Eile algas kultuuriakadeemia tudengite poolt korraldatud festival Oma Lugu, mis on suunatud noortele endile, aga mida külastas ka mõni vanur (pean silmas loomulikult ennast).
Inspiratsioonipäeva raames rääkisid Pärimusmuusika Aidas teekonnast iseendani Virgo Sillamaa, Doris Kareva, Klaudia Tiitsmaa, Üllar Saaremäe ja Ott Aardam. Kuulsin esimest nelja. Nende lood olid huvitavad, nagu inimeste puhul ikka, loodetavasti ka inspireerivad noortele. Vähemalt motiveerivalt võisid need küll mõjuda.
Mõned killud:
* Sillamaa rääkis, et kirjutas kunagi ühe päevaga kaks ja pool lugu, aga rõhutas samas, et ei maksa jääda lihtsalt inspiratsiooni ootama – tuleb teha kõvasti tööd, et omandada selle kinni püüdmiseks vajalikud oskused.
* Kareva ütles, et tal on pidevalt loomekriis, mida katkestavad üksikud eredad sähvatused, selles ei ole midagi ebanormaalset.
* Tiitsmaa tunnistas, et pärast kooli Viljandisse jäämise kasuks otsustama kallutas ka see, et Ugalas hakkas ta kohe saama ka suuremaid rolle, milleni jõudmiseks Tallinnas võinuks kuluda aastaid – seal on raskem pildile pääseda. (Minu arvates on see üldisemalt väga oluline mõte selleks, et motiveerida noori otsustama oma valikuid tehes just väiksemate linnade kasuks – need sobivad vähemalt hüppelauaks sageli paremini.)
* Saaremäe tõi enda näite põhjal väga hästi välja, et tugev tahtmine ja järjekindlus viivad lõpuks ikkagi sihile.
Lahkusin veidi enne Saaremäe esinemise lõppu, et minna Viljandi Teatrihoovi, mis asub Koidu seltsimajas, Loore Martma õpituppa, kus sain sissejuhatuse näitleja psühhofüüsilisse treeningusse. Olnuks muidugi parem, kui minu asemel olnuks seal keegi, kellele need harjutused on rohkem vajalikud praktilise väljundi jaoks laval, aga see selleks. Minul oli huvitav ja aeg lendas nii kiiresti, et umbes poolteist tundi tundus nagu kolmveerand tundi.
Käisin selles majas viimati vist kunagi eelmisel sajandil, aga täna on jälle kavas minna, et vaadata improteatri Ruutu10 (nemad jäid silma tudengite teatripäevadel) improviseeritud vestlussaadet “Duubel”. Majas käib praegu üldiselt kõva remont ja kõpitsemine, näiteks sinna alla, kus kunagi asus proovisaal ja hiljem kohvik, tehakse nüüd džässibaari Jasm.
Martma õpitoast läksin tagasi aita, vaatama dokfilmi “David Bowie: Five Years” (2013). Hea ülevaatefilm, millest inspireerituna sündis seal minu peas CW tarbeks üks lugu ja sai lõplikult paika kogu uue albumi kontseptsioon.
Pärast etendus samas tudengite tehtud muusikal, aluseks “Fame”. Väga lahe, saal oli pilgeni rahvast täis ja ovatsioonid enneolematud, aga kuna kooskõlastamata pildistamine ja filmimine oli seal keelatud, siis ei hakka siia selle kohta pikka kooskõlastamata teksti kirjutama.
Mainin vaid, et kui laval oldi ühes kohas väga lähedal suudlusele, siis katkestas selle emakeeleõpetaja sekkumine, kes kuulutas, et see ei ole mingi Miki-Hiire kool. Ma ei mäleta, et selles muusikalis leidunuks päris selline koht, nähtavasti oli saadud nüüd inspiratsiooni VPG säutsuskandaalist.
(Viimasele on pühendatud ka tänane “Olukorrast konnatiigis”, mida mul tuleb nähtavasti tiheda päevakava tõttu hiljem järelkuulata, aga mida soovitan muidu kuulata Generaadiost ikka otse.)
Festival Oma Lugu jätkub täna kultuuriakadeemias avatud uste päevaga, mida oli alguses samuti kavas külastada, aga jätan selle siiski vahele, et konverteerida ülalmainitud lugu oma peast esialgseks helifailiks ja tegeleda muude omaenda asjadega. Ei saa ikka kogu aeg ainult mööda mingeid üritusi ringi joosta.