Kui ma aasta tagasi Infopartisanile kriipsu peale tõmbasin, blogimise siia kolisin ning täiesti teistele teemadele keskendusin, siis oli mul tõesti Eesti poliitikast nii kõrini, et mõtlesin sellega enam mitte tegemist teha. Milleks kulutada oma närve asjade peale, mis tekitavad üksnes masendust, mõtlesin siis. Aga nüüd olen ikkagi jõudnud vaikselt jälle tagasi nende vanade teemade juurde, mis sellise kannapöördeni viisid.
Pean siin praegu eelkõige silmas seda algatust Avatud Nimekirjade loomiseks, millele pühendatud veebileht läinud nädalal üles sai pandud. Avaldasin seal juba pika seletuskirja, mis on tegelikult vaid lühike kokkuvõte selleni viinud sündmustejadast. Aga kuna mõni on tundnud siiski huvi, miks ma seda teen, siis selgitan oma motiive veidi ka siin.
Kui jätta kõrvale see, et kohalikel valimistel täielikele isikuvalimistele üleminek on minu arvates lihtsalt hea mõte (neid on ju palju), siis ma ei saa ignoreerida tõsiasja, et 2013. aastal andis Viljandis ligi sada inimest oma hääle mulle just selleks, et selle idee eest seisaksin. Mind valides toetati väga selgelt just seda konkreetset ideed ja neid hääli saades võtsin ma endale mingis mõttes lausa kohustuse selle eest seista. See oli minu nö. leping valijatega.
MTÜ Radikaaldemokraadid loomine tulenes otseselt minu valimisplatvormist ja selle viimasel üldkoosolekul, kus mõned tahtsid kangesti formeeruda kohe ümber erakonna algastugrupiks, mida mina ei pidanud heaks mõtteks, pakkusin ise alternatiivina välja otsesema sekkumise valimisvõitlusse sellise Avatud Nimekirjade organiseerimise kaudu. Plaan saigi siis kinnitatud, aga ühing vajus pärast seda ikkagi laiali ja ma ei näinud MTÜ olemasolul enam mingit märkimisväärset mõtet, mistõttu läkski see likvideerimisele.
Kas see algatus Avatud Nimekirjade loomiseks nüüd edukamaks osutub, seda näitab aeg. Mõned inimesed on neis kandideerimise vastu küll juba huvi tundnud, aga praegu on asi siiski alles väga alguses. Mina lihtsalt tundsin, et mul on oma valijate ees teatav kohustus asjaga lõpuni minna, mitte seda pooleli jätta. See vastutus valijate ees ongi minu põhiline motivaator sellega tegelemiseks.
* * *
Tundub, et on vaja anda veidi selgitusi ka seoses ajalehes Kesknädal ilmunud kriitilise kommentaariga president Kersti Kaljulaidi esimese suure kõne kohta.
Ei, ma ei ole Keskerakonda astunud ega kavatse seda teha. Mul ei ole Eestis praegu üldse erakondlikku eelistust. Keskerakond on saanud valimistel minu hääle täpselt ühe korra: 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel sai selle Oudekki Loone, sest tema (mitte tingimata erakonna) arusaamine Euroopa Liidus toimuvatest arengutest ning vajalikest lahendustest oli minu omale kõige lähemal – mina langetan valikuid seisukohtade ja programmide, mitte inimeste erakondliku kuuluvuse ja erakondade kaubamärkide põhjal.
Mis puudutab president Kaljulaidi, siis arvan, et presidendiks sai antud olukorras parim võimalikest. Kuna ma ise avaldasin selle pika protsessi käigus arvukates sõnavõttudes siin ja seal seisukohti, mis sisuliselt toetasid sarnase lahenduseni jõudmist, siis vastutan aga ka tulemuse eest. See tähendab, et oman moraalset kohustust juhtida tähelepanu asjadele, milles president Kaljulaid minu arvates eksib. See ei tähenda, et seda nüüd pidevalt tegema hakkaksin, aga vahest võib juhtuda, et ma seda teen.
Nii et Kesknädalas avaldatud kriitikast ei maksa teha väga põhjapanevaid järeldusi. Ma kuulun praegu ikkagi nende hulka, kes Kaljulaidi pigem toetavad. Avaldatud kriitika oli minu arvates konstruktiivne. Ja avaldamiskoht sai valitud, et maksimeerida selle mõju – kui ikkagi suurima opositsioonierakonna häälekandja sellise kriitilise teksti avaldab, siis jääb see ehk paremini silma kui kusagil mujal. Infouputuse ajajärgul tuleb ju väga hoolikalt valida neid kanaleid, mille kaudu oma sõnumeid edastada, et need valitud sihtgrupini jõuaksid.