Kõigepealt kohustuslik teadaanne: kui ma muuseumiöölt õigel ajal tagasi jõuan, siis kavatsen anda Eurovisiooni lauluvõistluse finaalis oma hääle Austraalia laulule. On aeg, et miski seda üritust veidi raputaks.
Teist poolfinaali ma ei vaadanud. Seal esinenutest on mulle varasemast teada ainult Ukraina Jamala ja Bulgaaria Poli Genova. Viimane osales 2009. aastal Bulgaaria rahvuslikus eelvoorus ühe läbi aegade kauneima lauluga, mis suurele eurolavale ei jõudnud (“One Lifetime Is Not Enough” – väidetavalt hakkas Beyoncé seda kuuldes lausa nutma), aga kuulasin nüüd veebist tema tänavust eurolaulu ja see ei jätnud sügavat muljet. Nagu ka mitte Jamala “1944” (tal on palju paremaid laule).
Nii. Erakorraline teadaanne sai edastatud. Minu iganädalane kokkuvõte YT muusikavoost on leitav selle lingi tagant. Järgnevalt tõstan sealt esile kolm laulu, mis paistsid silma selle poolest, et nende puhul ei pidanud ma hakkama pikalt nuputama, mida siia linkide juurde kirjutada. Ja lisaks kirjutasin neile saateks väikese luuletuse.
parafraseerides aega
ka kõik vana on kunagi olnud uus
aga nüüd on meil uued laulud suus
– kas pole see mõte päris tuus?
või on mõte hoopistükkis muus?
Ma mäletan, kui Taulide pereansambel esines kunagi Riidaja põhikoolis. Nad olid käinud kusagil kontsertreisil. Kui mälu ei peta, siis Jaapanis. Nad rääkisid oma muljetest. Ühtlasi ka laulsid. Täpselt ei mäleta, kas see oli sama kord, kui koolipere vaatas ühiselt filmi “Helisev muusika” (tavalisest telekast, videokassetilt) ning kas nad esitasid sellest pärit laule või mingeid muid (sellest kõigest on möödunud nii palju aastaid, et mälestused võivad juba omavahel seguneda). Aga mäletan, et nad olidki seal vahepeal reas nagu von Trappide perekond ja Anu laulis juba siis nii, et ma seda ikka veel mäletan – see ongi maa vägi ehk maagia.
Sellest laulust on ka hiinakeelne versioon, mis meeldib mulle tegelikult isegi rohkem. “On võtnud kaua aega ja nii palju muusikat, enne kui ma taipasin, et ma olen hiinlane ja inglane, ja ma ei pea valima,” märgib Emmy The Great, kes sündis Hong Kongis inglasest isa ja hiinlannast ema lapsena, aga kolis 12-aastaselt vanematega Londoni, ise hiina keeles laulmise kohta. “Laulda ja avaldada muusikat hiina keeles on sügav ja liigutav ning kui inimesed tulevad esinemistel minu juurde ja jagavad omaenda kogemusi, siis paneb see mind tundma nagu oleks mul kogukond. See on muutnud minu elu.” Liigutav lugu.
25 aastat tagasi sündis selline poistebänd nagu East 17, mille üks suurimaid hitte oli “House Of Love”. Paar aastat hiljem tegi sellest oma versiooni girl power duo Shampoo. Mäletan, et mängisin seda viimast Riidajas koolidiskol. Shampoo esikalbum “We Are Shampoo” oli mul olemas Poolas valmistatud piraatkasseti kujul ja kuulus toona minu suurte lemmikute hulka. Eriti edukaks osutus see Jaapanis. Nüüd on siis tulnud välja uus Eesti poistebänd Beyond Beyond, mis on nagu tänapäeva East 17. Huvitav, kuidas kõlaks nende värske menulaul tütarlaste esituses?