Kui on juba alustatud kampaaniat Tiit Ojasoole andestamiseks, siis ei saa jätta avaldamata siin solidaarsust Padjaklubi Lauraga. Seda muidugi blogiauhindade jagamisele järgnenud poleemika valguses.
Lühike kokkuvõte teemast neile, kes ei ole jälginud selle arengut: Eesti Blogiauhinnad 2016 võitis nii aasta uustulnuka, aasta üllataja kui ka videoblogide kategoorias Laura blogi, mille peategelaseks on Padjaklubi Laurana tuntud tehisintellekt, aasta lemmikblogija valimisel jäi ta kolmandaks, keda kehastab Grete Klein. Kuna tegemist on väjamõeldud karakteriga, mille taga on terve telekanal, siis on paljusid blogijaid jäänud häirima see, et ta üldse sellel võistlusel osales.
Mina ei ole Padjaklubi Laura fänn. Padjaklubi ei ole ma vaadanud kordagi ja Laura blogist vaatasin ainult esimesi postitusi. Kõigis nimetatud kategooriates oleksin ise hääletanud hoopis Nele Kirsipuu poolt, aga tema ei kandideerinud, sest ei vaja ilmselt sellist tunnustust. (Võistluselt puudusid ka mitmed teised populaarsed youtuber-id, näiteks Martti Hallik ja Sniff.)
Samuti ei ole ma üldiselt kursis Grete Kleini muude tegemistega. Tema esitatud lauludest olen ma kuulnud kunagi ammu juhuslikult telekast, kui Kanal 2 neid Reporteris lasi, vaid mõnda üksikut ja minu maitsele need hästi ei vastanud. Seega ei saa öelda, et see jutt siin on tingitud mingist vanast kiindumusest.
Ma hakkasin neid järgnenud kajastusi lugedes lihtsalt mõtlema, et… kriitikute põhilised etteheited puudutavad seda, et Padjaklubi Laura on väljamõeldud karakter ja tema blogi toimib sisuliselt turunduskanalina, aga samas on ka mitmete kriitikute endi blogid ujutatud üle reklaamidest ja ilmselt tellitud tootetuvustustest ning nad ise mõjuvad (vähemalt mulle) väljamõeldud karakteritena, mille autorid lihtsalt esinevad oma nime all.
Ühest küljest, tõesti, konkureerimine professionaalse produktsioonifirmaga võib tunduda ebaõiglane, aga teisest küljest… kust maalt see piir siin blogosfääris üldse jookseb? Kas näiteks Mallukas, kes võitis nii aasta lemmikblogija, aasta sauruse kui ka eluliste blogide kategoorias ning jäi aasta üllataja valimisel kolmandaks, ei ole osalt samuti väljamõeldud karakter ja sisuliselt ka turunduskanal?
Näiteks mina ise tegelen siin nüüd ju täiesti teadlikult kultuuripropagandaga, mis vaid toimub isikliku blogi vormis, sest see tagab suurema loetavuse ja tähelepanu nendele asjadele, millele ma pean vajalikuks seda pöörata (ausalt öelda võiks seda nimetada ka lugejatega manipuleerimiseks, kui ma seda siin ise sedasi avalikult ei tunnistaks). Selles mõttes olen juba peaaegu nagu Padjaklubi Laura.
Kui jõuda viimaks selle juurde, mis mind tegelikult seda postitust kirjutama pani, siis… kuna ma auhindade jagamisel kohapeal hästi ei kuulnud, mida seal eespool täpselt räägiti, siis järelkuulasin hiljem Elu24 salvestust ja kõige paremini jäigi lõpuks meelde just Padjaklubi Laura sõnavõtt.
Nimelt see koht, kus ta ütles: “Kes on Laura blogi jälginud, teavad, et mul on väga-väga palju siukest mehkeldamist olnud erinevate boyfriend’idega, kes kõik on osutunud mölakateks. Aga, ma tahtsin öelda, et Lexuse-Lauri, Toyota-Tauri, Fordi-Ott, Mitä Häppinen ja Arved – need on need mehed, kes ütlesid mulle, et ma ei saa mitte kunagi, ei saavuta mitte kunagi mitte midagi ja ma peangi olema ainult rikka mehe naine. Ma tahtsin teile ka ühe auhinna üle anda.” – ja näitas keskmist sõrme – “Palju õnne!”
See oligi ju sisuliselt kogu selle õhtu kõige tugevam statement, kõige olulisem sõnum, mis edastamist leidis. Ja minu arvates väga õige sõnum. Padjaklubi Laura asetas ennast sellega selgelt kõigi blogijate poolele, osutus meie häälekaimaks eestkõnelejaks, kuigi on ise väljamõeldud karakter.
Vahetan veidi teemat. (Kogu eelnev jutt oli tegelikult ainult sissejuhatus, et jõuda lõpuks välja siia punkti.) Kuna eelmisel nädalal oli palju ringisebimist, siis jäi iganädalane kokkuvõte YT muusikavoost tegemata ja mõtlesin, et viskan nüüd tuleval nädalavahetusel valmis jälle sellise esitusloendi, kus on koos 100 laulu. Aga tulles vastu lugejate soovidele tegin selle siiski ära juba praegu ja lühemalt.
Manustasin sealt siia üles ühe laulu, Alice Bag “He’s So Sorry”, mis haakus kõige paremini käesoleva postituse üldise temaatikaga. Minu enda meeleolule vastavad sealt hetkel kõige paremini tegelikult hoopis Satin Jackets ft. Scavenger Hunt “Feel Good” ja Justina “Mesle Ham”, eriti viimane, aga tunni aja pärast võib-olla juba mõned teised. Millegi pärast meenus praegu ka Mac & Katie Kissooni “Sugar Candy Kisses”.
Lühidalt: minu meeleolu ei ole hetkel üldse morbiidne. Ja ometigi lõpetan selle postituse leinameeleolus – ma ei saa ikkagi jätta siin mainimata Christina Grimmie kohutavat surma hullunud fänni käe läbi, sest mina olin üks tema YT kanali ligi kolmest ja poolest miljonist tellijast ning tema laulud on käinud korduvalt läbi ka nendest iganädalastest kokkuvõtetest. Kurb lugu. Kahju. Ja samas järjekordne näide kuulsusega kaasneda võivatest ohtudest.