Kas pole kummaline, et kui loodus ärkab kevadel uuele elule, siis inimesed tõmbavad oma tegemistel otsi kokku?
Kohvikus Fellin toimus eile Viljandi Jazziklubi selle hooaja viimane üritus. Jõudsin sinna alles teisel poolajal, sest kuulasin enne mida Janek Murd rääkis Pärimusmuusika Aidas TÜ VKA omakultuuriakadeemia raames enda elust, tööst ja loomingust – seal oli see hooaja eelviimane üritus, punkt pannakse kahe nädala pärast.
Hiljem sõitsin maale, nägin teel jäneseid ja kitsi. Jõudsin kohale just siis, kui Eurovisiooni lauluvõistluse esimeses poolfinaalis esines Jüri Pootsmann. Tema jaoks sai mäng läbi (minu hääle sai poliitilistel põhjustel Moldova, emotsionaalsetel Austria laul, edasi pääses neist ainult viimane) ja juba laupäeval on kogu nimetatud üritusega selleks korraks kõik.
Homme toimub Romaanis selle hooaja viimane või eelviimane muusikaviktoriin. Kui ma sinna üldse jõuan, siis ainult korraks pisteliselt, sest kavas on vaadata kõigepealt ühte ja seejärel teist tantsuetendust – sellega saab nähtavasti läbi ka tantsukate hooaeg.
Ugala hooaeg läheneb samuti lõpule, minul on jäänud vaadata veel vaid üks etendus.
Kinokolmapäeval Sakala Keskuses näidati täna “Polaarpoissi”, aga see oli mul juba nähtud (pealegi olid tänaseks teised plaanid, neist tuleb juttu homme). Ja varsti lähevad ka nemad suvepuhkusele.
Jäävad veel mõned kontserdid, aga needki mahuvad ära selle kuu sisse, juunis ei ole neid Facebookis minu kalendris praegu ühtegi, sest hansapäevade ajal ei ole ma Viljandis. Tuleb küll Eesti Blogiauhinnad 2016 pidulik lõputseremoonia, aga isegi nende rahvahääletus saab läbi juba koos käesoleva kuuga.
Huvitav, millest ma siin juunis kirjutama hakkan, kui kõik asjad sedasi koos maiga läbi saavad? Ainult netist tõmmatud filmidest, YouTube-ist vaadatud videodest ja loetud raamatutest?
Nähtavasti tuleb mõelda lugejate köitmiseks välja uusi atraktsioone või soojendada üles vanu, näiteks hakata siia luuletusi postitama. Täna, veidi pärast südaööd juba kirjutasin ühe…
if you ever feel lame
take a walk down the memory lane
but don’t go too far
– just keep your feet in today
Raske on see ajaveebniku elu, väga raske! Paistab, et ees seisavad suhteliselt tühjad päevad, mil ei ole enam võimalik vanaviisi aega surnuks lüüa, vaid tuleb endale hankida elu.