagi öelda.” Konkreetsemalt: Platti tekstidel “on oma sisemine loogika; isegi kui ta kirjutab ilmselget jama, nagu et “Vabavärss mõjub harilikult alati vene kõrvale omamoodi šokeerivalt”, meeldib mulle mõelda, et talle meeldib nõnda mõelda. Mind ei ärrita, et ta kirjutab, nagu oleks tal piisav teadmistevaru teema kohta, sest juba esimestest ridadest ma kuulen: he travels light.” Kohati räägivad autorid üksteisest täiesti mööda, kuid sellegi poolest huvitav mõttevahetus. Sellist vormi, kus kellegi esseele järgnevad teiste pikemad kommentaarid, võiks ehk rohkemgi kasutada.

Mart Niineste mälestuskildude kogumit “Eesti rock ja vene rock: plahvatuslik paralleelajalugu” asusin lugema kerge eelarvamusega, mille on tekitanud tema viimase aja enesekordustesse kalduvad heietused, kuid see osutus üldse kõige sisukamaks ja huvitavamaks Niineste sulest pärinevaks tekstiks, mida ma olen kunagi lugenud.

Liisa Kaljula “Sots-art – Ida-Euroopa poliitiline pop” oli samuti päris huvitav.

Kunstiloo rubriigis teeb Elnara Taidre juttu Alexei Gordinist, nõukogudejärgse kunstniku seiklustest kapitalistlikus maailmas. Ühtlasi on avaldatud ajakirja kaanel ja sees reprosid Gordini töödest.

Lõpetuseks Jaan Puhveli lühike kirjutis, kus ta kuulutab Jakob Georg von Bergi (1760-1844) “Eestimaa priiuse mahavaikitud võtmekujuks”. Berg heideti 1821. aastal Eestimaa rüütelkonnast välja, süüdistatuna 80 tuhande rubla ärandamises. Enda kaitsmisest ta loobus, väites, et kasutas seda raha puhtalt Eestimaa hüvanguks. Puhvel arvab, et Berg maksis selle altkäemaksuna Venemaa siseministeeriumi tagurlikule juhile, et saada tema heakskiit orjuse lõpetamisele Eestimaa kubermangus.

Image may be NSFW.
Clik here to view.Luuletustega esinevad:

* Laura Oras (kui vihma sajab, on lompides kellegi silmad)

* Gerda-Liis Palmiste (oh ema, / ma mäletan su vesiseid / suppe)

* Elisabeth Kaukonen (ma olen su vesi, / su silmavesi, su vann, su vaas, jõesäng, oaas)

* Mari-Liis Müürsepp (kõige hullem / mis ühe tüdrukuga juhtuda võib / on sattuda kellegi luuletusse)

* Kristel Birgit Potsepp (ma ei taha enam olla muusa / tahan mehi armastusega tappa)

* Kaarel Mihk (kui sa esimest korda / kuulsid esmamulje olulisusest / siis mis mulje sulle sest jäi?)

* Sven Kütt (muigasid / lugedes mu silmi)

* Marianne Lind (suve algus / vana raamat / pööningu kopitanud lõhn)

* Mari Paberit (on kõiki oma loorbereid väärt)

* Tiina Veikat (purunev klaas / on meie sõneleva koreograafia / oluline meeleline atribuut)

Andris Feldmanis astub üles novelliga “Isa nägu”, Rauno Alliksaar kolme lühipala ja Hans Alla ühe veidi pikemaga. Kõik küll täiesti loetavad, kuid mitte sellised, mis kauaks meelde jäävad. Samas on avaldatud Kristjan Haljaku “Päevikumärkmed”, mis kujutavad endast pigem paroodiat nimetatud žanrist (palun väga vabandust, kui see ei olnud nii mõeldud). Lisaks veel Amie Barrodale “Kaitseinglid” (inglise keelest tõlkinud Marianne Lind).

Helena Läks on teinud pika intervjuu Berit Kaschaniga, kellelt ilmus läinud aasta lõpus esimene luulekogu “Ma naeran magades”. Küsimusele, kuidas ta ise raamatuga rahule jäi, vastab Kaschan: “Sellega, kuidas ta välja näeb, olen väga rahul. Sisu puhul ma teadsin, et hetke, mil täiesti rahule jään, ei tulegi, ja raamat tuleb ühel hetkel lihtsalt lahti lasta.”

Rauno Alliksaar arvustab Tõnis Tootseni raamatut “Esimene päev”, mis on pälvinud palju meediatähelepanu omapärase vormistusega. “Paraku ei ole sisu sugugi tingimata niivõrd vaimustav,” leiab Alliksaar. “Hõlmamisambitsioon ja üksikasjalikkus on viinud olukorrani, kus tervikuna paistab silma vaid detailide summa ning seda mitte millegi uudsena.”

Anette Helene Vijar kirjutab Loore Sundja ja Else Lagerspetzi teosest “Notes, Memories, and Fictional Accounts of the Published Works”, mis valmis EKA graafilise disaini eriala lõputööna. Ma enam ei mäleta, kas see oli väljas ka sellel lõputööde näitusel, mida sai läinud aastal vaatamas käidud, aga loetud artikkel tekitas vastupandamatu tahtmise lugeda ka seda raamatut. Peab vist ostma.

Hele-Mai Viiksaar arvustab Mudlumi jutukogu “Linnu silmad”. “Lugeja, kes otsib teost, mille käest ära panemine osutub enne läbisaamist võimatuks ning kus pinge on pidevas haripunktis, peaks mujale vaatama, sest “Linnu silmade” lugemine on pigem aeglane lugemine,” selgitab Viiksaar. “See meenutab fotode vaatamist: avad albumi suvalisest kohast, mõne pildi puhul jääd pikalt vaatama ja meenutama, mõne puhul lased vaid silmadega üle. Mõned jäädvustused on aga sellised, mida vaatad ikka ja jälle, et uusi detaile avastada.”

Daniel Tamm on võtnud vaatluse alla Liisa Nurme debüütromaani “Kolgas”. Kui arvestada, et autor oli raamatu ilmumise ajal alles 15-aastane, siis ei ole üllatav, et kriitik saab heita sellele ette sügavuse puudumist ja allteksti pinnapealsust. Kokkuvõtteks teatab ta aga siiski: “Ehkki “Kolgas” on nii vormi kui sisu poolest võrdlemisi õhuke raamat, annab see sellegipoolest aimu Liisa Nurme potentsiaalist. Teose struktuur on hõre, süžee kulunud, aga ei saa salata autori suurepärast sõnaseadmisoskust.”

Hanna Linda Korp lahkab essees, mille aluseks on Eesti Kirjanduse Seltsi ülevaatekoosolekul peetud ettekanne, kodumaise luulekriitika seisu, leides, et pahatihti on arvustuste näol tegemist vaid ümberjutustustega, väga harva jõutakse konkreetsete luuletekstide analüüsimiseni.

Nojah, eks sageli seab ilmselt omad piirid ka arvustusele eraldatud tähemärkide arv ja see aeg, mida on võimalik loetu lahkamise peale kulutada. Nii saavadki arvustustest enamasti sisuliselt rohkem tutvustused. Näiteks mina olen ju kah lihtsalt raamatututvustaja, mitte kriitik. Ja ühtlasi siis ka ajakirjade tutvustaja, nagu käesolev postitus kinnitab.

Lisaks on avaldatud Kristel Sergo pilte, Alexander Gronsky fotosid. Need mustvalged fotod ei mõju ajakirjas väga muljetavaldavalt, vajaksid palju suuremat pinda, aga illustratsioonid on head.

Image may be NSFW.
Clik here to view.

Kuna tänasest on Rahva Raamatus müügil minu esimene luulekogu “Stereofooniline vaikus. Luuletusi aastaist 1995-2002”, mida saab osta muidugi ka otse kirjastajalt, siis teen nüüd väikese reklaampostituse, tutvustades lähemalt ühte selles leiduvat luuletust.

MUUSA

minu tuhat kaalutut nägemust
millele tuleb anda reaalsus
ei lase uinuda enne kui hommikul
taas särab su ümar ovaalsus

kogu öö olen täitnud ma pabereid
seadnud sõnu ja tähti ja tähendust
tihti uurinud teooriaid ning tabeleid
kuid pole iialgi tundnud su lähedust

Ma ei mäleta enam täpselt, millal kogu avaluuletuseks valitud “Muusa” kirja sai pandud, kas veel eelmisel või juba käesoleval sajandil, aga kindlasti ei kuulunud see minu päris esimeste katsetuste hulka. Tekstid ei ole selles kogus kronoloogilises järjekorras. Teada on vaid nii palju, et need kõik on valminud enne 2003. aastat.

Küll aga mäletan seda, mis mulle ülaltoodud luuletuse kirjutamiseks siis tõuke andis. See oli üks teine luuletus. Nimelt Anna Ahmatova “Viimane luuletus”, mille peale ma juhtusin 1965. aastal eesti keeles avaldatud “Vene nõukogude luule antoloogiat” lugedes, kus see ilmus Debora Vaarandi tõlkes alltoodud kujul.

VIIMANE LUULETUS

Üks tuleb kui rakatav äikesehoog,
kui elu ja lõhnade rahutu voog.
Ta naerab ja kõditab keelel
ja mängima paneb kõik meeled.

Kuid teine on kesköise vaikuse vaim.
Ta hiilib su ligi kui ähmane aim.
End tuhmunud peeglis kord näitab
ja ümiseb midagi jäika.

On säärastki – keskpäeva sagina sees
ta äkitselt lehele ilmub su ees
ja voolab kui allikas luhas,
nii kerge ja laulev ja puhas.

Ent mõni – tast viimseni pingul on närv.
Ei värv ega heli, ei heli, ei värv.
Ta hõljub ja keerleb ja muutub.
Kuid elusalt kätte ei puutu.

See aga! Tilkhaaval mu vere ta jõi.
Nii armastus noorelt ehk piinata võis?!
Ja ilma et huuligi paotaks,
siis uuesti tühjusse kaob ta.

Ja sellest ma hirmsamat piina ei tea.
Läks maailma otsa – kus leian ta seal!
Ei ühtegi jälge, ei kaja.
Ma nõrken… Just teda ma vajan!

Hämmastav ja minu meelest jätkuvalt täiesti vaimustav, täiuslik. Mul üldiselt küll ei ole mingeid “lemmik” asju, aga kui peaksin tingimata nimetama oma lemmikluuletuse, siis oleks selleks just Ahmatova “Viimane luuletus”.

Minu “Muusa” on sisuliselt selle kaja – mõttemäng sarnastel teemadel sarnases vormis, kuigi märksa lühem. Just seetõttu saigi see valitud minu esimese luulekogu esimeseks luuletuseks.

Kui avaluuletus on seal omamoodi kummardus Ahmatovale, siis edasi läheb see luulekogu kohati muidugi hoopis teises stiilis ning paljud teemadki on sellised, mida tema kunagi ei puudutanud ega iialgi puudutaks.

Kes ei oleks otsinud lapsepõlves suvel maal vanavanemate juures olles aiast rahapada, mis sinna kunagi väidetavalt võidi matta, või leidnud kusagilt vana maja otsa juurest lillepeenrast tsaariaegseid münte, vasest kopikaid, mis jäid sinna maha siis, kui pööningult vana soga alla aeti ja lõkkesse või prügimäele veeti…

Sarnaseid mälestusi arheoloogilistest otsingutest ja leidudest on paljudel. Tänapäeval lihtsustab taolisi aardejahte ka metalliotsijate ehk -detektorite suhteliselt laialdane ja kerge kättesaadavus (see on kindlasti üks põhjustest, miks laiema lugejaskonna huvi arheoloogia vastu ei näita Eestis raugemise märke, vaid püsib kõrge).

Image may be NSFW.
Clik here to view.Tõnno Jonuksi ja Kristiina Johansoni “101 Eesti arheoloogilist leidu” kinnitab nüüd kõigile asjahuvilistele, et millegi tõeliselt väärtusliku peale sattumiseks ei pea olema professionaalne arheoloog. See raamat on täis näiteid asjadest, mis tulid maapõuest välja päris juhuslikult või jäid ette asjaarmastajatest detektoristidele.

Vast kõige enam üllatabki nende tehtud valiku puhul just see, et keskendutud on pisiasjadele, see tähendab väikeste mõõtmetega esemetele, mille otsa võib komistada sisuliselt igaüks. Näiteks kuulsaid Salme muinaslaevu on vaid mainitud seoses nende juurest leitud mängunuppude koguga. Kõige suuremate mõõtmetega leiuks, mis eraldi esile tuuakse, on Viljandis välja kaevatud 14. sajandist pärit keraamikaahi, kuid see on erand, mis kinnitab reeglit. Tähelepanu all on peamiselt erinevad käsirelvad, tööriistad, ehted, mündid ning muud väärtasjad. Ühesõnaga: mikromaailm. Kuni poti-, portselani- ja klaasikildude ning riidetükkideni välja.

Esile toodud leidudest kurioosseim on ilmselt Asva koproliit ehk kivistunud koerasitt, mille analüüsimisel on saadud huvitavaid andmeid tuhandeid aastaid tagasi elanud koerte toitumise kohta. Sellistele asjadele juhuslikult peale sattudes on tavainimestel muidugi raske tunda neis ära midagi sellist, mis vääriks uurimist. Selles mõttes on hea, et piltidel saab näha leide, nagu haruldane päts toorrauda või vana jahvekivi, mis ei pruugi näida harilikule silmale millegi erilisena, kuid pakuksid ajaloolastele siiski huvi.

Hea on ka see, et kõigi leidude puhul on antud viiteid materjalidele, mida tasuks lisaks lugeda. Samuti on toodud välja, kus kõnealuseid esemeid eksponeeritakse või hoitakse. Veidi arusaamatu on ainult, millest lähtuti nende järjestamisel. Kronoloogilises järjekorras, mida ajalooraamatutes tavaliselt kasutatakse, need igatahes ei ole. Temaatilises samuti mitte. Tundub, et järjekord on täiesti suvaline. Võib-olla tahtsidki autorid nii rõhutada, et selliste leidude esinemises ei ole mingit korrapära – need tulevad välja nii, nagu Jumal juhatab.

Huvitav on lugeda erinevaid tõlgendusi, mille osaliseks üks või teine asi on saanud. Paratamatult tekkib lugedes sedasi aga tahtmine ka omalt poolt kohati üht-teist lisada. Näiteks seoses ristiripatsitega, mis jõudsid Eestisse juba enne maa ametlikku ristiusustamist ning mida on hauapanustena leitud peamiselt naiste ja laste luustike juurest.

“Seega on laiem tähendusväli ristiripatsitel kindlasti seotud kristlusega. Arvamused selle kohta, mis oli aga iga üksiku ripatsi tähendus maal, kus kristlus religioonina ei olnud levinud, on erinevad,” kirjutavad Jonuks ja Johanson. “Osalt võidi ripatsile omistada üldist kaitsvat toimet, mis oleks pidanud selle kandjast eemal hoidma kõik halva. Ilmselt oleks aga selliselgi juhul ripatsi võim ja vägi tulenenud seosest uue, mõjuvõimsa ja prestiižse religiooniga. Teisalt võisid ristiripatsid markeerida ristituid, kes olid pühad sakramendid vastu võtnud võõrsil, kuid elasid endiselt paganlikul maal. Ja kolmandaks võisid, eriti just Eestis tehtud ristiripatsid, markeerida inimesi, kes välismaiste eeskujude järgi pidasid ka ise end kristlasteks, ehkki nad ametliku ristiusu doktriini järgi seda ei olnud. On tõenäoline, et kristlikud mõjud levisid Eestisse juba enne 13. sajandi alguse ristisõdu ja need ilmselt sobitati olemasoleva maailmavaatega. Võimalik, et see võõras ja uus religioon oligi kõige mõjurikkam ühiskonna eliidi seas, seda enam, et ka ristiripatseid on leitud just jõukamate inimeste hauapanustena.”

See kõik on võimalik. Aga lisaks on võimalik veel seegi, et selliste ripatsite kandmise kommet ei võetud siis kristlikest naabermaadest üle lihtsalt matkimise teel, vaid see tuli kaasa inimestega, eelkõige naistega, kes sealt siia ümber asusid ehk toodi. See selgitaks ilmselt, miks ristiripatsid levisid just ühiskonna jõukamas kihis, mille mobiilsus oli suurem. Kristlus võis levida Eestisse alguses ju peamiselt samal moel nagu tänapäeval islam: võõramaalastega abiellumise teel. Selle vahega, et toona asusid ümber peamiselt naised, nüüd mehed; toona saabusid uue usu kandjad siia Venemaalt ja põhjamaadest, nüüd kaugemalt. See oleks ju samuti üks loogiline seletus.

Kuidas asjad ka ei olnud, mõtlemisainet pakuvad taolised arheoloogilised leiud kindlasti paljudele. Ja hea hulk neist on koondatud nüüd ühte väärt raamatusse, mis teemast kerge vaevaga läbilõike saada võimaldab. Arheoloogilised kihistused on pööratud selles küll täiesti segamini, aga eks nii olegi ju pahatihti ka päriselt. Nendel väljakaevamistel, kust kõnealused asjad on leitud.

Image may be NSFW.
Clik here to view.* Rein Einasto mõtisklusi Mahe-Eestist rahvusriikluseni, inimkesksusest ökosüsteemsuseni. Kohati on jutt liiga deklaratiivne ja lihtsustav. Leidub palju kohti, kus tahaks öelda vahele, et “see ei ole päris nii” või “see ei ole nii lihtne”, aga siis peaks hakkama asju juba pikemalt selgitama ja seletama ning seda ma siin praegu teha ei jõua.

* Jaan Leetsare “Eesti uue maaelu- ja maamajanduspoliitika alused” sisaldavad küll palju kurtmist tehtud vigade pärast, kuid pakuvad vähe konkreetseid, teostatavaid lahendusi. Kohati häirib taas autori äärmuslikult mustvalge suhtumine (palgatöötajate võrdsustamine pärisorjadega jms.), kergelt minevikuhõnguline utopism ja ultimatiivne toon, mis välistab tegelikult sisulised arutelud.

Kahju, sest mitmed artiklis tõstatatud teemad seda kindlasti vääriksid. Nagu näiteks: “Olen Valma külavanem juba kümme aastat ja näen, et Viljandi suurvalla loomise järel on vallaametnikud koondunud linna ja maal neid tegelikult enam kuigi tihti ei kohta. Seevastu külavanemal on kohustusi juurde tulnud: päästjate ja politsei informeerimine, kiirabi kutsumine, külatülide lahendamine, küla arengukava koostamine, küla esindamine vallavalitsuses, matuste korraldamine ja lahkunutele järelehüüdmine, küla kultuurielu arendamine, vanurite aitamine jne. Külavanemate institutsioon tuleks paremini seadustada, valdade poolt tasustada (külavanemal võiks olla oma eelarve).”

* Toomas Kiho “Oksjon” (müüdud! metsad, liivad, jõed, / müüdud! nurmed, orud, mäed, / müüdud priius, aated, tõed! / Eesti, rikast põlve näed!).

* Lauri Kann annab huvitava ülevaate Manasseini revisjonist ja eesti talurahva soovidest 19. sajandi teisel poolel. Ta märgib samas, et “ajalooallikana ootavad valdadest kogutud ankeedid veel põhjalikku uurimist. Andmeid on kogutud kõigist Liivimaa kubermangu Eesti (ning ka Läti) valdadest, mis võimaldaks vaadelda talurahva elu Saaremaast kuni Võrumaani väga erinevatest aspektidest. Täidetud ankeedid annavad palju olulist teavet maade mõisastamisest, inimeste sissetulekutest kuni vallainstitutsioonide toimimise ja palju muuni.”

* Hasso Krull kirjutab pikalt teemal “Kosmiline trikster: Triksteri kuju ja mütoloogilised funktsioonid”, aga seda juttu ma praegu ei lugenud.

* Vladimir Sazonovi kommenteeritud tõlge Kesk-Assüüria impeeriumi ühe silmapaistvaima valitseja Tiglatpileser I (valitses umbes 1116-1077 eKr.) hümnist. Hümni algus ja lõpp on hävinud, säilinud on sellest vaid 47 rida akaadikeelset teksti.

* Lõpule jõuab Üllar Petersoni tõlge Abu Yusufi kuulsaimast tööst “Kitab al-kharadž” (algus Akadeemia käesoleva aasta 5. numbris).

* Andres Andresen teeb kokkuvõtte eelmisel aastal avaldatud kogumikust “Esimene maailmasõda ja Eesti. II”, mis on järg 2014. aastal ilmunud samanimelisele kogumikule. “Kogumiku 11 artiklit annavad kokku väga mitmekülgse tervikpildi, mis oluliselt täiendab meie senist teadmist Esimesest maailmasõjast Eesti ajaloos,” kirjutab Andresen.

* Jätkub Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumist alalt” (tõlkinud Mailis Põld), mis on jõudnud juba XX osani.

Image may be NSFW.
Clik here to view.“Lotmani kurikuulsa õpilase, Praha koolkonna patrooni ja isehakanud eestkõneleja Inski arvates tekkisid kirjanikud siis, kui inimkond pattu langes…”

Ungari moodsa klassiku Péter Esterházy (1950-2016) romaani “Hrabali raamat” võib võtta lühidalt kokku kahe sõnaga, mida kasutas oma põhjalikus saatesõnas tõlkija Lauri Eesmaa: intellektuaalne loba. Eesmaa sõnul tegeleb pea kogu Esterházy looming romaanižanri piiride katsetamise ja ümbermõtestamisega ning väga hästi istub talle just tegelemine intellektuaalse lobaga.

“Millestki kirjutada – mida see õigupoolest tähendab? Eimiskit. Ainult rumalusi: sisu ja vormi ühtsust, jumalatõestust, ühiskondlikku progressi, looduse valitsemist, ametiühingumarki. Kirjanik pidi kirjutama Hrabalist. Bohumil Hrabal, tšehh. Seitsmekümne viie aastane. Prosaist. Suur nimi! Hašeki maapealne asemik.”

Antud juhul üritab 40-aastane kirjanik (romaan avaldati ungari keeles 1990. aastal, kui Esterházy ise saigi just 40-aastaseks) kirjutada tšehhi kirjandusklassiku Bohumil Hrabali (1914-1997) 75-nda sünnipäeva puhul juubelijuttu. Nii valmibki “Hrabali raamat”, mis on paksult täis varjatud tsitaate Hrabali ja teiste autorite teostest.

Mingit selget lugu ei maksa sellest otsida. Esterházy jaoks on selgelt olulisemad stiil ja tehnika. Ta keerab kokku ühe paraja segapudru, milles võib näha muu hulgas Piibli parodeerimist.

“Ei. Minus saab kõik kokku. Minus on kõik, mis on, ja kõik, mida pole. Olen nagu romaan; kõik, kes on üksteisest kaugel, aga kuuluvad üksteise juurde, saavad selles romaanis kokku. Kõik on üks. Mitte sama, mitte ühesugune. See, mis on erinev, see erineb. Aga nad on siin minus. Nad on üks.”

Kuna hrabalistika on mulle täiesti võõras teema, siis näis Esterházy must huumor lugedes üldiselt lihtsalt must, aga mitte huumor. Need igasugused peened vihjed jäävad ju tabamatuks võhikule, kes seda konteksti ei tunne. Midagi võis küll muidugi ära tunda (näiteks “ta maise elu poolel rajal end äkki leidis keset sünget metsa” oli ilmselt viide Dante Alighieri “Jumalikule komöödiale”), aga paljust libisesin nähtavasti üle.

Tavalugejale liiga keerulise koega tekst. Seda tõenäoliselt ka Ungaris, kus “Hrabali raamat” oli esimene Esterházy romaan, mis ei pälvinud sõltumatute kriitikute jäägitut tunnustust. Samas aga huvitav just stiilinäitena.

Image may be NSFW.
Clik here to view.Luuletustega esinevad:

* Eeva Park (Igal täiskuuööl / tõusen tükkideks lagunevas liftis / ilusa nõia katusekambrisse)

* Indrek Hirv (Surm tuleb vahel / su magavatesse silmadesse / su hallide juuste ja kulmude taha)

* Andra Teede (kui oluline on ikkagi see / kui sa tead kuidas hoovide vahelt minna)

* Merike Õim (Nüüd ma siis istun ja kirjutan / kuhjunud pimedust valguseks)

* Oliver Berg (Igatahes ärkasin ma nähtavasti kuhugi teise maailma.)

Toomas Kall annab luulevormis edasi seda, kuidas Imar Trull tema arvates “Kevadet” kirjutaks.

Maarja Undusk kirjutab pikalt ja poeetiliselt noore Ellen Hiobi (hiljem tuntud kui Ellen Niit) teest luule juurde, tuues ära ka mitmeid tema varem avaldamata või tänapäeval vähetuntud tekste (märtsipommitamise kajastusest Vares-Barbaruse järelehüüdeni), avab tuntud luuletuste taustu ja näitab nende muutumist ajavaimule vastavamaks. Artiklis on kasutatud perekonnaarhiivi materjale. Kindel lugemissoovitus.

Arvo Valtoni lühipalad “Caroline”, “Vabastaja”, “Tulevikust”. Neist esimene triivib üsna sarnastel teemadel, millest oli siin hiljuti juttu seoses minu enda luulekoguga.

Toomas Raudami lood “Armastus autobussi vastu” ja “Armastus heinakuhja vastu” räägivad tema (minategelase) suhestumisest naiste, eelkõige oma ema ning vanaemaga. Küllaltki kummalised, aga vist siiski autobiograafiliste sugemetega jutud. Kuna Raudam sai juulis 70, siis on samas avaldatud ka Anti Saare “Kui ma oleksin Toomas Raudam” (Kui mina oleksin TR, siis ma selle pärast ülearu ei muretseks.).

Rannar Susi “Sõduri märkmik” maalib väikese pildi ühest sõjakoldest alternatiivses reaalsuses, kus on nähtvasti käimas pinev positsioonisõda. Tegevus leiab aset eelmisel suvel.

Avaldatud on katkendeid, täpsemalt kaks peatükki Elin Toona romaanist “Mihkel Muuseas”, mille peategelane on Inglismaal elav vanem meesterahvas, eestlane, kes kaotas äsja oma naise.

Viivi Luige intervjuu Mart Juurele (“Kirjandusministeeriumi” stenogramm, 23. mai 2017). Luik: “Eesti ajalugu annab lõksu jäämise võimalusi ja põhjusi kuhjaga. Kuid neid annab iga riigi ajalugu ja iga inimese elu.”

Brita Melts käsitleb oma artiklis “Haakrikulummus ja haakrikupõlgus” haakriku ehk mereandide, mere poolt kaldale uhutu kajastumist Eesti kirjanduses, selle muutumist erinevate autorite töödes ja läbi aja.

Mihkel Mutt, kes esineb antud juhul “loovkirjutamise konsultandina”, jagab juhtnööre selle kohta, kuidas vastast mõnitada. Midagi päris uut sealt ei leia. Need võtted on juba üldiselt tuntud poliitikute ja veebikommentaatorite arsenalist, kuid hea kokkuvõtlik kirjutis.

Arvustused. Andrus Kasemaa leiab, et Piret Bristoli luulekogu “Muutumissõnad” on “tegelikult väga sissepoole pööratud raamat, täis isiklikke mälestusi 1990-ndatest, kohtadest nagu Rapla raudteejaam, Viljandi bussijaam, Tartu vaksal. Ja kõigil neil kohtadel lasub kurva mälestuse, mingi seletamatu valu pitser.”

Maria Lee Liivak teatab, et “maastik, kuhu [Kristjan] Haljak oma lugeja [luulekogus “Conceptio Imaculata…”] viib, on külluslik, kirev ja eklektiline, sealjuures endiselt palavikuline; siin on karakterite galerii…”

Veiko Märka märgib Siim Pauklini luulekogu “Viis ürgelementi ja koer” arvustades, et autorile on “iseloomulik lugeja intelligentsi usaldamine. Ta ei anna kuigi palju pidepunkte ega tagamaad – kolmerealistes, peaaegu eranditult 14- kuni 18-silbilistes luuletustes poleks see ka võimalik, kui ei taheta just midagi otse näkku öelda.”

Olev Remsu kirjutab Agu Tammeveski jutukogu “Mööduvate päevade soolane ja magus. Seitse juttu ühe pealkirjaga” kohta, et “ähmastamine loob ilusa kunstiefekti ja seda kõikide juttude puhul” ning “Tammeveski lugudes arutatakse palju sootsiumi üle, lugeja saab teada, kuidas minategelane suhtub unustamatusse NLKP Keskkomitee peasekretäri Juri Andropovisse. Aga tegemist ei ole ainult faktide teadaandmisega. Seletamist vajatakse kujutamiseks.”

Image may be NSFW.
Clik here to view.Jaapani kirjaniku Haruki Murakami (sünd. 1949) teosed müüvad Eestis nii hästi, et neist antakse välja isegi kordustrükke. Just sellise saatuse osaliseks sai hiljuti “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” (jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas).

Murakami tänavu veebruaris ilmunud viimasele romaanile jooksid fännid Jaapanis lausa tormi, kuid kriitikutele valmistas see tõeline mammut (üle tuhande lehekülje) kerge pettumuse, sest nad ei leidnud sealt enda jaoks midagi uut. Sarnaseid etteheiteid võis kohata juba “Värvitu…” puhul (2013, e.k. 2016), kuid Murakami fännidele see üldiselt siiski meeldis ja eraldivõetuna ei ole sellel iseenesest väga vigagi. Kriitikutele ei meeldi enamasti lihtsalt see, et Murakami ei suuda neid enam üllatada. Ta nähtavasti ei üritagi seda teha.

“Värvitu…” nimitegelane on Tokios elav 36-aastane insener, kes tegeleb raudteejaamade kavandamisega. Kuus aastat tagasi suri tema isa, emast ja teistest sugulastest on ta võõrdunud. Sõpru tal ei ole. Kunagi keskkoolis õppides kujunes küll välja üks lahutamatu viisik, aga paar aastat pärast kodulinnast lahkumist heideti ta sealt ootamatult välja.

Keskkooli ajal oli nende vahel täiuslik harmoonia. Nad võtsid üksteist nii, nagu nad olid, nende vahel oli jäägitu mõistmine. Igaüks oli õnnelik. Kuid selline õnn ei saa kesta igavesti.

Kuna sõbrad tõmbusid temast äkitselt lihtsalt eemale, andmata selle kohta mingeid selgitusi, siis jäi see teda aastateks painama ja raskendas ilmselt lähisuhete loomist. Nüüd on ta tutvunud ühe veidi vanema naisega, kes käib peale, et mees oma minevikuga sotid selgeks teeks, sest muidu ei suuda ta liikuda edasi.

“Isegi kui mälestused on osavalt kuhugi peidetud, kuhugi sügavustesse kindlalt uputatud, siis ajalugu, millest need võrsusid, kustutada ei saa.” Sara jätkas talle otse silma sisse vaadates: “Pea seda meeles! Ajalugu ei ole võimalik ei kustutada ega ümber teha. See võrduks sinu olemasolu hävitamisega.”

Nii ei piirdugi see lugu lihtsalt mööda mälestuste radu kondamisega. Tsukuru asub teele, et oma vanadelt sõpradelt juhtunu kohta lõpuks aru pärida. Selleks võtab ta koguni puhkust, et käia ära Soomes, kuhu üks neist elama on asunud.

“Mis seal Soomes üldse on?” küsis ülemus.

“Sibelius, Aki Kaurismäki filmid, Marimekko, Nokia, Muumitrollid,” tõi Tsukuru välja mõned asjad, mis talle meenusid.

Sara soovitab käia tal kohe ära ka Tallinnas ja Peterburis, mis on Helsingist käe-jala ulatuses, kuid Tsukuru ei pea seda vajalikuks. Ja nii jääbki tal Eestis käimata…

Selline on hästi lühike ja lihtne kokkuvõte loost, mis lõpeb äärmiselt elujaatava moraaliga.

“Tskuru, ühte pea meeles. Sa ei ole värvitu. See on vaid nimi. Me muidugi narrisime sind selle pärast, kuid see oli vaid mõttetu nali. Sa oled tore ja värvikas inimene, Tazaki Tsukuru. Inimene, kes rajab vahvaid raudteejaamu.”

Tegelikult on lugu muidugi veidi keerulisem, süngem ja depressiivsem ning mitte nii sirgjoonelise ülesehitusega. Nõustun kriitikutega, kelle sõnul on selle loo puhul oluline kultuurispetsiifiline kontekst, kuid minu meelest on see loetav ka seda lähemalt tundmata. Nõustun ka nendega, kes on võrrelnud seda romaani haikuga…

Vist üheski arvustuses ei ole jäänud mainimata Liszti “Le mal du pays” (“Koduigatsus”), kogumikust “Années de pèlerinage” (“Rännuaastad”). Selles loos kõlab ka teisi palu (kord tuleb esitamisele “Round Midnight”, kord mängib vaikselt taustaks Antonio Carlos Jobimi muusika jne.), aga läbivaks teemaks on just “Le mal du pays” nostalgiline, kurvameelne, mõtlik meeleolu.

Lugedes meenus Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat”. Usun, et Murakami on teda tugevalt mõjutanud, kuid Feldmanise lugu oli lõpuks palju süngem. Murakami lõpetab antud juhul lootusrikkalt. Sellel lool on õnnelik lõpp. Või vähemalt jätab ta lahti võimaluse, et see on nii.

Vahepeal võib lugeda seda arenguromaani ka detektiivijutuna, aga sellisel juhul võib loo lõpp ehk selle puudumine valmistada väikese pettumuse. Parem on läheneda avatud meelega, ilma eelarvamuste ja liigsete ootusteta. Võtta seda nii, nagu see on antud.

Image may be NSFW.
Clik here to view.Luuletustega esinevad Hasso Krull, Maarja Kangro, Joanna Ellmann ja Triin Soomets.

Ene Mihkelsoni lühike “Harjutus” sisaldab lauseid (Mina seda kirjutavat “keegit” enese sees ei tunne. Kui ta alustab, ei tea ta kunagi, mida ta täpselt tahab. /—/ Öeldu on juba ilukõne. Hiljem tõmban ma selle maha. /—/ Seegi ilukõne vajab mahatõmbamist. /—/ Ma kustutan ka selle lõigu, sest kirjeldus on umbmäärane. Põnevus on jäänud siit välja. /—/ Seda lõiku pole vaja maha tõmmata.), mis tekitavad suurt äratundmisrõõmu.

Donald Tombergi “Arno, isa, koolimaja ja tunnid” kulgeb, nagu arvata võib, Lutsu ainetel.

Ajakirja topeltnumber on pühendatud apokalüpsisele. Avaldatud on põlisameeriklaste nägemusi, Muhammad Ibn Ishaqi “Jumala saadiku elutee” ning 10. sajandist pärit anonüümne “Deor”, mis on kõigest 42 rida pikk, kuid varustatud 11-leheküljelise põhjaliku kommentaariga (autoriks selle poeemi vanainglise keelest tõlkinud Mart Kuldkepp).

Esseed. Marina Warneri “Inglid ja masinad” viib Johannese ilmutusraamatust Hollywoodi filmideni. Urmas Nõmmik kirjutab teemal “Tänapäeva apokalüptika vanatestamentlikud juured Jesaja apokalüpsise näitel”. Avaldatud on veel Immanuel Kanti “Kõikide asjade lõpp” koos Märt Väljataga kommentaariga, Hasso Krulli “Varsti”, Ott Puumeisteri “Lõplikkuse kogemus”, Joanna Nurmise “Piltilus maailmalõpp: Tuumasõjast kliimamuutusteni”, Jaak Tombergi “Kuidas kujutada kliimakriisi? Kim Stanley Robinsoni utoopiline realism” ja Tõnu Karjatse “Isikliku apokalüpsise võimatusest maailmakinos”.

Lühidalt: palju juttu, kohati küll ka päris huvitavaid mõtteid ja teraseid tähelepanekuid, kuid midagi väga uut ma sealt enda jaoks ei avastanud.

Jaan Tallinn on andnud intervjuu Allan Aksiimile, räägivad tehisintellektiga seonduvast. Tasub lugeda.

Kunstiloo rubriigis peatub Maarja Kangro oma õe Kirke Kangro loomingul, millest toodud reprosid ka ajakirja kaantel ja nende vahel näha saab.

Arvustused. Rauno Alliksaar leiab, et Steven Vihalemi raamatut “6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality” on romaaniks “pisut keeruline nimetada. Sisetunne ütleb, et mingi kõiki päätükke läbiv terviklik narratiiv on olemas, aga väga-väga keeruline on sõnastada, milles see täpselt seisneb. Mõningane järjepidevusetus olekski ilmselt suurim vormiline probleem, mida teosele ette heita.” Samas on aga tema arvates tegemist ühe möödunud aasta omanäolisema ja julgema teosega.

Meelis Oidsalu kirjutab, et “Urmas Vadi uus romaan [“Neverland”] on pungil freudistlikku pahna” ning “Vadi teos ei vasta esmapilgul Milan Kundera poolt romaanikunstile püstitatud kesksele nõudmisele, mille kohaselt peab romaan paljastama mõne senitundmatu või unustatud tahu inimloomuses ja tema eksistentsis. “Neverland” ei paljasta õigupoolest midagi või kedagi, siin on kõik kuidagi liiga tuttav, lähedane ning ka autoripositsioon tegelasi empaatiliselt aasiv. Romaanilikuks teebki “Neverlandi” ehk see, mis puudub…”

Jüri Kolk märgib Mart Kanguri luulekogu “Liivini lahti” arvustades, et “tema luulega on see probleem, et autor tundub olevat täiskasvanu. Täiskasvanud autori luule jääb kahjuks automaatselt ilma paljudest külgetõmbavatest omadustest. Seda ei osteta nii innukalt, sellele ei anta lahke käega preemiaid. Kanguri puhul on asi muidugi veel palju hullem – ta pole mitte ainult täiskasvanu, vaid tal puudub ka lavapersoon. Võimalik, et ta peab seda sündsusetuks, aga see on ainult minu oletus. Kõrvalmärkusena: ma ei väida, et kirka lavapersooniga luuletajad oleks oma tegelaskuju tingimata teadlikult loonud, ei. Ütlen lihtsalt, et sellise persooni puudumine on üks asi, mis takistab Kanguri luulel masside meeltesse tungimast. Samas on see isetus, mis osutab staari puudumisele, ülimalt mõnus.”

Mikko Lagerspetz tutvustab soomlaste kirjutatud ja nüüd eesti keeles ilmunud (tõlkinud Andres Adamson) ajalooraamatut “Musta koidiku kuulutajad: Soome fašistide lugu”, mis “pakub teada-tuntud ajaloofaktidele uut tõlgendusraamistikku”, mille kohaselt “fašismilaadne tegevus ei paistagi enam nii kõrvaline ja Soome ühiskonnaelu peavoolust eraldatud. /—/ Raamat käsitleb fašistlikuna palju laiemat osa ühiskonnast, kui Soomes on olnud tavaks. Arvatavasti ei ole mõtet suhtuda sellesse kui välimäärajasse; oluline on pigem raamatu pakutud kogupilt sellest antikommunismi, Suur-Soome aate, väärtuskonservatismi ja sõduriromantika maastikust, millest fašism võrsus ja millest ta sai endale kõlapinda ja liitlasi. Raamatus toodud paljud otsetsitaadid rahvusradikaalsetelt liikumistelt teevad siiski piisavalt selgeks, et nende eeskujuks oli fašism. Kõhedust tekitab asjaolu, et samasuguseid tsitaate võib leida ka tänapäeva poliitikute ja liikumiste väljaütlemistest.”

Hoi-hoi, maailmalõpp on iga hetkega lähemal kui kunagi varem.

Image may be NSFW.
Clik here to view.Laurits Leedjärv kirjutab antroopsusprintsiibist ja universumi täppishäälestusest, mis on loonud võimaluse inimese tekkeks. “Võiks ju üsna kiretult kosta, et mis seal ikka, universum lihtsalt on selline ja teistsuguses ei saaks keegi sääraseid küsimusi esitada. Aga miks universum ikkagi on selline? See on ilmselt koht, kus vastus ei saa enam jääda puhtalt teaduse raamidesse. Mängu tuleb maailmavaade ja filosoofiline taust,” märgib ta.

Marek Volt kirjutab esteetilise hoiaku ontoloogiast. “Iga täisvereline esteetilise hoiaku teooria peab andma vastuse vähemalt kolmele küsimusele: mis on esteetiline hoiak, miks me peaksime millegi suhtes võtma esteetilise hoiaku ning mille suhtes üleüldse saab võtta esteetilist hoiakut,” teatab ta sissejuhatuseks.

Erki Tammiksaar kirjutab põlevkivitööstuse sünnist ja arengust Nõukogude Liidus aastail 1918-1945 ning selle seostest Eestiga. Nii Eesti kui ka Vene põlevkivitööstuse sünniajaks tuleks tema sõnul lugeda 1917. aasta 13. veebruar (ukj), mil Venemaa valitsus eraldas 1,2 miljonit rubla põlevkivikaevanduse rajamiseks Pavandu kõrtsi juurde. Kaevanduse rajamist alustati kevadel ja oktoobris oli see ekspluatatsiooniks valmis, kuid bolševike riigipööre ja sellele järgnenud kaos lükkasid kaevanduse käikulaskmise edasi. Päris huvitav lugu, läheb edasi Akadeemia järgmises numbris.

Avaldatud on Einar Lundborgi mälestused “Rootsi Korpusega Eesti Vabadussõjas”, mis oli seni saadaval ainult Rootsi Sõjaarhiivis hoitavas rootsikeelses käsikirjas. Küllaltki avameelne ja otsekohene tekst, mis annab realistliku pildi Rootsit värvatud palgasõduritest, nende motiividest ja käitumisest. Tõlkija Mart Kuldkepp märgib, et “õnnetud Rootsi vabatahtlikud Eestis on praeguseks enamjaolt unustatud, kuigi siiski mitte nii täielikult, nagu Lundborg kartis. Alates 1980. aastatest on nende kohta ilmunud järjest täienev rida eri põhjalikkusega käsitlusi nii Rootsi kui Eesti ajaloolastelt ja ajakirjanikelt, kuigi neist ühtegi pole vähemalt minu hinnangul põhjust veel piisavalt läbimõelduks ja täielikuks pidada. Tohisoo härra Carl Axel Mothander [rootslaste üks ülematest] naudib aga tänapäeva Eestis populaarsust, mis oleks tõsiselt üllatanud nii omaaegseid eestlasi kui ka rootslastest “mõrvareid”. Olgu Lundborgi mälestused siin mõningaseks vastukaaluks sellele ja mõtlemisaineks.”

Luuletusega esinevad Indrek Hirv ja Toomas Kiho. Arvustusi selles numbris ei ole. Lõpule jõuab järjejutuna avaldatud Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt”, mida on ühtlasi pikemalt kommenteerinud Piret Kuusk.

Image may be NSFW.
Clik here to view.Luuletustega esinevad:

* Kai-Mai Olbri (Unenägudel on võime / mäletada tulevikku)
* Triin Soomets (kui meeldin hullule / kas olen ise hull /—/ kui meeldin koerale / kas ise olen koer)
* Lehte Hainsalu (Peipsisse! Peipsisse! laulsid lained, / enne kui läksid, et mitte iialgi naasta.)
* Jaan Kaplinski (Võin vaid paluda Jumalat / kes äratab ellu kõik surnud / ainult mitte mind /—/ kaugel pole päev kui ei ole enam vahet / kas ma ütlesin kahe sõnaga kõik / või kõigi sõnadega eimidagi)
* Andrus Kasemaa (nüüd oleme vanad / kellest on saanud traktorist / kellest autojuht)
* Priit Kelder (Rohi sumiseb, õrnroheline tema. / Kuu liigub metsatukkade spaleeris.)
* Sirel Heinloo (üksinda pimesikku mängides / saab vähemalt valida / kas edasi kõndida / või paigale jääda)

Meelis Friedenthali “Vaim masinas” toob lugejate ette Georg Friedrich Parrot, kunagise Tartu ülikooli rektori, ja laiba, kellele ta oma mõttekäike tutvustab.

Juhan Voolaidi “Lõvi” (kogumikust “Läbilööjalammas ja marukoer”) viib seevastu Aafrikasse, kus turistid kohtavad rääkivat lõvi.

Maimu Bergi “Minister” ja “Clara” on pühendanud vanadele, üks räägib vanade armastusest ja teine surmast.

Toomas Haugi “Pärnu! Pärnu!” sisaldab lapsepõlvemälestusi suvisest Pärnust, emast, tädist jne.

Toomas Kall näitab aga ette kuidas Lauri Sommer tema arvates “Kevadet” kirjutaks.

Avaldatud on Berk Vaheri intervjuu Nikolai Baturiniga ja Aare Pilve intervjuu Maarja Kangroga. Ei räägita ainult kirjandusest, peatutakse ka ühiskonnal laiemalt, poliitikal jms.

Jaak Jõerüüt mõtiskleb riigimehelikkuse ja inimlikkuse teemal, märkides, et “riigimehelikkus ja inimlikkus ei tohiks ühegi riigitegelase ametist unistava inimese vaimus ja hinges olla teineteisest lahutatud”, kuid “paraku on inimlikud riigitegelased teretulnud ainult sellisesse ühiskonda, kus tõesti mõistetakse, et riigimehelikkust peab tuletama valemist, mille peamised komponendid on kogemus, professionaalsus ja empaatia.”

Peeter Olesk meenutab professor Karl Muru elu, töid ja tegemisi, tuues ära huvitavaid seiku ja tähelepanekuid kirjandusteadlaste töömailt.

Vahur Afanasjev kirjutab olmest ja kirjandusest, märkides, et olme on nagu kahe teraga mõõk – ühest küljest on see aidanud inimesi paremini mõista, aga teisest küljest on selle pärast ka palju kirjutamata jäänud.

Arvustused. Margit Tintso kirjutab Eda Ahi luulekogu “Sadam” kohta: “kuigi autor jätkab väljakujunenud ja äratuntava stiiliga, on luuletused varasematest konkreetsemad ja viimistletumad. Sõnamängude vahel on rohkem hingamisruumi ning ehituslikud nurgad teravamad.”

Leo Luks kuulutab, et noor Ivar Sild “luuletas nagu muistne prohvet või seestunu… /—/ Nüüd on lõõm aga leigunud ja seda puudujääki kompenseerivat vormiküpsust pole saabunud”, kokkuvõttes on tema “Mutant kuurinurgas” aga “eesti luule tublil keskmisel tasemel luulekogu, kuid pikale avaldamispausile järgnenud kaks raamatut uut kvaliteeti siiski ei näita.” Silla kaheksa varasemat luulekogu on vabalt allalaetavad.

Made Luiga kirjutab, et varjunime Köster taha peitunud autori “KrattPunktKomm” kohta: “Pärast esimest peatükki mõtlesin, et vaat kus nüüd lops, kas tõesti loen ühte väga head raamatut! Hüvad karakterid, napilt, kuid ammendavalt visandatud, mahlakas ja täpne keel, mõnus huumor. Tükk aega lugesin edasi sama tundega, siis aga pööras kõik kuidagi küsitavaks ja ma polnud enam nii kindel, mida ma õigupoolest käes hoian.”

Peeter Helme leiab, et Martti Kalda novellikogul “Viimsepäeva laupäeva hommikul” on “teatav ühisosa selle (ulme)kirjanduse žanriga, mida nimetatakse bizarro-ks. /—/ Ei tea, kas Kalda ise end teadlikult sedalaadi loomingu autoriks peab või ennast säärases kummalises traditsioonis käsitleb, kuid /—/ just veidrad, satiirilised ja kohati ka õudustäratavad tema novellid on.”

Mudlumilt väike lisandus Peeter Helme arvustusele I. V. “Aedniku päeviku” kohta, mis ilmus Loomingu juunikuu numbris.

Merlin Kotta kirjutab veidi XXI sajandi hispaania, galeegi, baski ja katalaani proosast, rõhuasetusega naiskirjanikel, nende teostel, märkamisel ja tunnustamisel.