Oscarite jagamist ma ei vaadanud ja seal eelmise aasta parimaks filmiks kuulutatud “Moonlight” oli seni nägemata, aga kuna auhinna väljakuulutamisel tekkis selline segadus, mis kohe ka mujalt uudistest läbi käis, siis sai see eile tõmmatud ja õhtul vaadatud. Midagi muud ma selle filmi kohta enne ei teadnudki, isegi treiler oli vaatamata. Olin ainult kuulnud, et see räägib mingi mustanahalise mehe loo.
Eeltoodud lause ei ütle tegelikult midagi. Tegevus leiab selles filmis aset mustanahalises keskkonnas, tegelased on vist kõik mustanahalised, aga sama hästi võiks nad olla latiinod või nn. white trash. Praegu selle peale mõeldes meenus näiteks “The Panic in Needle Park” (1971), mis räägib valgetest narkaritest New Yorgis.
Niisiis, nagu eelnenu põhjal juba arvata võib, leiab tegevus aset ühiskonna madalamates kihtides, mida on antud juhul kujutatud mustanahalisena. Läbivateks teemadeks on seal küll ka kuritegevus ja narkomaania, aga blaxploitation on sõna, mis selle filmi kirjeldamiseks tegelikult hästi ei sobi. Pigem võiks seda nimetada LGBT filmiks.
Loo alguses on peategelane väike häbelik koolipoiss, keda teised jõhkralt kiusavad ja pedeks narrivad. Loo lõpuks on temast saanud suur ja tugev narkodiiler, kes on samas jäänud ikkagi ka selleks väikeseks poisiks. Seda võib mõista nii, et on okei olla getogay, aga ka nii, et kui kedagi väiksena pedeks narritakse, siis võibki temast kasvada homoseksualist.
Kuna ma ei ole nüüd arvustusi lugenud, siis ei tea, mida sellest filmist täpselt arvatakse. Wikipediast vaatasin vaid nii palju, et kriitikud on sellest üldiselt vaimustuses. Mina ei oleks seda ilmselt aasta parimaks filmiks valinud, sest ma ei oleks seda ju isegi vaadanud, kui see nüüd sellist tiitlit saanud ei oleks.
Ma ei ole ka kindel, kas aasta parima filmi Oscari oleks saanud minu käest “La La Land”, mille tegijatele see nüüd alguses ekslikult anti. Minu arvates on see küll päris hea film, aga kas just eelmise aasta parim…
Üllatus oli mulle see, et “The Founder”, mille esilinastus oli ajastatud spetsiaalselt nii, et see jõuaks nüüd veel Oscaritele kandideerida, ei jõudnud üheski kategoorias isegi nominentide hulka. Võib-olla oli see liiga valge.
See ei ole küll mingi suundanäitav, teedrajav, murranguline film, aga tegemist on siiski täiesti korraliku, huvitava, hästi tehtud suure filmiga, mida tasub kindlasti vaadata.
Lugu räägib Ray Krocist, kes omistas endale McDonald’si asutamise au, kuid oli tegelikult see mees, kes tegi sellest üldtuntud kiirtoiduketi ning vennad McDonaldid nende nimest lõpuks ilma jättis. Oluline juba ainuüksi ajaloo seisukohalt.