Minu aeg oli 01:03:37, kui uskuda saadud diplomit, aga 01:03:38, kui uskuda internetis toodud tulemusi – üks sekund ei ole suur vahe, aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas diplomi peal saab koht olla 1160, aga internetis 1194 – kuidas see üldse selles suunas nii palju muutuda saab? Tänu kiipidele peaks ju kõik olema kohe automaatselt fikseeritud.
Teistega võrreldes oli aeg suhteliselt keskpärane, aga minu jaoks isiklik rekord, mis oli isegi veidi üllatav, sest kavandatud treeningust ei tulnud välja peaaegu midagi.
Plaan oli iga päev kell 12 vaikselt ümber järve sörkida, et muutuda sisuliselt inimrobotiks, kelle jaoks sel ajal jooksmas käimine kujuneb juba füsioloogiliseks vajaduseks, aga suutsin pidada sellest kinni kõigest poolteist nädalat. Seejärel olin vahepeal ära, siis oli muud tegemist, siis vihmane ilm, siis nohu jne. – põhjuse leiab alati.
Kuna minu suurejooneline treeningplaan mõjus mõnele inimesele väga innustavalt, siis ei hakanud selle täitmise kohta siin vahepeal aruannet esitama, aga tegelikult ei olnud ma käinud enne eilset juba üle kolme nädala kordagi jooksmas. Seetõttu oli tulemus esialgu päris üllatav. Seda enam, et lõpus nagu ei tundnudki ennast eriti väsinuna.
Keskmine kiirus oli 10.75 km/h, aga viimane jupp 12.50 km/h ja tegelikult võinuks juba varem kiiremini panna, varu oli selleks piisavalt.
Rajal tegin ilmselt valearvestuse sellega, et läksin pärast Sammulit esimest korda suurema ringiga – sealt, kus ei ole tõususid, aga kus, nagu selgus, oli see-eest tuul ja vähem võimalusi joosta kellegi tuules, sest enamik läks ikkagi altpoolt. See tõusudel ronimine on tüütu, aga järgmine kord peab enne ülevalt minemist vaatama, et tuul vastu ei puhuks.
Umbes kaheksandal kilomeetril hakkas veidi pistma ja selle tõttu võtsin mõneks ajaks tempot veelgi maha.
Kuna ma ei saa kirjutada tulemuse paranemist treeningu arvele, sest see jäi lühiajaliseks ja jooksust liiga kaugele, siis peab sellel olema teine seletus.
Peamine on tõenäoliselt see, et ma loobusin eelmisel aastal kohvi joomisest ning see on mõjunud organismile üldisemalt hästi. Samas jõin just eile hommikul jälle kruusitäie kohvi (magasin eelnenud ööl enda kohta suhteliselt korralikult, 5-6 tundi, aga tundsin hommikul ikkagi, et võin pärast jooksu ajal magama jääda) ja see mõjus siis muidugi omamoodi dopinguna.
Psühholoogiliselt andis jooksuks ilmselt väga hea ettevalmistuse Tantsunädal ehk aktiivselt liikuvate kehade intensiivne vaatamine ning eelmisel õhtul toimunud Kadri Voorandi kontsert, sest temast õhkus lihtsalt tohutut energiat – mulle see küll täielikult üle ei kandunud, aga mingi positiivse impulsi andis see kindlasti.
Paar tundi enne jooksu laadisin kõhu täis banaane ja viinamarju. Päris tühja kõhuga ei ole hea joosta ning midagi väga rammusat ei tasu enne jooksu samuti süüa, sest see võib lihtsalt jooksu ajal jälle suust välja tulla, aga lugesin nüüd, et pisteid võib tekitada ka enne jooksu magusa söömine. Peab seda söögivärki lähemalt uurima.
Sel korral ei saanud treeningust küll asja, aga mõtlesin, et peaks sellega tegelikult jätkama. Mind huvitab just see automatismi-element. Iga päev kell 12 jooksmas käia ma ilmselt ei saa ega viitsigi, aga kord nädalas võiks ju seda teha. Järgmisel aastal on 1. mai esmaspäev, seega peaks seda tegema esmaspäeviti.
Täna ma jälle ei ole Viljandis ja jääb vahele, aga järgmisest nädalast üritan… parem oleks muidugi käia jooksmas kellegi teisega koos, mitte üksinda, siis on raskem leida vabandust loobumiseks.
Eile tuli seal ühe inimesega pärast muu hulgas jutuks, et selline aktiivsem spordiga tegelemine on tegelikult ka üks keskeakriisi sümptomitest.
Nojah, objektiivselt võttes on kogu selle ajaveebi taga siin väga varajane keskeakriis – kui inimesel on kadunud siht ja eesmärk, ilmnevad vananemise märgid (juuksed lähevad halliks, hambad kukuvad välja jms.) ning ta tunneb, et elu libiseb mööda, siis võib ta klammerduda asjade külge, mis meenutavad kadunud noorusaega. Kui vaadata seda temaatikat, teemade ringi, millest siin on juttu olnud, siis minul ei ole mingit kahtlust, et just nii see ongi.
(Ja kõik, kes mind tunnevad, teavad, et see ei olnud nali, sest ma ei tee mitte kunagi nalja.)