Järelvaatasin täna eilset “Foorumit”. Poliitikute jutt inspireerivalt ei mõjunud, aga nähes neid seal pidevalt pastakaid hoidmas, et sõna saada, ja kuuldes kui palju aega kulus sõna andmisele, tuli mõte, et selle saate juhtimise võiks edaspidi täielikult automatiseerida.
Kui stuudios on kuue parlamendierakonna esindajad, siis peaks neist igaüks saama võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes sõna umbes üheksa minutit, aga praegu ei ole võimalik seda tagada. Kõik üritavad pidevalt sõna saada ja siis võimalikult kaua rääkida. Saatejuht peab neid katkestama, et ka teised rääkida saaksid.
Kõik oleks palju lihtsam, kui selle saate juhtimisel võetaks kasutusele täisautomaatika.
See tähendab, et kõigile osalejatele eraldatakse võrdselt eetriaega. Kui keegi tahab sõna saada, siis peab vajutama nupule, läheb sõnasaajate järjekorda. Mikrofon lülitatakse sisse alles siis, kui järg jõuab temani. Vahepeal teistele peale rääkida ei saa. Ükski sõnavõtt ei saa kesta üle minuti. Kui tahetakse lõpetada varem, siis tuleb vajutada teist nuppu. Kui mõni osaleja pole juba seitsme minuti jooksul kordagi nupule vajutanud, kõnesoovi väljendanud, siis jagatakse üks minut tema kõneajast teiste vahel, aga… see, kes räägib kõige viimasena, saab juurde mõned lisaminutid, mis jäävad pärast saate lõpuni.
Stuudios on suur ekraan, millelt on näha kõnesaajate järjekord, konkreetse sõnavõtu lõpuni jäänud aeg, aga ka see, kui palju kõneaega kellelegi on veel jäänud. Kõik osalejad seisavad pultide taga, nagu praegu, aga nende esiküljel on valgusfoorid. Roheline tuli põleb selle fooris, kes parajasti räägib; kollane aga sellel, kes on järjekorras järgmine; ülejäänutel põlevad punased tuled. Loomulikult käib selle juurde ka vastav helikujundus, mingid veidrad kõllid.
Sellist lihtsate reeglitega kõnemängu oleks minu arvates huvitavam vaadata kui praegust teleraadiot. Samuti õpetaks see meie poliitikuid kasutama paremini neile eraldatud eetriaega.