Selle nädala laul on ilmselt “Moon River”, sest ei ole möödunud päevagi, mil see ennast mulle justkui juhuslikult meelde ei tuletaks.
Esmaspäeval oli selliseks meeldetuletuseks FB-s teade homse muusikaviktoriini kohta, mida illustreerib pilt filmist “Breakfast at Tiffany’s” just selle koha pealt, kus Audrey Hepburn seda laulu esitab (oletatavasti vihje sellele, et sel neljapäeval on teemaks filmimuusika, aga võib-olla ka mitte).
Eile õhtul esinesid Viljandi Jazziklubi üritusel kohvikus Fellin kultuuriakadeemia tudengid, kes esitasid muu hulgas ka selle laulu, soovitades samas publikul ära arvata, mis filmist see pärineb.
Hea küll. Viljandi on väike linn ning ei saa ilmselt välistada võimalust, et nad said oma kava jaoks inspiratsiooni sellest esmaspäeval FB-s ilmunud teatest. See näitaks head, kiiret reageerimist parajasti õhus olevatele teemadele.
Siiani oli kõik mõistuspäraselt seletatav.
Aga kui tõenäoline on see, et ma avan täna hommikul FB ja esimese asjana vaatab mulle vastu ühe ameeriklase postitatud link selle laulu loole? Tuleb välja, et see on äärmiselt tõenäoline, sest just nii juhtuski.
Loomulikult võis ka tema märgata seda esmaspäevast teadet, kui ma ennast muusikaviktoriinil osalejaks märkisin, saada sellest mingi tõuke, jõuda just tänu sellele lõpuks toodud lingi postitamiseni. Kuid on ikkagi ülimalt kummaline, et see laul ennast mulle iga päev meelde tuletab.
Mida ma peaksin sellest välja lugema? Nendest sõnadest…
Moon river, wider than a mile,
I’m crossing you in style some day.
Oh, dream maker, you heart breaker,
wherever you’re goin’, I’m goin’ your way.
Two drifters, off to see the world.
There’s such a lot of world to see.
We’re after the same rainbow’s end –
waitin’ ‘round the bend,
my huckleberry friend,
moon river, and me.
Tundub, et mingi märguanne see nüüd on. Mängus oleks justkui jälle mingid salapärased jõud, mis üritavad mind kuhugi suunata, kuigi… võib-olla on see ainult minu fantaasia.