Kõigepealt märgin, et kui UTTV peaks selle salvestuse lõpuks veebi panema, siis eile õhtul Pärimusmuusika Aidas toimunud saksofonist Taavi Toomsalu omaloominguline diplomikontsert “Poogen” on tungivalt soovituslik, et mitte öelda kohustuslik vaatamine-kuulamine kõigile selle ajaveebi lugejatele.
Kontsert kestis vaid umbes 35 minutit ehk mitte väga kaua, aga aida väike saal oli publikust pungil ja ovatsioonid ei tahtnud vaibuda, sest selleks oli ka põhjust: kava moodustas äärmiselt stiilse terviku, mis sobinuks vabalt nii tõelisesse džässiurkasse kui ka peenemasse kontsertsaali.
Toomsalu, kes on praegu lõpetamas kultuuriakadeemia rütmimuusika osakonda, oli põiminud oma lugudesse ülimalt osavalt elemente erinevatest suundadest, klassikast pärimusmuusikani, kusjuures üleminekud tundusid täiesti loomulikud, lausa märkamatult sujuvad.
Ka meeleolu võis jõuda hetkega sügavast tumedast helge kepslemiseni, kuid seda nii, et üks tundus teise loomuliku jätku, mitte kontrastina. Kõrvuti esines kõige tõsisemat tõsidust ja totaalset huumorit, aga piir nende vahel jäigi tabamatuks.
Nüüd siis postituse peateemast. Mõtlesin teha lõpuks ära oma valiku sellel praegu käival parima merelaulu valimisel, aga siis märkasin, et hääletada saabki ainult ühe laulu poolt ning seda tuntud merelaulu, mida ma ise kõige rohkem laulnud olen, valikus ei olegi.
(Viitan siinkohal esitusele, mis on pärit filmist “Me olime 18-aastased”, mille venekeelses versioonis ütleb pealelugeja selle kõlades, esimesel korral, koguni, et lauldakse “tulevast Eesti NSV hümni” – alguses mõtlesin, et huvitav küll kuidas selline pöörane, hulljulge nali nõukogude ajal läbi läks, aga lõpus selgus, et kasutatud tõlge pärineb aastast 2011, mis tähendab, et see oli nähtavasti lihtsalt fopaa – teisel korral, et “Eesti rahvushümni”.)
Lõpuks sai minu hääle “Ootan tuult”, sest nägin tulemusi piiludes, et see kõikus just sellel piiril, millest allapoole jäänud tänavu 16. juulil käimasoleva Merekultuuriaasta ja saabuvate Tallinna Merepäevade raames Lennusadamas toimuval suurel Eesti parimate merelaulude galakontserdil esitamisele ei tule. Kuna mul on kavas seal kohal olla ja see laul mulle meeldib, siis tahaks aga ikkagi kuulda, millise uue seade see nüüd saaks ja kuidas see seal kõlaks.
Niisiis, hääl sai viimaks siiski antud, aga läksin seejärel YouTube-i, et vaadata milline siis tegelikult on praegu see kõige populaarsem, kõige vaadatum-kuulatum merelaul. Kui kasutasin otsingus sõnu “meri” ja “mere”, siis tuligi vaatamiste arvult konkurentsituks võitjaks siin juba vahepeal manustatud “Dheere Dheere Se Meri Zindagi”, mida on tänaseks vaadatud enam kui 139.5 miljonit korda. Selle vastu ei saanud isegi ükski ingliskeelne sea-laul.
Nii et maailma mastaabis on asi selge, võitja juba teada. Veidi sarnane lugu nagu nüüd nende meie kohalike blogiauhindade jagamisega, kus vähemalt mõnes kategoorias paistavad võitjad tulevat sisuliselt väljastpoolt blogimaailma, olles BVNP-inimesed ehk blogijad vaid nime poolest. Nii on ka selle parima merelaulu valimisega, et meie võime siin ju hääli anda, aga YouTube-is läheb võit ikkagi Indiasse.