Käisin eile kuulamas kultuuriakadeemia rütmimuusika ansamblite kontsert-arvestust, mis kujutas endast terve sügissemestri kestnud proovide ja tundide kulminatsiooni.
Publiku ette astus umbes veerandsada noort muusikut ja lauljat. Esines neli ansamblit, juhendajateks Peedu Kass, Marti Tärn, Andre Maaker ja Aleksander Paal.
Muusikakooli orkestrimaja saal oli tudengeid ja õppejõude pilgeni täis, osad seisid püsti. Üritus kestis ligi poolteist tundi.
Kui esimesena ja viimasena esinenute näod ja nimed olid mulle eelmisest hooajast juba enam-vähem meelde jäänud, siis kaks vahepealset gruppi paistsid koosnevat tegelastest, kelle laulmist ja mängimist ma ei olnud varem kuulnud.
Või kui olingi, siis mitte piisavalt selleks, et nad meelde jääks.
Tundub, et nägude meelde jäämiseks kulub 2-3 korda, nimedega võib minna veidi kauem, oleneb ka nimest. Kui on selline nimi, mis seostub kohe kellegi teise omaga, siis jääb see kergemini meelde.
Lugudega on sarnane lugu. Eilsest õhtust jäid kõige paremini meelde need, mida juba varem hästi teadsin, mis meenutasid mõnda teist lugu või mille juurde räägiti mõni lugu.
Kõigepealt, esimene kõlanud pala sisaldas ühte kohta, mille peale meenus Karamelli “Loomad Kosmoses”. See kestis võib-olla ainult 15 sekundit, aga sellest piisas, et ühendus loodud saaks.
Järgmist lugu kuulates oli kogu aeg tunne, et see on väga tuttav, aga ma ei suutnud kuidagi meenutada, kus seda kuulnud olen. Kui guugeldasin nüüd sõnu “I still blush when I laugh and you don’t”, siis ei leidnud midagi. Võib-olla on see neil hoopis enda kirjutatud ja kõlas eelmisel hooajal mõnel kontserdil, kus ma siis käisin.
Kolmandaks tuli “Gimme! Gimme! Gimme! (A Man After Midnight)”. ABBA laul, aga mina mäletan sellest paremini Erasure versiooni, sest vennal oli kunagi üks nende kassett, mida väiksena palju kuulasin.
Teisel ansamblil oli alguses kaks eestikeelset laulu ning siis Gretchen Parlato ja Alan Hamptoni “Still”, mille ma tundsin ära, sest olen seda juba varem korduvalt kuulnud. Seetõttu jäi see mulle ka paremini meelde.
Kolmas ansambel alustas Andre Maakeri looga “Jäälõhkuja”, mille kohta öeldi, et see peaks murdma jää kuulajate südames. Maaker rääkis ise samas juurde, et see on omandanud viimastel päevadel uue tähenduse, sest ta on käinud Viljandi järvel uisutamas. Eile olla jääl juba vesi peal olnud, sula.
Järgnes igihaljas “Summertime”. Aga mida nad kolmandaks esitasid, seda ma enam ei mäleta.
Neljanda ansambli repertuaari kuulusid Dave Brubecki “In Your Own Sweet Way”, Charles Minguse “Weird Nightmare” ja Antonio Carlos Jobimi “Triste”. Need jäid hästi meelde, sest kõik on juba varem korduvalt kuuldud ja kõigi nende puhul öeldi autorid seal ka korralikult välja.
Kui see oleks olnud muusikaviktoriin, kus tuleb panna kirja ainult laulude nimed ja algsed esitajad, siis oleksin saanud ehk isegi enam kui pooled võimalikest punktidest. Kui oleks pidanud panema kirja ka aastad ja albumid, siis ei oleks aga mingil juhul läinud paremini kui tavaliselt Romaanis toimuval viktoriinil.