Kui keegi tahab öö otsa muusikat kuulata, siis siin on suurepärane võimalus.
Kuna eelmisel nädalal ei olnud mul aega YT muusikavoost iganädalast kokkuvõtet teha, siis kogunesid sealt nüüd järjehoidjasse kahe nädala laulud. Mul on YT-s tellitud tuhatkond kanalit, mis viskavad nädalas ette umbes poolttuhat laulu, neist kuulan jooksvalt läbi sadakond. Viimastest keskeltläbi pooled panen järjehoidjasse, et teha neid hiljem teist korda kuulates kokkuvõte, kuhu läheb tavaliselt 30 laulu. Nüüd oli kahe nädalaga kogunenud järjehoidjasse juba ligi sada laulu – ei viitsinud hakata kõiki teist korda kuulama, vaid ootasin lihtsalt ära ümmarguse numbri täitumise. Nii et selles kokkuvõttes on 100 laulu. Enjoy!
Kui keegi neid kõiki kuulata ei viitsi, aga ikkagi väikest valikut saada tahab, et ei peaks ennast ise YT-s segi kammima, siis siin on minu kümme soovitust (toodud on need kronoloogilises järjekorras, videode üleslaadimise aja järgi, mitte mingi paremusjärjestusena).
1. Cola Jet Set oma uue singliga “Me Levantaré”.
Täiuslik hommikune ärataja, eriti kui saada aru laulu sõnadest (Ma tõusen üles, pole mul hirmu valu ega üksinduse ees. Ma tõusen üles, selline päev nagu täna on alustamiseks hea. Jne. Me levantaré tähistab nii ärkamist, jalgele tõusmist, enda jalgele tõstmist, õhku tõusmist kui ka lihtsalt kõrgemale tõusmist nii otseses kui ka kujundlikus tähenduses.) Klassikaline, kuuekümnendate stiilis poprock. Barcelona bänd, mis alustas tegevust juba 2001. aastal, ei ole väga populaarne ja laialt tuntud isegi Hispaanias endas, aga mulle läheb nende muusika hästi peale.
2. Izhar Ashdoti postitatud video heli sünnist ja liikumisest erinevate seadeldiste vahel. Põnev vaatamine kindlasti kõigile modulaarsüntesaatoritest huvitatud inimestele.
3. Roberto Cacciapaglia reekviem David Bowiele: “Starman” klaverile, orkestrile ja elektroonikale.
Cacciapaglia produtseeritud “Ann Steel” (1979), mille ta pühendas muide Guglielmo Marconi elule ja tööle, võiks ilmselt pretendeerida kõige vähemtuntuma mõjuka popalbumi tiitlile. Vahepeal saavutasid selle fännide (näiteks minu) poolt üleslaetud lood YT-s küll sellise vaadatavuse, et vinüüli kujul anti uuesti välja kogu album, aga äriliselt ei osutunud see kuuldavasti edukaks. Samas on ta jätkuvalt üks mulle enim meeldivaid tänapäeva heliloojaid. Tema versioon sellest Bowie loost on tõesti väga kena järelehüüe. Vaadake tema kanalit!
4. Fear of Men looga “Trauma”, mis pärineb nende juunis ilmuvalt uuelt kauamängivalt “Fall Forever”, tekitas juba suure tahtmise kuulda kogu seda albumit. Ühtlasi meenus seda kuulates Portisheadi vana hea “Machine Gun”.
5. Rihards Libietis Orchestra palaga “Untitled”, mis leidub ka nende eelmisel aastal ilmunud albumil “Scream, Breathe, Cry”. Kordan seda, mida märkisin jaanuaris neist siin veidi pikemalt kirjutades: tasub silm peal hoida.
6. Ky! “I See U” – see lugu on saanud lihtsalt teenimatult vähe klikke. Jälgige neid kõikjal, kus võimalik (FB, SC, YT), sest nad on seda väärt.
7. Beth Ortoni “1973”, sest see on ju Beth Orton (elementaarne, et teda ei saa kuulamata jätta). Ja see on alles teine seni avaldatud lugu tema mai lõpus ilmuvalt uuelt kauamängivalt “Kidsticks”, esimene oli “Moon”.
8. Linda Kanteri minimalistlik “Mending Unknown”. Huvitav. Suurepärane tõestus, et mõnikord piisab ka ainult häälest, kuigi selleks peab muidugi olema ka selline kena hääl, mida hästi valitsetakse. Igaüks seda juba ise üksinda kodus järgi ei tee, kuigi proovida tasub alati kõigil.
9. Globelamp, maailma valgustaja, avaldas teise loo, “Controversial/Confrontational”, juunis ilmuvalt albumilt “The Orange Glow”, esimene oli “Washington Moon”. Tuttavad ameeriklased läksid Facebookis vaidlema selle üle, kas ta on “uus Lana Del Rey” (Globelampi kodanikunimi on Elizabeth le Fey) või kuulavad teda need, kelle jaoks Lana Del Rey on liiga meinstriim. Millised probleemid!
10. Lõpetuseks soovitan kuulata tervikuna Brian Bennetti albumit “Shadowing John Barry” (kestab tund aega). Pakub palju äratundmisrõõmu vanadele filmisõpradele.
Peaks vist seda postituse pealkirja kah veidi selgitama. Minu teooria on see, et superstaaride ajastu on läbi. Nad olid tehnoloogia arengu ajutine kõrvalnäht. Kui televisiooni ja raadio tulek lõi suured auditooriumid, mis võimaldasid neil tekkida, siis internet on toonud auditooriumi plahvatusliku killustumise, nö. staare on järjest rohkem, aga selliseid superstaare nagu olid kunagi Prince või Michael Jackson, keda teadis tõesti pea kogu planeet, enam ei tulegi. See ajajärk on läbi. Aga uut ja huvitavat muusikat on järjest rohkem. Ja mina ei jõua kuulata sellest tegelikult isegi mitte tuhandikku.