Kokkuvõte viimase seitsme päeva jooksul tuvastatud kasutajatega arvamuskülgedele jäetud kommentaaridest.
Anonüümsete kommentaariumite toetajad on avaldanud arvamust, et kommentaatorite tuvastamise korral ei julge inimesed olla kriitilised, aga mina küll ei tunne, et see nii oleks – ma ju nüüd ainult kriitilisi kommentaare kirjutasingi.
Nende tasakaalustamiseks on toodud siin ka iganädalane kokkuvõte YT muusikavoost (veidi vähem pessimismi, rohkem optimismi).
Marti Aavik: loobuks feminismi-religioonist?
Palgalõhe tuleneb suuresti nähtavasti siiski sellest lõhest, mis esineb naiste ja meeste palgaootuse vahel. Statistikaameti uuringu kohaselt on naiste palgaootus viiendiku võrra väiksem. Sellest tulevad siis nii erinevused sektorite vahel kui ka see, et naised saavad meestest väiksemat (CV Online’i analüüsi kohaselt 11% madalamat) palka isegi sama töö eest. Palgaootusi võrdsustaks tõenäoliselt kõige paremini naiste enesehinnangu kasv. Feminism, mis seda üldjuhul tõsta aitab, aitaks seda kaudu seega siiski kaasa ka palgalõhe vähenemisele. Mida see feminism endast täpselt kujutama peaks, see on muidugi hoopis omaette teema, aga lihtsalt mõttetuks seda automaatselt kuulutada ei maksa. Kui just ei soovita, et naised saaksidki väiksemat palka.
Tõnu Lehtsaar: äkki on kusagil meie rahvuslikus hinges alluja geen, orjameele vari?
Kui probleemi nähakse orjamentaliteedis, siis tuleks jälgida eriti tähelepanelikult, et seda ise (tahtmatult) ei süvendataks. Kahjuks leidub aga siingi selliseid mõttekõike (“Öeldakse, et vabadust väärivad vaid need, kes suudavad olla vabad. Teine hea ütlemine on, et iga rahvas väärib oma juhte.”), mis võivad nii mõjuda. Mõistlikum oleks korrata oma sõnavõttudes selliste alandavate stampide asemel ülendavaid mõttekäike, mis aitavad kasvada tõeliselt vabadel inimestel, näiteks kasvõi USA iseseisvusdeklaratsioonist: “Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele.”
Jüri Raidla: riigireform kui Eesti suur idee nr 1
Sümpaatne ettepanek, aga ei leia tõenäoliselt järgimist, sest Eesti poliitikud tegelikult üldiselt ei saa aru vajadusest taolise radikaalse reformi järele (nad flirdivad riigireformi ideega vaid sõnades, nähes selles võimalust koguda populaarsust). Neil puudub nende teemade vastu sügavam sisuline huvi ning nähtavasti ei oma nad nendega tegelemiseks ka piisavat intellektuaalset võimekust, ei mõista muutuste vältimatust ega julge võtta vastutust nende juhtimise eest. Ise arvan, et õige aeg on ka juba mööda lastud. Ees seisab ilmselt lihtsalt pidev kõpitsemine, mida muutused ühiskonna struktuuris lõpuks vältimatult peale suruvad, aga süsteemselt läbimõeldud reformi ei tule, sest Eesti tänane poliitiline klass ei ole kvalitatiivselt sellisel tasemel, mis lubaks seda loota. Kahjuks.
HIV epideemia on Eestis kestnud kogu käesoleva sajandi, kusjuures registreeritud nakatunute arv on viimastel aastatel järjest langenud (kui 2001. aastal diagnoositi 1474 juhtu, siis eelmisel aastal 270). Riigikogu erikomisjoni oleks kindlasti läinud vaja siis, kui nakkus levis Eestis kõige hoogsamalt, aga kuna toona puudutas see peamiselt narkomaane, siis see välisriikide saatkondasid nähtavasti sel määral ei huvitanud. On raske mõista, mida sellise komisjoni loomine praegu juurde annaks. Kui see mure on nüüd tingitud sellest, et nakatuma on hakanud turistid ja siin viibivad välisriikide relvajõudude esindajad, siis võiksid suursaadikud pöörduda hoopis oma kodanike poole üleskutsega mitte kasutada Eestit bordellina.
Mart Raudsaar: et saada riigireformi 1. juuliks
Eesti optimaalne haldusjaotus oleks ilmselt umbes 30-40 valda, millest moodustub omakorda 3-4 piirkonda. Midagi üsna sarnast 1950-ndatel korraks toimunud jagunemisele maarajoonideks ja oblastiteks. Aga selleni jõudmine eeldab muidugi selget ja läbimõeldud juhtimist ülalt, mida praegu ei ole. Selge on vaid see, et praegused maakonnad kaotavad haldusreformi tulemusel igasugusegi mõtte. Kui võrokeste ettepanekud viivad selleni, et valitsus tuleb välja konkreetsemate kavadega, siis on hea, aga kahjuks tundub, et selles osas jätkub veel mõnda aega senine vindumine, mille puhul asjaga justkui pidevalt tegeletakse, kuid kuhugi välja ei jõuta. Seda suuremad tulevad aga muutused siis, kui nende eest enam kuhugi ei pääse.
Rain Kooli: saastunud allikas, naiivne jooja ja palaganimeeleolu
See ei ole tegelikult mingi uus nähtus. Internet toob selle selgemalt välja ning on seda võib-olla süvendanud, aga suurem osa inimestest on otsinud meediast ilmselt alati (või vähemalt pärast kirjaoskuse levikut massidesse) eelkõige meelelahutust. Näiteks 1981. aastal Eestis rajoonilehtede lugejate hulgas tehtud põhjalik uuring näitas, et suurim osa lugejatest (60%) tahtis just seda, samas kui poliitika ning ühiskonnaelu vastu tundis huvi kõige väiksem osa (17%). Võib ju väita, et toona ei toimunudki siin selles vallas midagi väga huvitavat, aga meelelahutusele jäid kõvasti alla ka kultuur (32%), kool, haridus (30%), isegi sport (33%).
Oleks muidugi hea, kui meediaõpe leviks laiemalt üldhariduskoolides, et kasvaksid nö. meediateadlikud kodanikud, aga seal on juba praegu probleemiks õppekavade ülekoormatus.
Andrus Karnau: haldusreformi poliitiline risk
Omavalitsuste allutamise parteipoliitikale välistaks see, kui minna kohalikel valimistel üle täielikele isikuvalimistele, aga kuna Eesti poliitikud juhinduvad eelkõige erakondlikust egoismist, mitte üldriikliklikest huvidest, siis seda nad loomulikult lubada ei saa.
Riigikogulaste lubamine tagasi kohalikesse volikogudesse on selgelt märk Eesti poliitilise süsteemi mandumisest. Tundub nagu ei mäletaks poliitikud enam üldse neid arutelusid, mis eelnesid sellele, kui see keeld istuda korraga kahel kohal kehtestati. Paljud võib-olla ei mäletagi, sest Riigikogu koosseis on vahepeal kõvasti muutunud, aga seda enam lasub see nende hingel, kes juba siis tegevpoliitikud olid, sest nemad kindlasti teavad, kui vale, kui ebamoraalne see otsus tegelikult on.