Kui tavaliselt ma oma unenägusid ei mäleta, siis täna öösel sain vähemalt kinnituse, et neid siiski näen.
Nägin unes, et sain pika kirja (postkasti, aga mitte praegusesse, vaid vanasse, puust postkasti, nagu mäletan seda oma lapsepõlvest, mis värviti hiljem üle ja asendati lõpuks, juba aastaid tagasi, uuega; kirjutatud sinise pastakaga ruudulisele paberile, ümbrikuta), aga jõudsin sellest lugeda ainult esimesed sõnad (“Kallis Andres”), kui juba üles ärkasin.
Panin selle kiiresti kirja, et meelest ära ei läheks. Seejärel vaatasin kella, see näitas 3:57, pesin silmad uneliivast puhtaks ja asusin koostama seda iganädalast kokkuvõtet YT muusikavoost.
Huvitav, millest see kiri üldse rääkis ja kellelt see oli. Vaatasin ühest unenägude seletajast, et kiri tähistab “sõnumit, häid uudiseid, lootuste täitumist”, aga teises väideti, et “tavaliselt toob unes nähtud kiri päris elus kaasa meeleheidet” ja kui “unes ei õnnestu saadud kirja lugeda, siis ole ilmsi valmis kaotusteks äris või ühiskondlikus elus.”
Unes tekitas see kiri küll pigem positiivseid emotsioone, kuigi samas ka hämmingut, mõjus ootamatult. Loodan, et järgmine kord magama jäädes õnnestub see enne ärkamist korralikult läbi lugeda ning kirja sisu ei lähe silmi avades kohe meelest. Elu on läinud põnevaks.
Kas olin unes oma praeguses vanuses või selles eas, millest mäletan neid postkaste, selles ei ole ma enam kindel.
* * *
Tänane väiksem valik muusikat pikemast kokkuvõttest on suhteliselt suvaline: kõigepealt sai võetud kolmas laul, siis kusagilt keskelt järjest kolm laulu ja lõpuks tagantpoolt kolmas laul. Sama hästi võiks nende asemel olla ükskõik millised teised selles loendis leiduvad palad.
Laul, mis on pühendatud, nagu juba selle nime põhjal arvata võib, Junko Ozawale, arvutimängude heliloojale, kes töötas veerand sajandit Namco heaks, helindades kümneid vana kooli arvutimänge, mille najal kasvasid siis nähtavasti üles ka taanlased Sune Rose Wagner ja Sharin Foo (mõlemad sündinud 1973), sest miks nende The Raveonettes talle nüüd muidu sellise kena loo oleks pühendanud.
Vahepeal, vist üle-eelmisel nädalal, hakkasid lambist kummitama kaks laulu, mida ma ei olnud juba aastaid kuulnud (tulid lihtsalt järsku meelde ja hakkasid peas ketrama). Kõigepealt Kosheeni “Hide U” ning siis Olia Tira “Suflet bun”. Need meenusid sama ootamatult uuesti, kui kuulasin seda Georgi Kay laulu, millest jäid eriti meelde sõnad: armastus on külmem näost näkku.
Video lavastanud Zéphirin Legrand.
Sel korral tuleb Hispaania laul siia mitte Barcelonast, vaid hoopis Bilbaost. Ja on mitte mõnes nende kohalikus, vaid hoopis ülemaailmses nn. rahvustevahelise suhtlemise keeles ehk ingliskeelne. Sõnu sellel küll palju ei ole, aga see-eest kõlab Capsula väga stiilselt ja sügavamõtteliselt. Ja rohkem ei ole ju vajagi.
Christina Stürmer “Seite an Seite”
Christina Stürmer on meeldinud mulle juba alates sellest ajast, kui ta 2003. aastal Starmania (sarnane saade nagu “Eesti otsib superstaari”) kaudu saksakeelses ruumis laiema tuntuse saavutas. Väidetavalt on temast tänaseks kujunenud Austria popi edukaim ekspordiartikkel pärast Falcot. Ja mis on tema edu valem? Kaunid meloodiad, mida rahval on kerge kaasa laulda, ja südamlikud, inimlikud sõnad, mis mõjuvad ühendavalt, pluss kena tämber.
Tegelikult oleks tahtnud panna siia lõpetuseks sealt viimase laulu, milleks on Tigertowni “Lonely Cities” (see muidugi käis nendest esitusloenditest läbi juba varem, aga sai nüüd video ja Tigertown mulle hullult meeldib, kuulake ka nende teisi laule), aga otsustasin pidada ikkagi kinni sellest kolme ümber keerlevast numeroloogiast. Pealegi käsitleb Selah Sue sisuliselt peaaegu sama teemat, lihtsalt masendavamas vormis.