Aasta tagasi kirjutasin siin, et “ma ei hakka koostama mingit lõppeva aasta parimate albumite nimekirja (olen kuulanud neid tervikuna ehk otsast lõpuni läbi nii vähe, et kui kõik kirja panna, siis ongi TOP25 valmis).”

Vahepeal möödunud aasta jooksul olen kuulanud neid küll veidi rohkem, aga kui vaatasin praegu, kui paljudest neist siin kirjutanud olen, siis sain esimese hooga kokku ainult kakskümmend. Kuna olen teinud päris palju segapudru-postitusi, siis ei leidnud võib-olla kõiki kohe üles, aga suurusjärk on selline.

Need postitused on ilmunud väga ebaregulaarselt ja on ka üsna ebaühtlase tasemega. Mõtlesin nüüd, et peaks järgmisel aastal veidi korralikum olema ehk kirjutama näiteks kord kuus või iga kahe nädala tagant ja paremini, põhjalikumalt.

Aga kokkuvõte möödunud aastast (postituste ilmumise järjekorras, mitte mingi pingerea või paremusjärjestusena) on selline…

1. Lepaseree “Väräjän”

“Kogu see plaat ise on nagu üks värav teistsugusesse maailma. Mitte mineviku-, vaid fantaasiamaailma. Muudkui aga imesta, kui elav kujutlusvõime võis inimestel vanasti olla, milliseid ootamatuid kujundeid suudeti oma mõtteis luua.”

2. Kate & Ilona Aasvere “Tallinn – Haapsalu”

“Laule on plaadil nii keskmisi, aeglasemaid kui ka hoogsamaid. Ja sihtgrupp umbes 35+, mis tähendab, et varsti võin hakata kuulama.”

3. Rihards Lībietis “Scream, Breathe, Cry”

“Värskema albumi “Scream, Breathe, Cry” nimi võib jätta mulje, et tegemist on millegi masendavaga, aga nii see ei ole. See plaat on tegelikult isegi helgem kui “RL Elektronix”, mille pealt kostub ka süngemaid teemasid.”

4. Superliustik “Approaching great distance”

“Raju liuglemine, väga džässilik psühhedeeliliste sugemetega funk, mis vastab hästi bändi nimele. Mina neid otsehelis kuulnud ei ole, aga ühe seda teinu kinnitusel on lived tõesti tugevad…”

5. Frederik Küüts “Lights & Lies”

“Põhiosa publikust moodustasid vist tema enda eakaaslased ja neile läks ta väga hästi peale. Kuulan praegu plaati ja… jah, hoidke ka tema suhtes silmad-kõrvad lahti.”

6. Soon/Piho/Lepasson “Tempo di Vals”

“Plaadil on kümme lugu. Kuna ma ei ole kandlemuusika alal mingi ekspert, siis puudub võrdlusmoment, aga hakkasin plaati kuulates mõtlema, kus ja millal seda edaspidi veel kuulata võiksin…”

7. Eeva Talsi ja Juhan Aru “Vähemalt täna”

“Leitud on imeline tasakaal, mis lubab juba täna ennustada, et sellest tuleb tõenäoliselt üks Eesti käesoleva aasta hinnatumaid plaate. Seda nii kriitikute kui ka tavaliste kuulajate poolt.”

8. Antsud “Öö ja päeva vahel”

“Žanriliselt kergete indie sugemetega, kohati isegi pungilikult kõlav poprockfolk (üks lugu sisaldab ka räppimist – mitte nagu Crazy Town, aga veidi sarnane vibe), mida on raske täpselt määratleda. Kuuleb ka kõvasti torupilli.”

9. Kristjan Üksküla “Uinunu laul”

“Kolmandik lauludest on kirjutatud Juhan Viidingu sõnadele, ligi pooled autori enda omadele. Kolmandik lauludest on sellised, kus astub üles ainult Üksküla ise, saates ennast kitarril või klaveril. Paaris…”

10. Tanel Ruben & Victoria “Million Years”

“Võib öelda, et see plaat on kaua tehtud kaunikene, sest nende eelmine, esimene kauamängiv “A Sentimental Call” ilmus juba 13 aastat tagasi. Kui toda salvestati kaks aastat, siis nüüd saadi asi purki eelmise aasta jooksul, aga sinna pandi ka juba varem mängitud palasid.”

11. Neidudekoor Leelo “Leelo 20”

“…plaadil on helikvaliteet muidugi tunduvalt parem kui minu telefoniga tehtud amatöörsalvestuses. Loomulikult puuduvad seal ka igasugused häirivad kõrvalhelid, naginad ja köhatused. Samas on plaadil ühe loo lõpetuseks välk ja pauk, mida kontserdil ei kuulnud.”

12. Trump Conception “One”

“Mulle meenus seda albumit kuulates Jimi Tenori “Intervision”, mis on üldse üks mu absoluutsetest lemmikalbumitest. Trump Conceptioni “One” ei ole küll päris sama teema, aga selles on sarnast hoogu, julgust, mängurõõmu ning rõõmu mängust nootidega.”

13. Rux “Pacific Princess”

“Eelmisel nädalal avaldatud “Pacific Princess” on alles Ruxi esimene kauamängiv (ilmunud seni ainult digitaalsel kujul) ning kuulutasin selle siin nädala albumiks, sest…”

14. Mari Jürjens “27”

“Ja see kauamängiv kõlabki tegelikult rohkem nagu kogumik, kuhu on pandud kokku erinevad killud, mitte nagu kontseptuaalne album, kus üks laul kasvab loogiliselt üle järgmiseks ja kõik kokku moodustab mingi ühtse terviku. See tähendab, et on kokkuvõttes küllaltki mitmekesine.”

15. Kali Briis Band “Let’s Play Love”

“Tänavu siit ilmast lahkunud David Bowie ja Prince on need, kellele avaldatakse plaadiümbrisel tänu inspireerimise eest, aga see ei tähenda seda, et neid oleks jäljendatud. Üllataval kombel mainitakse samas ka Jim Carreyt…”

16. Kogumik “Linnulaulud”

“Enamik laule on esitatud linnuvaatleja positsioonilt lähtudes, vaid mõned lindude vaatepunktist. Samas esineb ka lindudega diskussiooni astumist, inimeste võrdlemist lindudega, lindude jäljendamist ja sõnaseadeid, mille puhul linnud sarnanevad inimestele.”

17. Maneo “Kodu kaugel”

“Kauamängiva avalooks on uus seade vanast koraalist “Mu süda ärka üles” ja nende laulud ongi üldiselt sellised, mis kõlavad kõige paremini kirikutes, aga samas ei ole tegemist üksnes vaimuliku muusikaga.”

18. Psychic Twin “Strange Diary”

“See ei kõla nagu mingi tavaline debüütalbum, ei ole millegi poolest rabe, vaid mõjub täiesti perfektselt, justkui oleks selle taga pikem teekond. Ja see ongi nii.”

19. Madis Meister “Aitäh”

“Kogu kauamängivat täidabki selline kulgemine linnulaulu saatel, mis kestab üle tunni – kord paisudes, siis vaibudes. Mõned korrad lööb ajamõõtjana sisse küll gong, aga muidu ongi see nagu üks pikk, katkematu teekond metsas.”

20. Flank “Flank”

“Kummaline, et singlina ei ole avaldatud seda – minu meelest äärmiselt tugeva hitipotentsiaaliga lugu. /—/ Mulle meenus seda kuulates kohe “Last Christmas”, aga kui too laul räägib ka südame murdumisest, siis see kõlab rohkem ilusalt kui valusalt.”

Rumeenia kirjandusklassiku Mateiu Caragiale (1885-1936) tuntuim teos “Curtea-Veche kuningad” (rumeenia keelest tõlkinud Riina Jesmin) on väga omapärane romaan. Mõningate elumeeste seikluste kaudu maalitakse satiiriline pilt eluolust Bukarestis enne Esimest maailmasõda.

Raamatu läbimiseks kulub rahulikult lugedes 3-4 tundi ning see on jagatud neljaks osaks. Lugemist soovitan alustada kõige lõpust ehk tõlkija kirjutatud saatesõnast, mis annab hea lühikese ülevaate Caragiale vastuolulisest isikust, elust ja loomingust. Kuna tegelaste prototüüpideks peetakse autorit ennast ning tema sõpru ja lähikondseid, siis tasubki alustada just sellest.

“Curtea-Veche kuningad” ilmus 1929. aastal, aga kirjutama hakkas Caragiale seda 1916 ning mõte sellise romaani kirjutamiseks tuli talle juba 1910, kust algab ka minajutustaja silme läbi edasi antud tegevus.

Kohtumine kuningatega. Romaani esimeses osas tutvustab autor tegelasi, leida võib küllaltki värvikaid kirjeldusi, näiteks:

“Gore Pirgu oli ennenägematu ja kirjeldamatu limukas. Oma magedate ülbe õuenarri naljadega saavutas ta nutika poisi maine, millele lisandus – miks, pole teada – hea poisi kuulsus, ehkki hea oli ta vaid pahategudes. Sel sunnikunahal oli timuka ja hauakaevaja hing. Maast madalast üdini rikutud, osav kossi ning kulli ja kirja mängija, teenijatüdrukutega ameleja, kõikide kupeldajate ja valemängijate semu, oli ta kohviku “Cazes” lemmik ja pordumajade keerub. Mulle oli vastumeelt uurida lähemalt seda kuivetut ja kurba loomust, mis tundis haiglast huvi vaid selle vastu, mis oli räpane ja rikutud. Pirgu veres voolas ihk meie endisaegse ohjeldamatu mustlaselu järele, mille juurde kuulusid aguliarmukesed, pummelungid kloostrites, ropud laulud, jälkused ja rõvedused. Peale kaardimängu, mis oli tal elukutse eest, ja suguhaiguste, mis ta enneaegu ära kurnasid, olid need ainsad asjad, millest ta oskas rääkida, kirjeldades neid lustiga, mis võlus sääraseid, kes tema tobedust hindasid. Ja ometi ei leidnud Pașadia, kes teda muide avalikult põlgas ning iga kord, kui võimalus avanes, halastamatult solvas ja alandas, kedagi teist, kellest oma kaaslast teha.”

Pummeldamine, prassimine, priiskamine, looderdamine, liiderdamine, laaberdamine – tundub, et selline ongi Curtea-Veche kuningate elu.

Kolm palverännakut. Kuid teises osas selgub, et nende päevi täidavad ka jutustused, fantastilised lookesed, mille visandamisel on Caragiale samavõrd meisterlik.

“Pajatus lookles pikkamisi, põimides oma lopsakasse vanikusse kõigi rahvaste kirjandusest nopitud õilsaid õisi. Meisterliku sõnakunstnikuna leidis ta hõlpsalt mooduseid – ja veel keeles, millega ta polnud enam harjunud –, et kirjeldada loomuse, ajastu, kauguste kõige tabamatumaid ja ebakindlamaid jooni, nii et illusioon oli alati täielik. Otsekui nõiduse kütkes tegin temaga kujutluses kaasa pikki reise, reise, millest mulle polnud antud undki näha… mees rääkis. Mu silme ees avanes ilmsi võluväeline nägemuste jada.”

Pihtimused. Kolmas osa sisaldab palju ülestunnistusi, mälestusi, kuulujutte jms. kraami, mis taustu avada aitab, fooni loob.

“Isegi kui mina oma soo üle uhke ei ole, peaks too minu üle olema. Ilusamat lõppu ei saakski olla. Suguvõsa õilsad ja kirglikud jooned, ohvrimeelsus, loomulik tung suursugususe poole, lisaks ka too teatud veetlus, mis aitas hakkama saada ja edu saavutada igal pool, kuhu saatus viis, ühinesid minus kõik nii täielikus kooskõlas arvatavasti selle pärast, et minu soontes ei külva vimma võõras veri: minu vanemad olid lähisugulased – nõod. Enam-vähem ühevanused, mõlemad orvud, kasvasid nad koos ja nende vahel puhkes varakult õide lembus, mille nad eelarvamustest hoolimata abielus põlistasid.”

Kuningate loojak. Neljandas, mis on kõige pikem osa, intriigid jätkuvad ja saabub kulminatsioon, lõpuks aga tõmmatakse otsad kokku.

“Pașadia suri kõrghetkel; mürk, unetus, pahe hävitasid tema keha, kahjustamata ometi karvavõrdki hinge, mis säilitas lõpuni kogu oma jaheda selguse, särava nagu koidutäht pakaseste ööde kristallis. Ja tal oli õnn surra õigel ajal, nii et ta polnud sunnitud pärast sõda vanuigi jälle vaesuse alandust taluma, ei pidanud taluma vahest valusamatki pettumuse piina, mida valmistanuks tõsiasi, et mitte temal, vaid Pirgul oli õigus, ega nägema, et Pirgu on rohkem kui kümnekordne miljonär, rikka pärijannaga abielus ja pististega hüvasti jätnud, nägema Pirgut prefektina, saadikuna, senaatorina, suursaadiku abina, kes on Rahvasteliidu intellektuaalse koostöö allkomisjoni eesistuja ning pakub oma Rumeeniasse tulnud kolleegidele kogutud või “uurimistööga” saadud raha eest uhket ja sübariitlikku külalislahkust oma ajaloolises Transilvaania kindluses.”

Läbivaid tegelasi on romaanis suht vähe, kõrvalosades esinejaid seevastu päris palju.

Caragiale kujutas tüüpe, keda ta ilmselt hästi tundis. Viimase osa alguses ütleb seesama Pirgu minajutustajale: “Täna, enne kui sa tulid, räägiti, et sa oled hakanud Bukaresti kommetest romaani kirjutama, ja ma püüdsin kõigest väest naerma pahvatada. Tõsiselt: sina ja Bukaresti kombed! Võib-olla Hiina kombed, sest selles asjas oled sa hiinlane. Kuidas sa saad kommetest midagi teada, kui sa kedagi ei tunne. Kas sa käid kusagil, kohtud kellegagi? Kui sa just ei kavatse kirjeldada meid: Pașat, mind, Pantat; ma ei tea, et sul kellegi teisega pistmist oleks… ah! jaa, sõber Popneliga. Noh, kui sa käiksid majades, peredes, oleks teine asi, siis alles näeksid, kui palju teemasid sa leiad, milliseid tüüpe!”

Rumeenia kirjanduskriitikud valisid selle koguni XX sajandi parimaks rumeenia romaaniks. Kas sellega nõustuda või mitte, aga vähemalt stiil on tõesti omapärane, huvitav ja meeldejääv.

Sakala Keskuses on 6. jaanuarini avatud kunstiõpetajate suvelaagri tööde näitus “Kiviküla maalides” #eesti #kunst #haridus #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on Dec 12, 2016 at 12:14pm PST

Eile avati Sakala Keskuses suvel kunstiõpetajate maalilaagris valminud tööde näitus “Kiviküla maalides”. Tegemist on rändnäitusega, mis liigub mööda osalejate kodukohti. Viljandisse jääb see 6. jaanuarini.

Avamisele oli kogunenud palju kunstikooli õpilasi.

Kõigepealt rääkis Sakala Keskuse näituste kuraator Laineli Parrest loovusest, mis käib kaasas iga elukutse, sündmuse ja eluvaldkonnaga, mida tuleb arendada ja hoida ning mille peale tasub iga natukese aja tagant mõelda, et kust seda leida. Kunstikooli õpilastel on selle asjaga tema sõnul päris hästi, sest kunstikoolis töötavad ühed krapsakad tegelased, kes on iga hetk valmis seda loovust neile mingi nurga pealt avama. Need on õpetajad.

“Kui vahva võib õpilastel olla siin jalutada ja leida oma õpetajate nimesid tööde alt,” märkis Parrest, “et mis siis saab, kui õpetajad on kuskil mere ääres või põõsa all ja peavad oma loovuse idu endast leidma, ise midagi maalima, millise nurga alt keegi seda lahendab.”

Viljandi Kunstikooli õpetaja Lemmi Paul rääkis samas, et käis sellise maalilaagri idee välja ühel Eesti Kunstikoolide Liidu korraldatud koolitusel, kus oli ülesandeks genereerida ideid selle kohta, kuidas õpetajad ise võiksid muutuda ja paremaks saada. Teised haarasid sellest kohe kinni ja mõte tehtigi teoks.

Kunstiõpetajate maalilaager toimus juulis Läänemaal, Kivikülas, Topu rannas, kus “olime täiesti lahti haagitud oma igapäevaelu rutiinist, kus meil ei tulnud, nagu kodus, keegi kõrvaltoast segama, et mina tahan seda või teist,” ütles Paul, selgitades, et kui on selline vaba ja probleemideta õhkkond, kus saab natukene juurde õppida, oma mõtteid koguda ja imetleda kaunist loodust, siis sünnib kindlasti ka looming.

Paul lisas, et see laager oli hästi palju tehnikate katsetamise koht. Töid, nii akvarelle kui ka akrüülmaale, sai igaühel tehtud keskmiselt umbes kümmekond. Ja siis katsetati seal erinevaid võimalusi, tehnikaid ja värve.

Tema kolleeg Tatjana Anniko märkis, et tegi lausa 17 pilti. “Kolm suurt akrüülmaali panin ühe õhtuga,” tunnistas Anniko, kelle sõnul oli laagris väga äge, hästi lahe, ning sai tehtud tõesti palju katsetusi: “Laks ja töö, laks ja töö…”

Viljandi Huvikooli kunstiringi õpetaja Merike Kiivit rõhutas samuti, et sellised laagrid on õpetajatele väga vajalikud. “Ma tundsin sellest nii puudust. Ma olen aastaid tagasi väga palju käinud, iga suvi on ikka laager või mitu olnud, ja ma tundsin nii suurt puudust,” ütles Kiivit.

Elo Viidingu “Lühikesed ja lihtsad lood” on vaid paari tunniga läbitav jutukogu, mis sisaldab viisteist lugu – seega võib seda lugeda üle kahe nädala, kui võtta iga päev, näiteks hommikuti, läbi mõned leheküljed.

Mina lugesin õhtul ja ühe jutiga. See ei olnud hea, sest nii ei jätnud ma endale aega loetu üle mõtisklemiseks, sündmused ja tegelased kuhjusid liigselt üksteise otsa ega jäänud hästi meelde. Möödunud ei ole veel paari päevagi, aga enam ei piisa lihtsalt pealkirjade lugemisest, et kõik uuesti meenuks. Mõni pealkiri ei ütle mulle midagi.

Nii pean nüüd seda väikest raamatukest lehitsema, et oma mälu värskendada. Löön selle lahti suvalistest kohtadest ja loen mõned read – sellest piisab, et meenuks, millest konkreetne lugu rääkis.

Autor ise kirjutab saateks, et millegipärast saavad inimesed sageli pahaseks, kui nad tema raamatuid loevad. Mina pahaseks ei saanud ja mulle ei tundunud ta loetu põhjal otsustades ebameeldiv, antisotsiaalne ja kuri inimene.

Tõsi, kohati kehtib tema lugude kohta väide, et looming õitseb inimviletsusel. Need ei räägi sageli meeldivatest asjadest, näitavad maailma pigem hallides toonides, porise sügise karva mantlis, mis ei sisenda optimismi. Mitte et need tekitaksid päris musta masendust, aga neis lugudes mängib ikkagi mingi kurbnukker meloodia. Kaunis, aga raskemeelne, kuigi krutskeid täis. Ja lõpuks jääb suhu mõrumagus maik, mis on rohkem mõru kui magus.

Viiding ise kirjutab: “Kirjutamine eeldab suurt loovust. Loovust saab kindlasti määratleda üsna erinevatel viisidel, erinevatest eesmärkidest ja kontekstidest lähtudes, aga mina määratlen loovust kui võimet kehtestada jõuliselt isiklikku ja ebastandardset maailmanägemist eluliste nähtuste tajumisel ja selle kunstilisel väljendamisel.”

“Loovus jällegi eeldab keskmisest tugevamat enesekehtestamisvõimet ja kartmatut omapära,” lisab ta samas. “Ja kartmatust selle eest ka arvustustes tümitada saada.”

Kuna ma ei ole arvustusi lugenud, siis ei tea, kas teda on nüüd selle raamatu eest kusagil tümitatud, aga nende kaante vahelt võib leida ka päris läbinähtavaid torkeid teiste autorite pihta, näiteks selline lause: “Tal on käes meediakuulsus Ofelia Sokkineni ajalooline raamat, mille kaanel toretseb verise rinna ja väljakistud südamega naine, sinimustvalge lipp ainsaks alakehakatteks.”

Ei tea, kas Sofi Oksanen kah vahest raamatutele arvustusi kirjutab? Oleks huvitav lugeda, mida tema sellest Viidingu jutukogust arvab. Mõni Eesti väljaanne võiks tellida talt selle kohta arvustuse.

Käisin eile kuulamas kultuuriakadeemia rütmimuusika ansamblite kontsert-arvestust, mis kujutas endast terve sügissemestri kestnud proovide ja tundide kulminatsiooni.

Publiku ette astus umbes veerandsada noort muusikut ja lauljat. Esines neli ansamblit, juhendajateks Peedu Kass, Marti Tärn, Andre Maaker ja Aleksander Paal.

Muusikakooli orkestrimaja saal oli tudengeid ja õppejõude pilgeni täis, osad seisid püsti. Üritus kestis ligi poolteist tundi.

Kui esimesena ja viimasena esinenute näod ja nimed olid mulle eelmisest hooajast juba enam-vähem meelde jäänud, siis kaks vahepealset gruppi paistsid koosnevat tegelastest, kelle laulmist ja mängimist ma ei olnud varem kuulnud.

Või kui olingi, siis mitte piisavalt selleks, et nad meelde jääks.

Tundub, et nägude meelde jäämiseks kulub 2-3 korda, nimedega võib minna veidi kauem, oleneb ka nimest. Kui on selline nimi, mis seostub kohe kellegi teise omaga, siis jääb see kergemini meelde.

Lugudega on sarnane lugu. Eilsest õhtust jäid kõige paremini meelde need, mida juba varem hästi teadsin, mis meenutasid mõnda teist lugu või mille juurde räägiti mõni lugu.

Kõigepealt, esimene kõlanud pala sisaldas ühte kohta, mille peale meenus Karamelli “Loomad Kosmoses”. See kestis võib-olla ainult 15 sekundit, aga sellest piisas, et ühendus loodud saaks.

Järgmist lugu kuulates oli kogu aeg tunne, et see on väga tuttav, aga ma ei suutnud kuidagi meenutada, kus seda kuulnud olen. Kui guugeldasin nüüd sõnu “I still blush when I laugh and you don’t”, siis ei leidnud midagi. Võib-olla on see neil hoopis enda kirjutatud ja kõlas eelmisel hooajal mõnel kontserdil, kus ma siis käisin.

Kolmandaks tuli “Gimme! Gimme! Gimme! (A Man After Midnight)”. ABBA laul, aga mina mäletan sellest paremini Erasure versiooni, sest vennal oli kunagi üks nende kassett, mida väiksena palju kuulasin.

Teisel ansamblil oli alguses kaks eestikeelset laulu ning siis Gretchen Parlato ja Alan Hamptoni “Still”, mille ma tundsin ära, sest olen seda juba varem korduvalt kuulnud. Seetõttu jäi see mulle ka paremini meelde.

Kolmas ansambel alustas Andre Maakeri looga “Jäälõhkuja”, mille kohta öeldi, et see peaks murdma jää kuulajate südames. Maaker rääkis ise samas juurde, et see on omandanud viimastel päevadel uue tähenduse, sest ta on käinud Viljandi järvel uisutamas. Eile olla jääl juba vesi peal olnud, sula.

Järgnes igihaljas “Summertime”. Aga mida nad kolmandaks esitasid, seda ma enam ei mäleta.

Neljanda ansambli repertuaari kuulusid Dave Brubecki “In Your Own Sweet Way”, Charles Minguse “Weird Nightmare” ja Antonio Carlos Jobimi “Triste”. Need jäid hästi meelde, sest kõik on juba varem korduvalt kuuldud ja kõigi nende puhul öeldi autorid seal ka korralikult välja.

Kui see oleks olnud muusikaviktoriin, kus tuleb panna kirja ainult laulude nimed ja algsed esitajad, siis oleksin saanud ehk isegi enam kui pooled võimalikest punktidest. Kui oleks pidanud panema kirja ka aastad ja albumid, siis ei oleks aga mingil juhul läinud paremini kui tavaliselt Romaanis toimuval viktoriinil.

Jasmis toimus eile Viljandi muusikakooli kontsert, kus astusid koos õpilastega lavale ka pedagoogid Jan Viileberg, Mati Tubli ja Harri Heinsoo ning esinesid rütmiansamblid Moonrocket ja Flice.

Heinsoo, kelle diplomikontserdiga Jasm kevadel avati, töötab nüüd muusikakoolis kitarriõpetajana. Tubli, kes täitis eile ka konferansjee rolli, aga asus seal septembris tööle basskitarri- ja ansambliõpetajana.

Kontsert kestis umbes tund aega. Algas see etteastetega, mille üksikud õpilased tegid koos õpetajatega, järgnes ansamblistuudio väike kava ning seejärel rütmiansamblite esinemine.

Jasm oli rahvast ilusti täis. Selleks ajaks, kui ansamblistuudio esitas ansambli Angus tuntud lugu “Fanta”, suutis Tubli inimesed isegi püsti ajada, aga kaasa elati ka muidu päris aktiivselt.

Moonrocket ja Flice Jasmis #viljandi #muusikakool #moonrocket #flice #jazzbarjasm

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on Dec 15, 2016 at 11:12pm PST

Kontserdi teise poole täitsid muusikakooli rütmimuusika ansamblid. Kõigepealt esitas Flice mõned kaverid, üks leitav selle lingi tagant, seejärel kandis Moonrocket ette kolm olmaloomingulist pala. Lõpulugu tehti koos (ülal on toodud sellest väike katkend).

Moonrocketit olin kuulnud varem juba korduvalt (jaanuaris Koolijazzi raames ja aprillis Viljandi Jazziklubi üritusel kohvikus Fellin). Nende lood hakkavad juba vaikselt pähe kuluma: “Ärkasin ma hommikul vara, kuid see linn, see linn ei enam maga…”

Tubli rääkis seal, et paar Moonrocketi poissi oli käinud kolmapäeval ka Jasmi iganädalasel jämmiõhtul, mängides seal tegelastega nagu Ahto Abner, Marti Tärn ja Peedu Kass nii, et maja katus värises.

Mõned eile esinenud osalevad täna õhtul ka Viljandi poistekoori ja meeskoor Sakala ühisel jõulukontserdil ning nädalavahetusel võib muusikakooli õpilasi kuulda Viljandi jõuluhansal, kusjuures kõik need kontserdid on tasuta.

Samal ajal, kui Pauluse kirikus esines Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, toimus eile kesklinna kooli väikeste majas Viljandi poistekoori ja meeskoor Sakala ühine jõulukontsert “Härmas Jõuluöö”.

Kõigepealt muidugi selgitati kohe, et see pealkiri on pigem ilus unistus sellest, milline võiks olla ideaalne ilm jõuluõhtul, kui kodus ja hinges on soojus ning õdus olla, väljas on aga selline natukene karge ilm. Samas pidi pealkiri iseloomustama ka kontserdi kava, mis oli veidi kirju, ettearvamatu, koosnedes osadest, mis omavahel päris loogiliselt kokku ei sobinud, aga moodustasid sellegi poolest huvitava terviku.

"Karulaane jenka" #viljandi #poistekoor #meeskoor #sakala #eesti #koorimuusika

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on Dec 17, 2016 at 12:52am PST

Eesti Meestelaulu Selts alustas sel aastal meestelaulu elavdamiseks projekti, mille raames loodi mitmetes maakondades poistekoorid. Nii ka Viljandis, kus asja eestvedajateks said Riina Trumm ja Signe Ristisaar. Muide, ka mõlemad meeskoor Sakala dirigendid on naised, Kadi Ritsing ja Liisi Toomsalu. Nii et meestelaul areneb siin naiste käe all.

Poistekoor esitas sissejuhatuseks kolm lugu, neist tuntuim ilmselt “Väike trummipoiss”. Pärast seda räägiti, et koorilapsed on nagu lumehelbed, mis sulavad ära, ning vanemad peaksid neid hoidma, et nad ära ei sulaks, vaid laulaksid sama entusiastlikult ka siis, kui nad on juba suured lumememmed.

Seejärel esines meeskoor Sakala, kaasates ka noori soliste. Pärast sellist üleminekut esitati maestro Alo Ritsingu juhatusel tema poolt Gustav Suitsu sõnadele kirjutatud isamaaline “Mis oli see, mis juba lapsepõlves” (selle üks võimsamaid esitusi oli hiljuti 80. sünnipäeva tähistanud Ritsingu juubelikontserdil, mis on veebis järelkuulatav-vaadatav). Järgnes taas noorte solistidega laul, kuhu tulid ühtlasi sisse naishääl ja viiul – juba varem olid käinud läbi kitarr, kontrabass ja klaver.

Paar pala esitas meeskoor Sakala topeltkvartett Topelt Hellad Kellad. Üks hoogsam, teine rahulikum. “Kui jaamast lahkub rong, viib tervitusi kaasa, võõrsile veab soove häid,” laulsid mehed Dave Bentoni kunagist hitti, mille kirjutas Riine Pajusaar.

Pärast seda tuli “Aisakell”, mille kohta räägiti avameelselt, et see on 1850-ndatel Massachusettsis kirjutatud laul, mille kirjutamiseks kõrtsis istuvad muusikud võisid saada inspiratsiooni aisakellade helinast, aga “aisakellade helinaks” nimetati ka seda, kui tühjades viskiklaasides jääkuubikuid kõlistati. Samuti räägiti hiljem keerutamata, et “Pardike ja mooniõis” oli algses itaaliakeelses versioonis satiiriline kommentaar kristlike demokraatide ja kommunistide ehk kodanlaste ja töölisklassi vastasseisule 1950-ndate Itaalias.

Nende kahe laulu vahele mahtus veel kaks, neist üks Alo Ritsingu “Santa Maria”, mida kuulsin hiljem õhtul täiesti juhuslikult ka raadiost, kui selle korraks käima panin.

Kui “Pardike ja mooniõis” läbi sai, siis järgnes taas üks noorte solistidega laul, mis kujutas endast üleminekut kahe koori ühisele lõpuspurdile. Koos esitati kaks laulu, aga neist teine, “Karulaane jenka”, tuli kestvate ovatsioonide tõttu ka kordamisele.

Lahkudes kuulsin kuidas poisid seda veel ka garderoobis ja isegi tänaval omaette rõõmsalt edasi laulsid. Nii et üritus täitis ilmselt oma eesmärgi. Poistekoori järgmine esinemine on muide juba pühapäeval Viljandi jõuluhansal.

Samal ajal, kui Pauluse kirikus esinesid Pärnu linnaorkester ning Pärnu ja Viljandimaa kammerkoorid, toimus eile Jaani kirikus Arsise jõulukontsert, kus astusid üles Arsise kellade ansamblid ning rahvusooper Estonia solist Kristel Pärtna.

Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus viitas sissejuhatavas sõnavõtus mitteametlikule statistikale, mille kohaselt on Eestis kontserdisaalides kõige rohkem kohti tuhande elaniku kohta just Viljandis. See on täiesti usutav, sest selliseid saale on siin tõesti päris palju. Paha lugu on see, et nii võivad head kontserdid langeda sageli ühele ajale, nagu juhtus eile.

Kõigepealt esitas neli pala 12-liikmeline noorteansambel (kavas Sibelius, Liszt, Tšaikovski ning “Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow!”). Arsise kunstiline juht ja dirigent Aivar Mäe rääkis samas, et Tallinnas tuli juba lumi jälle maha – Viljandis seda eile veel ei olnud, lihtsalt külmetas, aga täna hommikul sadas ka siin.

Seejärel toimus väike kohtade vahetus. Sel ajal, kui noorteansambel lahkus ja 8-liikmeline põhiansambel ennast valmis seadis, jagas Mäe oma muljeid hiljutisest reisist Liibanoni.

Muu hulgas rääkis, et oli seal inimestelt küsinud, miks nad sellisest pommiaugust, kus igalpool ümberringi käib sõda ja pidevalt käärib, ära ei koli, mille peale oli küsitud vastu, miks ta ise ei koli ära Eestist, mis asub samuti pingelises paigas, Venemaa külje all jne.

Kui mõelda, millega seoses Eestist rahvusvahelises pressis tavaliselt kirjutatakse, siis ei olegi tegelikult väga üllatav, et seal võib inimestele jääda mulje nagu oleks siin umbes sama rahutu koht.

Arsise kellade ansambel esitas pärast seda väikest pausi kõigepealt kaks lugu lihtsalt niisama, siis kaks sopran Kristel Pärtna laulu saateks, ühe jälle niisama ja veel kolm koos sopraniga. Lõpuks tehti ka üks lisalugu. Kogu kava sisaldas seega 13 pala.

Viljandis olid nad nüüd juba kahekümne kolmandat korda ning Mäe teatas, et tulevad ka paarikümne aasta pärast ikka taas esinema, kui elupäevi antakse. Samas avaldas ta arvamust, et ka publik on olnud neil siin kogu aeg sama.

Mina käisin neid eile kuulamas esimest korda. Sellest piisab. Kontsert oli tore ja korra tasub neid kuulamas käia, aga ma ei kujuta hästi ette, et seda iga aasta tegema hakkaksin või niisama plaadi pealt sellist kellamängu kuulaksin.

Kui kuulaks, siis midagi sellist, kus asi ei muutu päris tilinaks, vaid lastakse pikemalt kõlada üksikute kellade hääli.

PS. Paar väikest lõiku sellest kontserdist võib leida Instagramist, kuhu panen ka igasuguseid muid asju, mida ma alati siia postituste sisse ei manusta. Nii et tasub mind sealgi jälgida, mitte ainult blogi lugeda.

Eesti Laul pidi algse idee kohaselt olema täiesti uus lauluvõistlus, mille peamiseks eesmärgiks on pakkuda midagi Eesti publikule, aga tänaseks on sellest sisuliselt saanud paljuski ikkagi Eurovisiooni lauluvõistluse kohalik eelvoor.

Tagantjärele võib tunduda, et algusest peale oli õigus kriitikutel, kes leidsid juba 2009. aastal, et hakkama saadi vaid nimevahetusega, kuid minu meelest toimus vahepeal siiski ka sisuline muutus. Eesti Laul suutis tuua laiema publiku ette tõepoolest ka uut ja huvitavat, nö. alternatiivsemat kraami, mis ei olnud suunatud eurolavale.

Tänavusi laule kuulates on aga selge, et selle võistluse nimi võiks pigem olla Eurolaul, sest valdavalt on nende laulude tegemisel mõeldud ilmselt just selle peale, et need sobiksid võimalikult hästi Eurovisiooni lauluvõistlusele.

Esitajate hulgas leidub nüüd küll ka uusi tulijaid, kuid rohkem on ikkagi vanu olijaid. See tähendab, et kordumas on see, mida kritiseeriti lõpuks päris palju Eurolaulu puhul: aastast aastasse osalevad samad nimed, tuntud kohalikud tegijad, kes näevad suurele eurolavale pääsus enda jaoks head võimalust rahvusvaheliseks läbimurdeks.

Kuna fookus on kandunud tagasi Eurovisioonile, siis toimub mitte üksnes keeleline anglifitseerumine (2014 oli enamik laule eesti keeles ja eelmisel aastal pooled, aga sel aastal seitse ja nüüd järgmise aasta valikus ainult kolm), vaid ka muusikaliselt võetakse järjest vähem riske, ei ole enam nii palju eksperimenteerimist, üritatakse valmistada midagi peavoolu sobivat.

Mida teha?

Minu arvates võiks selle võistluse kaheks lüüa. Eesti Laul võiks edaspidi olla suunatud tõesti just Eesti publikule. Nii võiks näiteks olla üheks tingimuseks, et võistlusel osalev laul peab olema eestikeelne. Lisaks võiks aga tulla tagasi Eurolaul, kus valiku teevad mitte televaatajad, vaid hoopis rahvusvaheline žürii. Praegune kaks ühes lahendus minu meelest ei toimi.

Kunstiaasta 2016 algas minu jaoks 13. jaanuaril, kui käisin Hobusepea Galeriis, kus avati Tõnis Saadoja “Etüüdid klaverile ja lõuendile”. Ja sai läbi 12. detsembril, kui Sakala Keskuses avati kunstiõpetajate maalilaagris valminud tööde näitus “Kiviküla maalides”. Nende 11 kuu jooksul sai vaadatud umbes poolsada näitust (järgmisel aastal peab täpsemalt arvet pidama) ehk keskmiselt näitus nädalas.

Põhilised kohad, kus neid vaatamas käisin, olid muidugi Kondase Keskus, Sakala Keskus, Viljandi Linnagalerii ja teised kohalikud asutused, kus pilte vaatamiseks välja pannakse. Kõiki neis toimunud näitusi ma samas siiski läbi ei käinud, mõned jäid ka vahele. Ja tegelikult mitte ainult mõned, vaid terve hulk. Seega ei oma ma täit ülevaadet isegi Viljandi kunstisaalides eksponeeritust. Eks järgmisel aastal paistab, kas see siis saada õnnestub, aga uue aasta üheks eesmärgiks võiks selle seada küll.

Viljandis oli sel aastal minu jaoks suurimaks avastuseks kindlasti R. Paul Firnhaberi kollektsioon, millega sai tutvutud nii tema kodugaleriid kui ka juubelinäitusi külastades. Kümnete ülejäänud näituste hulgast on raske siin vaid mõnda üksikut eraldi välja tuua.

Või siiski… Jean-Louis Cerisier’ näituse avamisel kuuldud jutt tema kodupaigas asuva naivismimuuseumi ümber koondunud naivistidest ning festivali Arteground raames üleval olnud Soome kunstnikerühma näitus aitasid kaasa sellele, et meil sündis mõte asutada Paul Kondase nim. Viljandi naivistlik kunstiring. Praegu on see küll väikeses varjusurmas, aga tuleval aastal ehk tegevus jätkub.

Lisaks toon Viljandis toimunust eraldi esile Johann Köleri 190. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi, millest siin samuti veidi juttu oli, ning näituse “Tänapäeva Soome plakat”, mis tundub tagantjärele mõeldes isegi huvitavam kui seda vaadates.

Aprillis käisin Tallinnas Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, kus oli lisaks püsiekspositsioonile avatud Grete Saluste nukunäitus “Hakiplika unenägu”, ning vaatasin Eesti Muusika Päevade raames Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muutumist elavate helide majaks.

Juunis aitasin panna Tammsaare pargis üles Iris Kivisalu heategevusliku fotonäituse, käisin Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festivali TASE’16 peanäitusel ja graafilise disaini osakonna näitusel EKA galeriis. Väga tore oli ka Tallinn Art Weeki avamine. Need üritused peaks ka järgmisel aastal kavva võtma.

Tegelikult sai käidud veel mõningatel näitustel paaris väiksemas kohas, aga need olid juhuslikud kõrvalepõiked ja neist ei ole ma siin midagi kirjutanud.

Kokkuvõttes on saanud siin sel aastal sildi “kunst” külge 40 postitust, aga osad neist sisaldavad rohkem muid teemasid, niisama heietamist, käivad mitme näituse kohta vms. Järgmisel aastal peaks ka selles osas korrapärasemalt kirjutama hakkama.

Ja vähemalt korra peaks käima siis Tartu Kunstimuuseumis, kuigi selle direktor Rael Artel ütles, et nende näitustest ülevaate saamiseks peaks seal käima viis korda aastas, ning Pärnu galeriides ja kunstisaalides. Arenguruumi on kõvasti.

Esialgu tundus, et kokkuvõtte tegemine teatriaastast saab olema lihtne, sest teatris käisin ma suhteliselt vähe, aga kui hakkasin mõtlema ka nähtud tantsulavastustele, siis läks pilt silme ees päris kirjuks.

Ugalas käisin aasta jooksul kaheksa korda, aga neist pooled olid filmiseansid (“Mao embus”, “Sauli poeg”, “Dheepan” ja “Teesklejad”) ja ainult kaks teatrietendused: “Erakordselt heatahtlik mees” ja “Mäng on alanud”. Lisaks sai vaadatud “Moraal”, mida mängiti vanas lennukitehases.

See tähendab, et nähtud sai vaid kolmandik Ugalas välja tulnud uutest lavastustest – selle põhjal nende repertuaarist siin mingi ülevaate andmine oleks naeruväärne.

Küll aga võib seda teha järgmisel aastal, kui siis teatrikülastuste arvu vähemalt kahekordistada õnnestub. Kuna kevadel peaks Ugala kolima tagasi Valuoja orgu, kus see on mugavamalt ligipääsetav, siis võib see ehk isegi juhtuda.

Hulk lühemaid etendusi sai nähtud Tudengite Teatripäevade raames, kus üles astunud improteatri Ruutu10 aktsioone siin hiljem veel paaril korral vaatamas käisin. Samuti sai vaadatud Viljandi Gümnaasiumi teatripäeva.

Sildiga “teater” olen küll varustanud sel aastal juba tervelt 21 postitust, aga valdavalt sisaldavad need siiski hoopis rohkem muud juttu. Veidi pikemalt leidis käsitlemist veel vaid Grete Jürgensoni monotükk “Katariina”.

Samas on tosinkond postitust saanud tänavu külge sildi “tants”. Osaliselt kattuvad need “teatri” alla läinutega, aga osaliselt isegi mitte siis, kui sisuliselt võinuks. Ma pean seda sildimajandust ilmselt parandama.

Piiri tõmbamine tantsu ja teatri vahele on keeruline, sest sageli seda ei eksiteerigi. Kui liigitada teatri alla ka kõik Tantsunädala ja NOTAFE raames ning muul ajal vaadatud tantsulavastused, siis nägin ma sel aastal väga palju teatrit.

Viimase viie kuu jooksul ei ole ma samas vaadanud ühtegi tantsu- ega teatrietendust. Selleni on viinud prioriteetide muutus ajaliste ressursside kasutamises, mille ma üldiselt heaks kiidan, aga päris nii siiski jätkata ei saa.

Järgmisel aastal peaks vaatama iga kuu vähemalt ühe tantsu- või teatrietenduse ning võtma uuesti kavva ka Tantsunädala ja NOTAFE. Ambitsioonikate eesmärkide rida seega üha pikeneb.

Kui arvestada, et esimene film sai vaadatud juba 1. jaanuaril ja see on siin sel aastal neljakümne viies postitus, mis saab külge sildi “film”, siis võiks arvata, et filmiaasta oli päris hea.

Nii ja naa. Tegelikult hakkasid juba suvel ilmnema tõsised probleemid uute filmide kättesaadavusega interneti kaudu ning detsembris ei olegi ma nüüd ühtegi filmipostitust teinud, sest lihtsalt ei olegi midagi vaadanud (peale seriaali “Parks & Recreation”). Novembri lõpus sai küll käidud vaatamas dokfilmi “Meie viimane tango”, aga sellest jäi samuti kirjutamata.

Vahepeal sai tehtud aga veidi uurimustööd Eduard Vilde romaani “Külmale maale” võimaliku piraatekraniseeringu asjus, millega seoses Loomingus väike poleemika puhkes. Jõudsin välja sama linateoseni, millest neile kirjutas Urmas Tõnisson.

Vilde “piraatekraniseeringust”

See 1931. aasta alguses Tallinna kinos “Gloria Palace” näidatud film, millest üks reaalkooli õpilane Vildele rääkis, oli tõenäoliselt “Hearts in Exile” (USA, 1929), mis valmis hoopis Briti kirjaniku William Arthur Dunkerley pseudonüümi John Oxenham all 1904. aastal ilmunud samanimelise romaani ainetel. Eestis reklaamiti seda filmi nime all “Õelast saatusest – külmale maale”.

Filmist, mille lavastas maailmakuulus Michael Curtiz (tänapäeval tuntud eelkõige “Casablanca” režissöörina), ei ole teadaolevalt säilinud ühtegi koopiat, aga selle aluseks olnud Dunkerley romaan on veebis lugemiseks vabalt kättesaadav ja 1931. aasta veebruaris kirjutas Päevaleht, et “Gloria Palace’i” kava rahuldab “ka neid, kes armastavad vaadata tõsise sisuga filme. Draamas “Õelast saatusest – külmale maale” näeme kolme saatusest kiusatud inimese raskeid hingelisi elamusi poliitilistest intriigidest läbipõimitud ennerevolutsiooniaegsel Venemaal, Siberisse asumisele saadetute elu ja kannatusi.”

Segadust võis tekitada see, et Vildele räägitud jutu kohaselt oli filmi teinud Saksa filmikompanii UFA, aga “Hearts in Exile” valmistajaks hoopis Warner Bros. Tasub teada, et viimati nimetatu filmid jõudsidki toona siia just UFA kaudu Saksamaalt. Samuti kasutati vahepeal ka Saksamaal ja Austrias tegutsenud Curtizi puhul Euroopas veel kohati tema ungaripärast nimekuju Kertesz. Nii võis kergesti tekkida eksitus, mis kandus Vilde kirja kaudu edasi tänapäevani.

Filmiaasta kokkuvõte jätkub

Eesti Filmiajakirjanike Ühingu auhinnale nomineeritud viiest filmist sai nähtud ainult kaks, “Polaarpoiss” ja “Teesklejad”. Järgmisel aastal peaks ikkagi kõik uued Eesti filmid järjest ära vaatama.

Suvel tuli mõte vaadata ka uuemaid Vene filme, aga ei jõudnud siis esimesest kaugemale. Järgmisel aastal peaks selle plaani taas käiku laskma. Ja üldse regulaarsemalt, süstemaatilisemalt filme vaatama.

Ansambel Täna Olen Laps andis jõuludeks välja oma esimese albumi (16 laulu, kestus kokku 47:11), mida tuleval aastal üle terve Eesti esitlema hakatakse. 2012. aasta kevadel tegevust alustanud ansambli eestvedajaks on Astra Tikas, kes hakkas tütre kasvamise kõrvalt kitarri ja laulmist õppima ning kirjutama väikestele lastele meeldivaid lõbusaid, südamlikke laule.

Plaadiga on kaasas laulusõnad ning neid saatvad illustratsioonid, mille autoriks on laulutegija enda tütar Eliise, kes oli neid toredaid pilte joonistades vaid kuue aastane. See ei tähenda, et album sobiks kuulamiseks ainult kuueaastastele, kuigi peamine sihtgrupp jääb ilmselt tõesti kuhugi sinnakanti. Teismelistele seda plaati enam kinkida ei soovita, võivad solvuda.

Kohati kõlab muusikast läbi küll isegi vihjeid rockiklassikale, aga üldiselt on esiplaanil siiski sõnad. Lugudes esinevad sellised vahvad tegelased nagu roosa notsu, vihmaussid, mullimeister, väikemees, samblataat, unemati jne. Juttu on marmelaadist, mustikatest, pannkookidest ja paljudest teistest meeldivatest asjadest.

Laulude sõnumid on laste fantaasiat arendavad (“minu lemmik muinasjutus/taevast kukkus baleriin/otse minu kingadesse/nagu mind poleks siin”), loovusele ja avastusretkedele ärgitavad (“õues on tore, õues on tore”), aga samas ka ohtude eest hoiatavad (“pargis öösel pimedas käia ei ole hea”). Ehk just sellised, mis peaksid toetama vanemaid kasvatuslike eesmärkide saavutamisel.

Lisaks Astra Tikasele (laul, kitarr, suupill, meloodika), kes selle plaadi ise ka välja andis, kuulub ansamblisse Markus Kalmet (elektrikitarr). Külalistena teevad plaadil kaasa Kristjan Jõemägi (löökriistad), Heikki Tikas (basskitarr), Enno Viides (mandoliin), Hello Upan (viiul) ja Eliise Tikas (laul). Ühe laulu kaasautor on Pearu Helenurm.

Järgmise esinemisena on neil praegu kavas MTÜ Igale Lapsele Pere talvepäev 11. veebruaril, Moostes. Jooksvat infot esinemiste kohta saab ilmselt ka Facebookist, kui nende lehekülg seal meeldivaks märkida ja selle uudisvoogu jälgima asuda.

Marusja Klimova nime all ilmunud “Majake Bois-Colombes’is” on järg sama autori romaanile “Siniveri”, kohati esinevad neis samad tegelased (eelkõige kirjaniku alter ego Marusja), kuid loetav ka täiesti iseseisva teosena. Kui “Siniveri” pakkus lugejatele pildikesi elust Leningradis, mis ei olnud veel saanud uuesti Peterburiks, siis “Majake…” viib publiku 1990-ndate Prantsusmaale, kus ka autor ise toona mõnda aega periooditi elas.

Klimova kujutab prantslasi ja elu Prantsusmaal küllaltki tülgastavana.

Pierre ei pühkinud kunagi tatikolle ära, vaid tegi alati keelega lõmpsti ja neelas need ahnelt alla. See harjumus oli jäänud ajast, mil ta mööda Prantsusmaad ringi hulkus – tol ajal oli tal sageli kõht tühi ja ta sõi oma tatikolle, need maitsesid nagu teod, prantslaste lemmikroog, ja see pakkus veidi lohutust.

Tema tegelased, nende hulgas palju venelasi, sobravad toitu otsides prügikastides ning elavad maailmas, kus prantsuse meeste elu mõte näib olevat logelemine, seks ja joomine. Vene naisi kujutatakse samas nende eest põgenevate ohvritena.

Autori stiili iseloomustavad sagedased katsed teravmeelitseda. Kui naljakad tema vaimukused tunduvad, see sõltub muidugi lugeja huumorimeelest.

“Perse, perse!” vastas kaaslane talle vene keeles, sest Pierre suhtles põhiliselt venelastega, tema kodus elasid kogu aeg venelased. Just venelased olid talle õpetanud roppusi ja kõiksugu räigeid väljendeid, kuid mõnda sõna ta siiski ei mõistnud. Kui raevu aetud Galja ütles talle “vana sokk” ja “tropp”, jäi nende sõnade tähendus Pierre’ile kaua arusaamatuks. Tookord Pierre’i majas elanud vene kunstnikud Nastja ja Valera seletasid talle, et “vana sokk” – see on justkui “mõnus mees”, “oma jope”, “tropp” aga tähendavat “tarkpead”. Esialgu Pierre ei uskunud neid eriti, kuid pühapäeval, kui kohtas Olivier de Serre’i tänava kirikus väriseva peaga muldvana ätti, “vene valget”, kelle nupp enam eriti ei nokkinud, patsutas ta ätti õlale ja küsis:

“Noh, kuda läheb, vana sokk?”

Ätt vahtis talle häguse pilguga otsa ega vastanud midagi, ainult naeratas ebakindlalt, Pierre aga laksas veel korra talle õlale ja hüüdis:

“Oled ikka tõeline tropp!”

Kuid taas ei järgnenud äti poolt mingit reaktsiooni, vana vaid itsitas omaette. See veenis Pierre’i lõplikult nende sõnade positiivses tähenduses.

Rahvusküsimus ei ole romaanis kuidagi esiplaanil, kuid on seda sisuliselt läbiv teema.

Pierre ei pesnud ennast iialgi, ei puhastanud hambaid ega kõrvu – ta arvas, et sel viisil võib saada valgustatud ja ühineda täielikult loodusega. Pealegi tekitab näiteks harjaga pesemine inimesele liigseid kannatusi, aga kannatada Pierre ei tahtnud ja valu ta kartis. Samal põhjusel ei puhastanud ta ka hambaid, ta ei tahtnud raisata raha hambapastale, mille mõtlesid välja kapitalistid, et rikkaks saada! Kõik venelased on masohhistid ja armastavad kannatada, sellepärast leiutasid nad saunad, kus nad ennast vihtadega nüpeldavad. Aga prantslased – nagu Dima talle selle peale vastas – leiutasid lõhnaõli, et sopa ja sita haisu eemale peletada. Kuningas Loius XIV õukonnas polnud muide üldse kemmerguid ja kõik roojasid otse treppide ja pargipuude alla. Seda kuulis Dima Versailles’ ekskursioonil.

Kokkuvõttes jääb mulje, et Prantsusmaa on mitte tõotatud imedemaa, vaid lihtsalt üks mandunud mülgas.

Esmapilgul näib see olevat justkui dekatentlik romaan, kuid lõpus jääb kõlama teistsugune moraal. Kirjeldused inimeste allakäigust kulmineeruvad peategelaste osalemisega suurel homoparaadil, millele järgneb Marusja naasmine Venemaale.

Vene keeles ilmus “Majake…” 1998. aastal, kui Vladimir Putin oli alles FSB direktor ning paljud venelased nägid Läänes veel suurt eeskuju. Klimova maalib lugejatele Prantsusmaast aga just sellise roiskunud pildi, mis vastab ka uusreaktsionääride kujutlustele, kuigi ta ise ilmselt nende hulka ei kuulu.

Lugejate tungival soovil avaldan siin siiski lühikese kokkuvõtte ka möödunud aastast maailma poliitikaelus. Täna on vaatluse all esimene poolaasta ning jutt jookseb Portugalist Hispaaniani.

Jaanuaris toimusid Portugalis presidendivalimised. Võitis paremtsentristide kandidaat Marcelo Rebelo de Sousa, mõõdukas konservatiiv, katoliiklane, kelle esimene ametlik visiit presidendina viis Vatikani.

Veebruaris olid Iirimaal parlamendivalimised. Seni valitsenud paremtsentristlik Fine Gael ja sotsiaaldemokraatlik Tööpartei kaotasid mõlemad päris palju kohti, aga FG sai neid siiski rohkem kui ükski teine erakond ning moodustas vähemusvalitsuse, mis püsib suurima opositsioonierakonna Fianna Fáil armust. Tööpartei oli selle ametisse kinnitamise vastu. Valitsusjuhina jätkas Enda Kenny, kes asus ühtlasi kaitseministriks.

Šveitsis kukkus rahvahääletusel napilt läbi Šveitsi Kristlik-Demokraatliku Rahvapartei algatus muuta põhiseadust, et abielus olevaid paare ei saaks maksustada kõrgemalt kui lihtsalt kooselus olevaid. Algatusega taheti ühtlasi lisada põhiseadusesse klausel, mille kohaselt abielu on liit ühe mehe ja ühe naise vahel, välistades nii võimaluse homoabielude ja polügaamia seadustamiseks. Poolt hääletasid enam kui pooled kantonid, aga kokkuvõttes oli 50.8% hääletanutest muudatuse vastu. Läbi kukkusid ka Šveitsi Rahvapartei algatus välismaalastest kurjategijate väljasaatmise hoogustamiseks (vastu 58.9%) ja noorsotside algatus toiduainetega spekuleerimise lõpetamiseks (vastu 59.9%).

Märtsis oli Uus-Meremaal rahvahääletus, mille tulemusel otsustati jätta riigile alles praegune lipp.

Slovakkias toimusid parlamendivalimised, kus sotsid kaotasid küll kõvasti kohti, aga jäid ikkagi riigi tugevaimaks jõuks. Peaministrina jätkas Robert Fico, kes moodustas koalitsiooni kolme väikese paremerakonnaga, nende hulgas Slovaki Rahvuspartei. Suurimaks opositsioonierakonnaks tõusis Vabadus ja Solidaarsus, mis kuulub Konservatiivide ja Reformistide Liitu Euroopas. Parlamendist langesid välja nii Kristlik-Demokraatlik Liikumine kui ka Slovaki Demokraatlik ja Kristlik Liit – Demokraatlik Partei, mis on mõlemad Euroopa Rahvapartei liikmed. Parlamenti pääses lausa neli sellist erakonda, mida seal varem ei olnud, kõik parempopulistliku kallakuga. Slovaki Rahvusparteile lisaks ületas nüüd künnise marurahvuslik Rahvapartei – Meie Slovakkia (said kahepeale kokku 16.7% häältest ja 29 kohta 150-st).

Saksamaal olid valimised Hessenis ja mitmetel liidumaadel. Kristlik-Demokraatlik Liit ja SDP kaotasid kõikjal hääli ja kohti, samas kui Alternatiiv Saksamaale võimsalt tõusis ning liberaalid oma vahepealsest madalseisust taastusid. Vasakparteil ja rohelistel oli nii tõuse kui ka langusi – selget trendi välja ei tulnud.

Aprillis lükkasid hollandlased rahvahääletusel tagasi Euroopa Liidu ja Ukraina vahel sõlmitud assotsiatsioonilepingu ratifitseerimise. 61% hääletas vastu, aga hääletamas käis ainult 32.3% hääleõiguslikest. Rahvahääletus oli küll nõuandva iseloomuga, kuid enamik parlamendierakondadest teatas enne selle toimumist, et kui osavõtt on vähemalt 30%, siis austavad nad tulemust. Peaminister Mark Rutte juhitavad paremliberaalid samas sellist lubadust ei andnud ja otsivad nüüd ikkagi võimalusi leppe ratifitseerimiseks.

Mais toimusid Suurbritannias kohalikud valimised, kus nii konservatiivid, leiboristid kui ka liberaaldemokraadid hääli kaotasid, UK Iseseisvuspartei ja rohelised aga juurde said. Londoni linnapeaks valiti leiborist Sadiq Khan. Boris Johnson enam ei kandideerinud. Šoti parlamendi valimisel tõusis Šoti Konservatiivne Partei seevastu esmakordselt teiseks jõuks, leiboristid langesid kolmandaks.

Austrias jooksis presidendivalimiste teine voor protseduuriliste rikkumiste tõttu ummikusse, mis lahenes detsembris uute valimistega, kust väljus võitjana osaliselt Eesti päritolu Alexander Van der Bellen, kes esines sõltumatu kandidaadina, aga kuulub roheliste hulka ning olnud varem sotside ridades. Võit oli väga napp, ta sai vaid 50.35% häältest. Alla pidi vanduma Austria Vabaduspartei kandidaat Norbert Hofer, kes teda esimeses voorus edestanud oli.

Juunis lükkasid šveitslased rahvahääletusel ülekaalukalt tagasi nn. kodanikupalga kehtestamise (seda toetas vaid 23.1% hääletanutest).

Britid aga kiitsid napilt heaks Euroopa Liidust lahkumise, mida küsitluste kohaselt pärast kohe kahetsema hakkasid. Peaminister David Cameron võitis eelmisel aastal parlamendivalimised sellist rahvahääletust lubades, kuid toetas ise Euroopa Liitu jäämist. Pärast tulemuste selgumist teatas ta, et lahkub ametist. Juulis sai konservatiivide uueks juhiks ning peaministriks Theresa May, senine siseminister. Konservatiivide euroskeptilise tiiva etteotsa tõusnud Boris Johnson pandi välisministriks.

Itaalias toimusid kohalikud valimised, kus valitsev vasaktsentristlik Demokraatlik Partei kogus üleriigiliselt kokku vaid 0.01% rohkem hääli kui Beppe Grillo populistlik Viie Tähe Liikumine. Paremtsentristlik Forza Italia jäi neist häälte koguarvult kõvasti maha, aga sai enda kontrolli alla veidi rohkem kommuune. Hästi läks ka teistel konservatiivsetel jõududel.

Islandi presidendiks valiti ajaloolane Guðni Th. Jóhannesson, kes osales valimistel sõltumatu kandidaadina ega olnud ka varasemalt seotud ühegi erakonnaga. Ta rõhutas oma kampaanias, et president peab olema lähedane kogu rahvale, mitte esindama vaid üht või teist kildkonda, ning tuleb jätkata põhiseaduse muutmist, et rahvas saaks lõpuks õiguse rahvaalgatuse korras rahvahääletusi esile kutsuda ega peaks nõudma otsedemokraatiat ühes käes petitsioon ja teises tõrvik. Tänaseks toetab teda küsitluste kohaselt 97% islandlastest, mis on täiesti enneolematu reiting mitte üksnes Islandil, vaid ilmselt kogu maailmas.

Hispaanias toimusid parlamendivalimised, kus konservatiivne Rahvapartei peaminister Mariano Rajoy juhtimisel oma positsioonid mitte üksnes säilitas, vaid neid isegi tugevdas. Nende valimisloosung oli muide lihtsalt “A favor” (e.k. poolt).

Jätkub ülevaade lahkuval aastal maailma poliitikaelus toimunust. Täna on vaatluse all teine poolaasta. See ülevaade ei ole loomulikult kõikehõlmav, vaid puudutab neid paiku, kus toimuvat ma ise rohkem jälgin.

Juulis toimusid Austraalias parlamendivalimised, kus saavutas taas võidu konservatiivne Austraalia Liberaalne Partei koos oma väikeste liitlastega. Eelmiste valimistega võrreldes kaotati Esindajatekojas 14 kohta (täpselt nii palju sai neid samas juurde vasaktsentristlik Austraalia Tööpartei). Koalitsioonile jäi seal napp enamus, 76 kohta 150-st. Peaministrina jätkas Malcolm Turnbull.

Jaapanis valiti ümber pool parlamendi ülemkojast. Kohti said juurde valitsevad konservatiivsed erakonnad, Liberaal-Demokraatlik Partei ja Komeito, millel on nüüd ülemkojas kokku 146 kohta 242-st, aga ka kommunistid, kes tõusid seal neljandaks erakonnaks (14 kohta), samas kui vasaktsentristlik Demokraatlik Partei kaotas 11 kohta, jäi ainult 49.

Tokio prefektuuris toimunud kohalikel valimistel oli samuti edukas konservatiivne Liberaal-Demokraatlik Partei, traditsiooniline võimuerakond, aga Tokio kuberneriks valitud Yuriko Koike, kes on olnud nii keskkonnaminister kui ka kaitseminister, osales valimistel hoopis sõltumatu kandidaadina. Erakonna ametlik kandidaat oli Hiroya Masuda, kunagine siseminister. LDP kohalik osakond ähvardas rakendada meetmeid liikmete vastu, kes toetavad Koike kandidatuuri, kuid paljud silmapaistvad tegelased seda ikkagi tegid, samas kui peaminister Shinzō Abe, kelle esimesel ametiajal Koike 2007. aastal paar kuud kaitseminister oli (lahkus ametist erakonna sisemise võimuvõitluse tõttu), ja mitmed teised LDP juhtivad tegelased hoidusid nüüd poole valimisest. Koike (sünd. 1952) tuli poliitikasse väikeste uuendusmeelsete erakondade kaudu ning oli juba LDP-ga ühinedes kolmandat ametiaega parlamendi alamkoja liige, temast sai peaminister Junichiro Koizumi lähedane liitlane ning keskkonnaminister (2003-2006). 2008. aastal, kui Koizumi mantlipärija Abe oli oma kehva reitingu ja tervisehädade tõttu kõrvale tõmbunud, kandideeris Koike ka LDP juhiks, jäädes siis viie kandidaadi hulgas kolmandaks. Ta oli Jaapani esimene naissoost kaitseminister ja on nüüd Tokio esimene naissoost kuberner ning võib juhtuda, et temast saab kunagi ka riigi esimene naissoost peaminister.

Augustis toimus Tais rahvahääletus põhiseaduse üle, millega 2014. aastal sõjalise riigipöördega võimule tulnud hunta kindlustas enda võimu ka nüüd järgnevaks üleminekuperioodiks. See näeb ette, et kõik senaatorid määratakse ametisse hunta enda poolt ja Senat omab Esindajatekoja üle vetoõigust küsimustes, mis puudutavad põhiseaduse muutmist. Peaminister võidakse aga määrata ka väljastpoolt parlamenti. Eelnõu kritiseerimine oli keelatud, vaatlejaid hääletust jälgima ei lastud. Opositsioonilised aktivistid võeti kinni ja anti sõjaväekohtu alla ning vahistati ka neid valijaid, kes kuulutasid, et kavatsevad hääletada selle vastu. Ametlike tulemuste kohaselt oli valimisaktiivsus 59.40% ja uue põhiseaduse poolt oli 61.35% hääletanutest.

Septembris olid Hong Kongis valimised, kus Pekingi toetajad said kohalikus seadusandlikus kojas kokku 40 kohta 70-st. Samas kaotasid nii nemad kui ka opositsioonilised demokraadid varasemaga võrreldes kolm kohta. Sisse tulid uued, 2014. aasta meeleavaldustest välja kasvanud jõud, mis toetavad enesemääramisõigust ning soovivad selles küsimuses rahvahääletuse korraldamist. Kokku on neil nüüd kuus kohta. Kuus kandidaati diskvalifitseeriti, sest nad toetasid otsesõnu Hong Kongi iseseisvumist.

Valgevenes ja Venemaal toimusid parlamendivalimised, millega võimuladvik kindlustas enda juhtivat rolli. Venemaal ei ole jätkuvalt alternatiivi erakonnale Ühtne Venemaa. Riigiduumas sai küll ühe koha ka Kodanike Platvorm, aga see erakond ei ole enam päris see, mida sellest luua üritati. Valgevenes sai paar kohta ka süsteemiväline opositsioon, kuid 98.2% parlamendist kuulub siiski president Lukašenka lojalistidele.

Berliinis ja Mecklenburg-Vorpommernis toimunud valimised kinnitasid juba märtsis ilmnenud trende: kristlikud demokraadid ja sotsiaaldemokraadid langevad, Alternatiiv Saksamaale teeb võimsaid sööste ja liberaalid taastuvad madalseisust. Berliinis moodustati esmakordselt puna-puna-roheline koalitsioon, võimule kaasati Vasakpartei, mis tõusis kolmandaks jõuks. Eelmine kord üllatanud Piraadipartei jäi seal aga nüüd valimiskünnise alla.

Horvaatias andsid parlamendivalimised taas ebaselge tulemuse, nagu eelmisel aastal, kuid endine peaminister Zoran Milanović otsustas tunnistada sotsiaaldemokraatide juhitud vasaktsentristliku koalitsiooni kaotust, et hoida ära järjekordse patiseisu tekkimine, võimaldades konservatiivse Horvaatia Demokraatliku Liidu koalitsioonil jõuda tsentristide toetusel valitsuse moodustamiseni. Peaministriks sai Andrej Plenković.

Hispaanias valiti regionaalparlamente Baskimaal ja Galiitsias. Baskimaal on riiki valitseva Rahvapartei kohalik haru suhteliselt väike jõud, mis kogus 10.1% häältest ja parlamendis üheksa kohta 75-st, aga Galiitsias tuli Rahvapartei taas esimeseks: 47.6% häältest ning 41 kohta 75-st.

Oktoobris kukkus Kolumbias rahvahääletusel väga napilt läbi rahuleping valitsuse ja mässuliste vahel, mis pidi lõpetama aastakümneid kestnud verevalamise. Lepingu poolt olid peaaegu kõik erakonnad, sealhulgas Kolumbia Konservatiivne Partei, aga selle vastu olnud konservatiivid heitsid ette, et leping annab mässulistele amnestia ning automaatselt kümme kohta parlamendis, et see seadustab sisuliselt narkokaubanduse ja legitimiseerib riigis vägivalla kasutamist. Kõik küsitlused näitasid, et leping kiidetakse ülekaalukalt heaks, aga hääletusest osavõtt tuli lõpuks ainult 37.43% ja 50.22% hääletas vastu. Pole päris selge, mis sellest rahuprotsessist edasi saab.

Ungaris kukkus samas läbi rahvahääletus, kus küsiti, kas ollakse nõus sellega, et Euroopa Liit saaks anda korralduse mitteungarlaste kohustuslikuks ümberasustamiseks Ungarisse isegi ilma Ungari parlamendi nõusolekuta. 98.36% hääletanutest sellega nõus ei olnud, aga kuna osavõtt oli 40.04%, mis jäi alla seal seaduses nõutule, siis loeti referendum läbikukkunuks. Võrdluseks, et viimastel eurovalimistel oli valimisaktiivsus Ungaris ainult 28.97%.

Tšehhis toimusid kohalikud valimised ning valiti ümber kolmandik senaatoritest. Enim hääli kogus paremtsentristlik ANO 2011, sotsiaaldemokraadid langesid teiseks. Kodanike Demokraatlik Partei, mis on osa Konservatiivide ja Reformistide Liidust Euroopas, sai Senati valimisel 11.71% häältes, omades seal nüüd kümmet kohta, ning kohalikel valimistel 9.47% häältest.

Gruusias tugevdas parlamendivalimistel enda positsioone valitsev Gruusia Unelm, mis sai 115 kohta 150-st.

Leedus tõusis riigi juhtivaks jõuks Leedu Talurahva ja Roheliste Liit, mis sai eelmistel parlamendivalimistel ainult ühe koha, kuid nüüd 54 kohta 141-st. Tulemuse taga nähakse protesti vanade erakondade vastu, valijate soovi näha poliitikas uusi nägusid. Peaministriks sai Saulius Skvernelis, koalitsioon moodustati sotsiaaldemokraatidega. Talurahva ja Roheliste Liit soovis esialgu teha suure koalitsiooni, kus oleks lisaks konservatiivne Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid, kuid see erakond välistas taolises kolmevalitsuses osalemise.

Islandis sai parlamendivalimistel parima tulemuse konservatiivne Iseseisvuspartei, mis ei saanud aga hakkama koalitsiooni moodustamisega. Sama ei õnnestunud ka teiseks platseerunud Vasakrohelisel Liikumisel ja kolmandaks tulnud Piraadiparteil, mille juht Birgitta Jónsdóttir sai presidendilt mandaadi valitsuse moodustamiseks detsembri alguses. Pärast tema ebaõnnestumist teatas president, et ei hakka kellelegi praegu enam uut mandaati andma, sest erakondade juhid peaksid arutama asja omavahel mitteametlikult, et jõuda lõpuks ikkagi töövõimelise valitsuse moodustamiseni.

Novembris toimus Bulgaarias rahvahääletus kolmes küsimuses, mis puudutavad muudatusi poliitilises süsteemis. Osavõtt oli 50.81%, aga kuna see jäi veidi väiksemaks kui eelmistel parlamendivalimistel, siis ei oma tulemused siduvat iseloomu. Samas jätkub arutelu nende asjade üle parlamendis. 74.02% pooldas erakondade riigipoolse rahastamise sidumist valijatelt saadud häältega (iga eelnenud parlamendivalimistel saadud hääl annab erakonnale ühe levi aastas), mida Eestis propageeris mäletatavasti MTÜ Radikaaldemokraadid. 73.80% toetas mõtet minna parlamendivalimistel üle kahevoorulisele süsteemile. 63.48% toetas valimistest osavõtu muutmist kohustuslikuks.

Samal ajal toimusid seal presidendivalimised, kust väljus teises voorus võitjana erukindral Rumen Radev, endine Bulgaaria õhuväe komandör, kelle sõltumatut kandidatuuri toetas vasaktsentristlik opositsioon. Eelmine president Rosen Plevneliev sai ametisse parempoolse võimupartei toetusel, mille kandidaat Tsetska Tsacheva nüüd teises voorus alla jäi.

Moldova presidendiks valiti venemeelsete sotside juht Igor Dodon, kellele jäi teises voorus alla euromeelsete liberaalide kandidaat Maia Sandu.

Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti Donald Trump, kes sai samas ligi kolm miljonit häält vähem kui Hillary Clinton. USA valimistel ma siin praegu pikemalt ei peatu, sest neist on räägitud juba niigi piisavalt.

Prantsusmaal võitis vabariiklaste eelvalimised mõõdukas konservatiiv François Fillon, kellest sai sellega vabariiklaste kandidaat tuleval aastal toimuvatel presidendivalimistel, mille tulemusel temast saab kõigi eelduste kohaselt Prantsusmaa järgmine president.

Saksamaa kantsler Angela Merkel teatas, et kandideerib järgmisel aastal neljandaks ametiajaks.

Detsembris jõudsid viimaks lõpule Austria presidendivalimised, mille tulemusel sai peatutud juba varem.

Itaalias lükati rahvahääletusel tagasi muudatused poliitilises süsteemis, mille läbiminekuga peaminister Matteo Renzi oli sidunud enda jätkamise valitsusjuhina. Hiljem ta tunnistas, et see oli viga. Renzi astus ametist tagasi, peaministriks sai Paolo Gentiloni.

Rumeenias võitis parlamendivalimised Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Parlamenti pääses küll kolm uut parteid, kuid neist kaks on moodustatud vanade baasil. Liberaalse Reformierakonna ja Konservatiivse Partei ühinemisel sündinud Liberaalide ja Demokraatide Liit (ALDE) moodustas nüüd sotsidega koalitsiooni, mille valitsus astub ametisse jaanuaris. Peaministriks saab Sorin Grindeanu.

Kuna eraelulistel põhjustel, millest ma ei kirjuta, tuleb alanud aastal tõenäoliselt siiski hoopis vähem mööda kultuuriüritusi jooksmist kui eelmisel, siis kandub selle ajaveebi fookus nüüd ilmselt ikkagi rohkem poliitikale. Seetõttu alustangi sellest.

Läinud aasta tõi Eestile uue presidendi ja uue valitsuse.

Kersti Kaljulaid sai presidendiks ootamatult ja ebatavalisel moel, kuid on minu silmis talle antud usaldust juba õigustanud. Mõnda tema sõnavõttu olen küll isegi kritiseerinud, aga üldiselt avaldab ta positiivset mõju kogu Eesti poliitilisele kliimale. Rohkem siirust ja vähem silmakirjalikkust võiks jääda tema tegevuspõhimõtteks ka edaspidi, kuigi kohati võib see kutsuda muidugi esile ka nurinat.

Meie president ise ütles oma aastavahetuse tervituses: “Ja et teha paremini, on mõistlik vahel olla ka konstruktiivselt kriitiline.”

Just konstruktiivne (mõistuspärane, ülesehitav ja edasiviiv) kriitika on see, mida võiks alanud aastal rohkem olla. Niisama lahmimine, mis tugineb peamiselt emotsioonidele, ei pea lugu faktidest ega paku välja positiivset programmi, tekitab juurde ainult negatiivset energiat, aga seda on maailmas juba niigi palju. Pealegi on see minu meelest sama kahjulik nagu kriitikameele puudumine.

Samavõrd ootamatult sai Eesti ka uue valitsuse. Sellega seoses on minu tunded täna veidi vastuolulisemad. Ühest küljest oli väga vaja, et selline võimupööre toimuks, aga teisest küljest olen ma ise ikkagi pigem parempoolsete vaadetega ega usu, et kõik uue koalitsiooni poolt pakutavad muudatused on head, praktikas hästi toimivad.

Ma ei näe Riigikogu praegust koosseisu vaadates hetkel võimalust parema koalitsiooni moodustamiseks ega ole põhimõtteliselt selle valitsuse vastu, aga võib juhtuda, et hakkan tegema mõningates küsimustes peenhäälestatud kriitikat.

Kuidas kohalikud valimised mõjutavad Eestis üleriigilist positsioonide jaotust, sel teemal ei hakka ma üldse spekuleerima, sest minu meelest on nende valimiste tulemused ennustamatud. Ise ma nüüd ei kandideeri, vaid tegelen Avatud Nimekirjade koordineerimisega (hetkel tundub, et vähemalt Tallinnas peaks selline valimisliit tõesti loodud saama).

Milline saab olema Donald Trumpi poliitika USA presidendina, see on paljuski tegelikult jätkuvalt üks suur küsimärk. Näiteks Venemaa osas võib tema seniste avalduste põhjal justkui eeldada suhete paranemist, aga sama hästi võib juhtuda, et Trump tunneb nüüd, et peab hakkama tõestama, et ta ei ole venelaste poolt pukki pandud kasulik idioot – see viiks hoopis USA-Vene suhete veelgi suurema pingestumiseni.

Mis puudutab Euroopat, siis loodan ja usun, et Prantsusmaa presidendiks valitakse kevadel François Fillon ja vabariiklased võidavad seal ka suvel toimuvad Rahvusassamblee (parlamendi alamkoja) valimised. Saksamaa kantslerina jätkab Angela Merkel (kui tal just tervis üles ei ütle) ning Geert Wildersi Vabaduspartei ei suuda Hollandis esimeseks tõusta.

Aga, nagu alati… aeg näitab.

Romantiline komöödia “Saatuse iroonia ehk hüva leili!” (Mosfilm, 1976) taheti pärast valmimist väidetavalt ära keelata ja pääses sellisest saatusest vaid tänu sellele, et meeldis Leonid Brežnevile.

1976. aasta 1. jaanuaril telelinastunud film räägib Moskvas elavast 36-aastasest Jevgenist, kes palub lõpuks oma tüdruksõbra Galja kätt ja valmistub selleks, et hiljuti saadud korteris uus aasta koos temaga pidulikult vastu võtta. Ühtlasi pihib ta pruudile, et tegi juba kunagi varem ühele neiule abieluettepaneku, aga lõi pärast seda araks ja põgenes Leningradi. Jevgeni kinnitab Galjale, et midagi sellist enam ei juhtu.

Plaanid õhtuks on tehtud, kuid enne käib Jevgeni läbi veel saunast, sest tal on sõpradega komme igal aastal 31. detsembril koos saunas käia. Eelmise öö on Jevgeni, kes töötab kirurgina, veetnud pikas vahetuses. Ta rõhutab, et ei ole alkohoolik, aga saunas läheb ikkagi kõvaks pummeldamiseks, sest peatset abiellumist on ju vaja tähistada.

Üks sõpradest peab lendama samal õhtul Leningradi. Nii jätkub jooming lennujaamas. Kui saabub aeg pardale minna, siis on kaks veel ärkvel püsivat tüüpi unustanud, kumb nende laua ääres magavatest kamraadidest Leningradi pidi lendama. Lõpuks pannakse eksikombel lennukile Jevgeni.

Kuidas võis see juhtuda? Kas siis tema passi ei vaadatud? 1974. aastani NSV Liidu siselendudel pileti ostmisel ja pardale minekul passi tõesti ei küsitud. Aga ajal, mil see film vaatajate ette jõudis, seda juba nõuti.

Umbjoobes Jevgeni magab kuni Leningradi jõudmiseni, lällab siis lennujaamas ning kakerdab takso peale, öeldes juhile oma koduse aadressi, et Galja saabumise ajaks koju jõuda. Takso viib ta samasuguse maja juurde, kus ta elab. Jevgeni komberdab kuidagi korteriukseni, keerab selle oma võtmega lahti, loobib riided osaliselt seljast ja läheb viskab magama.

Mõne aja pärast saabub koju Nadja, kes ootab samal õhtul külla Ippoliti, oma meessõpra. Esialgu ta isegi ei märka, et keegi tema voodis magab, aga pärast on ehmatus suur ning arenema hakkab pöörane sündmustejada.

Eldar Rjazanovi käe all valminud film on eelkõige melodraama, romantiline komöödia, mis räägib inimestevahelistest suhetest, aga loomulikult võib selles tajuda ka teatud sotsiaalkriitilist sõnumit, kriitikat ühiskonda unifitseeriva sotsialistliku plaanimajanduse aadressil, mis ilmselt viiski mõteteni see ära keelata.

Paradoksaalsel kombel viitas Brežnev oma ettekandes NLKP XXVI kongressil 1981. aastal sellele filmile aga just selle sõnumi tõttu.

“Ei ole vaja selgitada, kui oluline on see, et kõik meid ümbritsev kannaks endas ilu, hea maitse märki. Olümpiaobjektid ja mõningad elamukvartalid Moskvas, taassündinud minevikupärlid ja uued arhitektuuriansamblid Leningradis, uusehitised Alma-Atas, Vilniuses, Navois ja teistes linnades – see on meie uhkus. Ja ikkagi on linnaehituses tervikuna vaja rohkem kunstilist väljendusrikkust ja mitmekesisust. Et ei juhtuks sedasi nagu ühe filmi kangelasega, kes, sattudes saatuse iroonia tahtel võõrasse linna, ei suutnud seal eristada ei maja ega korterit omaenda omast,” teatas Brežnev.

Ma ei mäleta, mida eelmisel aastavahetusel tegin, vist magasin. Inimese elus algab uus aasta tema enda sünnipäeval, milleni mul on jäänud veel kolm nädalat, aga enamasti ei tähista ma ka seda.

Kunagi ennevanasti käis aastavahetusel näärivana, kes tõi kingitusi, aga sellest ei mäleta ma enam samuti peaaegu midagi.

Ülle Meister “12 kuud. Veebruar” (postkaart aastast 1990)

Eks vahest on ikka ilutulestikku vaadatud, kodus istutud või kuuse all käidud, aga konkreetselt on jäänud mulle meelde ainult 2001/2002 aastavahetus, mis erines teistest selgelt selle poolest, et olin siis öösel mereväe sidekeskuses valves. Midagi erilist või meeldejäävat samas ei juhtunud.

Umbes nädal tagasi rääkis ema, et kui mina sündisin ehk enne seda oli aastavahetus (1980/1981) samasugune soe ja vihmane nagu nüüd.

Need kaks aastavahetust olidki ainsad, millega mul seni midagi konkreetset seostus. Ülejäänutest on jäänud küll meelde mõningaid kilde, aga ma ei suuda praegu eristada, millal miski täpselt juhtus. Ja seda mitte põhjusel, et oleksin olnud siis purjus.

Nähtavasti ei ole aastavahetused minu jaoks lihtsalt nii olulised sündmused, et need täpselt meelde jääksid.

2016/2017

Sel korral on vist teisiti. Seda enam, et panen siia kirja mõningaid asju, mida nüüd aastavahetusel Viljandis jalutades nähtud sai.

Umbes kella seitsme paiku õhtul Paalalinnast Männimäele kõndides nägime suurt koera, kes jooksis mööda Reinu teed linnast välja. Esimesed paugud olid selleks ajaks juba kõlanud. Ilmselt oli see koer ennast lahti murdnud, et aastavahetuseks linnast põgeneda.

Kui meil veel koer oli, siis läks ta aastavahetusel linnas olles alati täiesti endast välja, värises ja hakkas hirmunult ringi seblima või puges kempsu peitu. Ta kartis ka äikest, aga ilutulestiku paugud tekitasid temas lausa paanikat.

Kui ma väike olin, siis mulle väga meeldisid igasugused raketid ja paugutamine, aga nüüd tundub see järjest mõttetum.

Kui me paarkümmend minutit enne südaööd Männimäelt kesklinna poole hakkasime jalutama, et minna ilutulestikku vaatama, siis nägime peagi paari nokastanud noormeest, kes kõnnitee ääres püsti seistes urineerisid, üks ühel ja teine teisel pool. Nad olid lõbusas tujus ning soovisid head uut aastat. Soovisin ka neile head uut aastat.

Vaatepilt oli ootamatu ja hämmastav, sest ma ei olnud midagi sellist siin varem näinud. Joobnud inimesi, kes suvel kusagil Männimäel muru peal magavad, vahest ikka kohtab, aga selline otse tänaval urineerimine oli minu jaoks uus nähtus. Ilmselt ei jäänud neil lihtsalt hädaga muud üle.

Me vaatasime ilutulestikku vana kalmistu kõrvalt, selle väikese nõlva pealt, mille ääres Kalmu ja Toome tänavad saavad kokku Reinu teega. Sinna kogunes päris palju inimesi.

Kuna ilm oli veidi udune, siis ei olnud nähtavus väga hea. Kohati tundus nagu oleks hoopis sõda lahti.

Head uut aastat! Happy new year! #headuutaastat #happynewyear

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on Dec 31, 2016 at 2:49pm PST

Keegi isegi kommenteeris seal, et täiuslik lõpp oleks see, kui Pauluse kirik, mis veidi vaadet varjas, õhku lendaks. Julmad naljad.

Kui pärast Paalalinna läksime, siis tegime Vase, Vabriku ja Vaksali tänava kaudu väikese ringi, sest Riia maantee ääres lasid mingid noored pauke, mis lendasid kohati kõnniteele, ja seetõttu ei tahtnud me sealt kaudu minna.

Paala teel lasi üks seltskond jälle rakette, üks lendas põõsasse ja ajas seal päris palju tossu välja.

Üksikuid pauke võis kuulda veel umbes tund pärast südaööd.

Sakala kirjutab, et erinevalt eelmisest saabus 2017. aasta politseinikele, päästjatele ja meedikutele rahulikult. Politseil oli üsna tavapärane nädalalõpp (51 väljakutset), päästjatel oli üks väljasõit (rakettidega muret ei olnud) ning ka haigla koormus vähenes.

Kui aastavahetusel oli pigem soe ja sadas vahepeal vihma, siis täna, 3. jaanuari hommikul välja minnes oli maas kena, valge lumevaip, mis minusugustele talveinimestele muidugi rõõmu valmistab. Loodetavasti püsib see nüüd kaua.

Kas teile ei tundu kohati, et maailm on hulluks läinud? Poliitikas valitsevad emotsioonid. Tasakaalukus ja terve mõistus on surutud tagaplaanile lärmakate vähemuste poolt, kes omavahel vastandudes ühiskonnas pingeid kruvivad. Võitlus nn. poliitilise korrektsuse vastu on saanud õigustuseks elementaarse viisakuse puudumisele.

Meedia valab muudkui õli tulle, et leegid järjest suuremaks kasvaksid, sest need toidavad klikimajandust (mis on ju ajakirjanike leib!). Nii muutubki vaikiva enamuse rahulik hääl järjest vaiksemaks ning toimub ühiskonna polariseerumine.

Konservatism on muutunud Eestis ühtede suus sõimusõnaks, millega tähistatakse uusreaktsionäärsust, tagurlust. Teised teevad kõik endast oleneva, üritades suruda kogu ühiskonnale peale enda vaateid ning sildistades kõik teisitimõtlejad valimatult vasakliberaalseteks kultuurimarksistideks, et andagi sellele sõnale selline sisu.

On kõlanud väiteid, et inimeste nimetamine reaktsionäärideks on nõukogudelik igand, mis ei sobi demokraatlikku ühiskonda, aga…

Kuidas võiks siis nimetada neid, kelle jaoks progressiivsus ehk edumeelsus on sõimusõna, kes seisavad progressi ehk arengu vastu juba semantilisel tasandil, kes defineerivad ennast ise progressile vastandumise kaudu, kasutavad enda poliitiliste oponentide sildistamiseks halvustavalt sõna progressivistid? Kui need ei ole reaktsionäärid, siis kes nad on? Või miks ei või neid nii nimetada, kui nad seda on?

19. sajandil, kui Robert Peel tegi tooridest Konservatiivse Partei, mõistis ta sõna konservatiivne just vastandina reaktsioonilisele. See tähendas alalhoidlikku uuendusmeelsust, arusaama, et kui tahetakse jääda püsima, siis on vajalikud reformid.

Peavoolu konservatism ei ole dogmaatiline ideoloogia, vaid on teatud hoiak, vaatepunkt ja viis poliitika kujundamiseks: suunatud näoga tuleviku poole, aga teadlik ka minevikus toimunust; mitte ajalugu eitav, vaid selle õppetunde arvestav; avatud silmadega maailma vaatav, mitte iseendasse kapselduv; tasakaalukas ja rahulik, mitte agressiivne ja vihane.

Euroopas esindavad seda suunda poliitilisel tasandil eelkõige Euroopa Rahvapartei ning Konservatiivide ja Reformistide Liit Euroopas ehk nende liikmeserakonnad. Teoreetiliselt peaks Eestis olema seega juhtiv konservatiivne erakond Isamaa ja Res Publica Liit, kuid praktikas ei ole see poliitilisel väljal toimuvas ideoloogilises, maailmavaatelises võitluses märgatav.

Eesti parempoolset inforuumi kujundavad tugevalt EKRE alt-right portaal Uued Uudised ja uusreaktsionäärse SAPTK propagandistlik Objektiiv. Mina kavatsen aga lähtuda siin oma poliitikakommentaarides euroopalikust peavoolu konservatismist, mis on suunatud mitte vaenlaste otsimisele, vaid sotsiaalse sidususe ja stabiilse arengu (progressi) kindlustamisele.

Need kord nädalas ilmuvad sõnavõtud ei esinda ühegi Eesti erakonna seisukohti, vaid väljendavad üksnes minu enda vaateid, aga vähemalt teoreetiliselt võiks neid jagada ka IRL.